Septembris 2014 Eestit väisates kuulutas toonane USA president Barack Obama ajakirjanikele uudise, mis võeti hetkega ka meie riigi üheks põhilisemaks riigikaitsekontseptsiooniks: “Eesti ei ole kunagi enam üksi!”

Obama on ammu lavalt lahkunud, aga lennukas lause elab meie poliitikute keskel juba täiesti iseseisvat elu. Kui Obama visiidi kontekstis oli juttu kaitsepartnerlusest USA-ga, siis juba mõned aastad hiljem ilgub meie peavoolumeedia USA praeguse presidendi kallal nagu krants elevandi ümber, endale aru andmata, et lojaalsus on partnerluses kas kahepoolne või seda ei ole olemas.

Lisaks poliitilisele mõõtmele on see kuulus lause aga õõnes ka teisest otsast ja seda saime me täie selgusega teada oma enda presidendi ametisse astumisel. Riigipea, kes keeldus tema ametisseastumisega seonduvast tavakohasest tänupalvusest, andis sellega sõnumi, mida ei saa kaksiti mõista – Jumalale ei ole meie riigivalitsemises nüüdselt enam kohta… Presidendiproua ei andnud endale ilmselt täit aru, et kui me ütleme riigina deklaratiivselt lahti Jumalast, siis oleme me seejärel tõesti üksi – nii üksi, et rohkem enam üksi olla ei saagi.

Kuni selle üksinduse vastu rohtu otsides anuvalt üksnes Lääne-Euroopa suunas kummardusi tehakse, oleme me riigina reaalselt olukorras, kus pime otsib endale teejuhiks pimedat. Kristuse hüljanud Euroopa on selle õõvastavaks kinnituseks. Täna ja praegu on meil veel alles lootusekübe, et suudame asju muuta. Uus valitav Riigikogu koosseis ja uued valitavad eurosaadikud saavad juba käimasolevaid protsesse muuta. Kindlasti ei ole see lihtne ega kerge, aga et muuta maailma, tuleb alustada enda muutmisest. Kas tõesti saab normaalsuseks pidada meie rahva seas valitsevat totaalset usupimedust, mida külvati Nõukogude korra viljakates tingimustes ning kasvatati edasi juba sellele toonasele riigikorrale demonstratiivselt hukkamõistu üles näitavas meie tänases ühiskonnas? Kas tõesti leiab meie koolisüsteem aega ja ruumi LGBT propagandaks, leidmata seda aga usuõpetuse taastamiseks?

Ilmasõja lõpul Eestist Lõuna-Austraaliasse punakatku eest pakku läinud eesti mees Arno Roos on kirjutanud kunagi sealses pagulaslehes artikli pealkirjaga “Miks me kaotasime iseseisvuse”. Toonud välja selles küsimuses valitsenud arvamuste paljususe, lisab ta sinna ühe ka omalt poolt:

“Meie rahva juhtkond, kelle juhtida oli Eesti vabariik neil rahvusvaheliselt keerulistel aegadel, unustas Jumala. Meie vabariigi loojad ei unustanud Jumalat ja Jumal julgustas neid ning andis neile oma abi, et võis sündida demokraatlik Eesti riik. Meie iseseisvuse manifest, millega proklameeriti Eesti iseseisvust, lõpeb rahvushümni viimase salmiga, kus pöördutakse Jumala poole palvega:

Su üle Jumal valvaku, mu armas isamaa!
Ta olgu sinu kaitseja ja võtku rohkelt õnnista,
mis iial ette võtad sa, mu kallis isamaa!

26. jaanuaril 1921. a. lääneliitlaste nõukogu Pariisis otsustas Eesti vabariiki de jure tunnustada. See oli suur samm noorele riigile rahvusvahelises elus. Selle teate saabumisel kutsus Jaan Tõnisson Tartu juhtivaid tegelasi “Automaat’i” kohvile. Sinna tulika Juhan Simm oma orkestriga. Orkestrimehed tahtsid saada klaasi likööri. Tõnisson, kes oli täiskarsklane, erakordse pidu puhul lubas seda. Kui oli peetud mitmeid kõnesid, tegi pr. Helmi Põld, sügavalt usklik inimene, ettepaneku laulda Jumala auks ning tänuks vastav koraal. Sellest ei tulnud midagi välja. Pr. Põld jäi “hüüdjaks hääleks”, küll aga mitmed likööriklaasi kasutajad tõstsid oma klaasi ja hüüdsid: “Elagu Jumal!” See oli lausa pilkamine.

Eesti iseseisvuse 10. aastapäeva puhul otsustas Riigikogu saata rahvale piduliku läkituse. Vastavas komisjonis oli sellekohane tekst koostatud. Ja kui see riigikogus ette loeti, siis Kristliku Rahvaerakonna esindaja võttis sõna ja rõhutas, et seal peaks olema ka tänu Jumalale, kes meie rahvast ja tema juhtkonda rasketel riigiloomise ja Vabadussõja päevil toetas ja õnnistas. Sel puhul hüüti ühe väga prominentse Põllumeestekogu tegelase poolt: “Pange siis läkitusse ka superfosvaat ja kaalisool!” Muidugi jäi Jumal tollest läkitusest välja.

Kui iseseisvuse hilisematel aastatel Narva sai enesele uue veevärgi ja peaminister oli kutsutud seda avama, siis oli ta rääkinud, kuidas meie omal ajal visal jõul oleme oma riigi üles ehitanud. Ei sõnagi Jumala abist. Üks pastor, kes seda kõnet kuulis, ütles: “Mul jooksid külmajudinad üle ihu, kui ma kuulsin, kuidas peaminister Jumalat ja Tema abi meie rahvale ignoreeris.”

Neid näiteid on kindlasti rohkem, kuid piirdugem esialgu sellega...”

Lugedes neid ridu, tekivad tahtmatult silme ette paralleelid meie teise ärkamisaja ja toona rahvast tulvil olnud kirikutega. Kuid jätkakem lõikega ühe teise Lõuna-Austraaliasse jõudnud mehe kirjast: “Paistab, et meie rahvas peab veel palju kannatama, enne kui ta pöördub oma isekalt patuteelt Jumala poole. Juhan Liiv iseloomustas hästi meie rahvast – “Jaak, kurat, jalad põhjas!” Kui unustame oma tõotused, mis hädas olles lubasime, siis unustab ka Jumal oma lubadused meie suhtes ja me rägame meeleheitlikult edasi elutormides...”

Ristija Johannes kuulutas ligi kaks aastatuhandet tagasi Jordani ääres: “Parandage meelt, sest Jumalariik on lähedal!” Vaid põhjaliku meeleparanduse läbi on ka meie maal ja rahval võimalus taastada oma side Loojaga, kellelt meie tänasegi Põhiseaduse preambula abi loodab. Meie rahvas vajab seda rohkem kui midagi muud, et Eesti ei oleks enam kunagi üksi...