Johannese 2:1–11
Kiidetud olgu Jeesus Kristus!
Püha Johannes ütleb meile, et vee muutmine veiniks Kaana pulmas oli Jeesuse esimene tunnustäht, millega Ta avaldas oma kirkust. Tundub, et see on tänase loo võtmeks. Teistes evangeeliumites kasutatakse Jeesuse imetegude kohta rohkem selliseid sõnu nagu: vägevad teod või imeteod, aga Johannes nimetab neid alati tunnusmärkideks. Need on erilised teod, millega Jeesus ilmutab oma hiilgust usklikele ja millega teised pannakse olukorda, kus nad peavad langetama Tema kohta oma otsuse.
Johannes alustab Jeesuse avaliku tegevuse kirjeldamist antud tunnustähe ja kõneluste seeriaga, mis osutavad Jeesuse kui Messia rollile. See selgitab, kuidas Jeesuse tulemisega vana asendatakse uuega. Me kuulsime, kuidas vana puhastusrituaali vesi asendati uue, Jumala kuningriigi veiniga. Mõned salmis edasi ja me võime lugeda, kuidas vana tempel asendatakse uuega, ülestõusnud Issanda ihuga; kuidas vana inimest peab asendama uus, ülalt sündinu, kes saab näha Jumala riiki; kuidas vana Jaakobi allikat asendab uus allikas, mis voolab välja Kristusest ja mille vesi kustutab janu igaveseks.
Selle lühikese sissejuhatuse järel võiksime nüüd natuke põhjalikumalt käsitleda Kaana pulmapeo juhtumit. “Ja kolmandal päeval olid pulmad Galilea Kaanas ja Jeesuse ema oli seal. Ka Jeesus ja Ta jüngrid olid kutsutud pulma.” Muuseas pangem tähele, et Jeesus – vaatamata sellele, et Tal oli täita eriline teenimisülesanne – ei irdunud normaalsest elust. Ta osales kogukonna tavapärastes toimingutes. Pangem tähele ka seda, et Jeesuse tegevus avaldas mõju mitte ainult inimese sisemisele maailmale, tema mõtlemisele ja tunnetele, vaid ka välisele maailmale, nii loodusele kui ajaloole. See näitab, et Jeesus on tõeliselt jalgadega maa peal ja Talle lähevad korda meie igapäevased mured, nagu näiteks pulmaviina vajaka jäämine.
Tolle aja kultuurimaastikus oli see igatahes häbi asi kui vein pulmapeol otsa sai. Peigmees oli vastutav külaliste kostitamise eest. Selle ebaõnnestumine oli külaliste ja eriti pruudi perekonna solvamine. Võib arvata, et Maarja oli peigmehe sugulane ja oli mingil määral hõivatud köögi toimkonda, sest veini lõppedes ta tuleb Jeesuse juurde ja ütleb: “Neil ei ole enam veini.” Pole täpselt selge, mida Maarja sellega öelda tahtis, aga küllap ta lootis, et Poeg võtab midagi ette olukorra päästmiseks. Vastus, mille Jeesus annab, näib olevat üsna vinge. “Mis on sul minuga asja, naine? Minu tund ei ole veel tulnud." Kõlab mitte eriti viisakalt. Miks siis Jeesus annab sellise vastuse?
Jeesuse perekondlikud sidemed on murtud
Siin me jõuamegi selle loo ühe olulise punkti juurde. Kuni selle hetkeni oli Jeesus lihtsalt Maarja vanem poeg. Alates Joosepi surmast Jeesus täitis vanema poja kohustusi ja Maarjal ei olnud põhjust selles kahelda. Aga nüüd on asjaolud muutunud. Jeesus on alustanud oma avaliku teenimist, oma ilmumise eesmärgi täitmist ja nüüdsest peab olema kõik, isegi perekonna sidemed, allutatud selle jumaliku ülesande teostamisele. Kuni ristimiseni Jordani jões elas Jeesus tavalise inimese elu, aga pärast seda tuli Tal elada Jumala Poja vastutusrikkast elu. Ja sellepärast ei jäänud see viimaseks korraks, kus Jeesus eemaldus Maarjast ja teistest sugulastest. Kõik peavad aru saama, et Jeesuse juurde ei ole mingit sisemist rada. Tutvused ja sugulussidemed ei mängi siin rolli. Nüüdsest on Jeesusele ligipääsuks kõigile üks alus. Ja selleks on usk Tema lunastustöösse.
Peatume nüüd hetkeks Jeesuse fraasil “Minu tund ei ole veel tulnud”. Johannese evangeeliumis kohtame seda fraasi sageli. Ma arvan, et Jeesus mõtleb siin “Issanda päevale”. Johannese evangeeliumi 12. peatüki 23. salmis öeldakse, et Jeesuse tund on Tema kirgastamise tund. Küllap Jeesus tundis tol hetkel, kui Maarja palus Tal teha midagi veini asjus, prohvetliku inspiratsiooni sähvatust ja Talle meenus Vana Testamendi ennustus Messia ajastust kui ajast, mil vein voolab vabalt. Kuulakem neist ennustustest mõnda. Prohvet Jesaja hüüab: “Hei! Kõik janused, tulge vee juurde! Ka see, kellel ei ole raha, tulgu, ostku ja söögu! Tulge, ostke ilma rahata, ilma hinnata veini ja piima!” Prohvet Aamos ütleb: “Vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil kündja jõuab järele lõikajale ja viinamarjasõtkuja seemne külvajale; siis tilguvad mäed värsket veini ja kõik künkad sulavad.” Küllap Jeesus mõistis, et muutes vee veiniks, Ta annab selle imeteoga teada Messia ajastu saabumisest.
Maarja tunnetas oma ema-südames uue ajajärgu algust Jeesuse elus. Hoolimata Jeesuse tõrksusest ta jääb kindlaks oma palves, aga ei tee seda kui ema, vaid kui usklik jünger, kes asetab kogu lootuse üksnes Jeesusele. Ta ütleb teenritele: “Mida iganes Tema teile ütleb, seda tehke.” Siit kumab läbi täielik usaldus ja mõistmine, et probleemi lahenduse võib jätta Jeesuse kätte. Maarja soovitus on heaks eeskujuks palvetamisel. Kui me palvetame, siis teeme seda sageli sellise suhtumisega, nagu see oli Maarja esialgses pöördumises Jeesuse poole. Arvame, et Jumalal polegi muud teha kui kõrv kikkis meie palveid oodata. Tasub vaid hüüda “vein on otsas!” ja juba Ta jooksebki täitma meie soovi. Sügavalt järele mõeldes me kindlasti mõistame, et selline usk on väär ja et see kuulub rohkem võlukunsti või nõiduse valdkonda, kus jäme ots on nõia käes. Õigem on paluda Jumalalt abi ja jätta see Tema otsustada, kuidas Ta vastab. Tema teab, mis on meie jaoks kõige parem. Me ei pea loobuma sihikindlast palvest. Evangeeliumitest teame, et Maarja ei ole ainuke, kelle esimene palve lükati tagasi. On teisigi. Kuid olles püsivad palves, saab lõpuks nende usk Jeesusesse palve täitmisega tasutud. Nii et olgem meiegi püsivad palves, kuni saame selge vastuse. Kuid tehkem seda alati arvestusega, et Jumal teab, mis meile lõpuks kasuks tuleb.
Jeesuses on tõeline puhastus patust
Jeesus vastab Maarja usuaktile soovitusega, et teenijad täidaksid veega kuus kivianumat. Siin me jõuame selle loo teise tähtsa küsimuse juurde. Need kivianumad olid pulmamajas juutide puhastuskombe pärast. Iga üks, kes majja sisenes ammutas selt vett käte ja jalgade pesemiseks. See ei olnud lihtsalt tavaline pesemine, vaid usuline rituaal, kus sümboolselt pesti end roojasusest ja patust puhtaks. Jeesus ei kasutanud neid anumaid mitte sellepärast, et sinna mahtus palju veini, mis iseenesest ei olegi paha. Kuussada liitrit head veini oli tore kingitus noorpaarile. Aga see ei ole oluline. Ta valib need kivianumad sellepärast, et vee muutmine veiniks on tegu, mis tähendab, et vana lepingu normid ja kombed asendatakse uuega, Jumala kuningriigi uue veiniga. Ääreni täidetud anumad kõnelevad sellest, et formaalse puhastuse aeg on nüüd lõplikult otsa saanud ja patust vabanemine tuleb nüüd Jeesuse vere läbi.
Ja muidugi vein, mis pulmavanemale toodi, oli kahtlemata parim. See tähendab, et vana ja uut lepingut eristab kvalitatiivne vahe. Jeesuse tehtud vein on klass omaette. Vana korraldus võis anda ainult ettekujutuse, mida tähendab vabanemine pattudest. Uus korraldus viib selle tõepoolest lõpule. Aastakümneid hiljem, kui Johannes on Patmose saarel vangis, näeb ta nägemust Jumala troonist ja selle ees seisvast rahvahulgast, rüütatud valgetesse rõivastesse. Talle öeldakse, et need on need, kes tulevad suurest viletsusest ning on pesnud oma rüüd ja teinud need valgeks Talle veres. Jah, see on nii. Ainult Kristuse veri võib puhastada inimese pattudest, nii et ta on tõesti täielikult puhtaks pestud.
Lõpuks öeldakse meile, et see tegu Kaanas oli esimene tunnustäht, millega Jeesus avaldas oma kirkust, nõnda et Ta jüngrid jäid Teda uskuma. Pangem tähele, et need kaks käivad koos. Tunnustähed ehk imed avaldavad mõju neile, kes usuvad Jeesusesse. Johannese evangeeliumis on Jeesuse kirkus nähtav alati läbi usu. Väga paljud näevad tunnustegusid, kuid ainult ususilmad mõistavad nende tähendust ja otstarvet. Võib olla üks parim näide selle kohta on Johannese evangeeliumi üheksandas peatükkis, kus Jeesus teeb pimeda mehe nägijaks. Pärast tervenemist on mehel diskussioon variseridega. Mees ei kahtle selles, et nägijaks sai ta tänu sellele, et Jeesus on Issand. Aga variserid ei uskunud seda. Lõpuks Jeesus ütleb neile: “Kui te oleksite pimedad, ei oleks teil pattu. Aga et te nüüd ütlete: Meie näeme, siis jääb teie patt teile.”
Ma lõpetan sellega, millega alustasin. Põhjus, miks Johannes selle loo kirja pani, on selles, et me usuksime, et Jeesus on Messias. Ja et usus Tema nimesse võiks olla meil igavene elu.
Kus iganes Jeesuse sõnu kuulutatakse ning Tema ihu ja verd jagatakse, seal on Issand Kaana pulmas. Iga jumalateenistus on pulmapidu, eelmaitse suurest pulmasöömaajast Kristuse kuningriigis.
Siin, pühas õhtusöömaajas, Ta tuleb meie juurde kui Peigmees ja Päästja. Siin Ta ilmutab oma kirkust. Vees ja veinis, ristimises ja armulauas saame osa Tema aust.
Siin Ta kinnitab meie usku imeteoga ja jagab rõõmu, mida ei suuda keegi meilt röövida. Aamen.
