Apostel Peetrus kirjutab oma 1. kirja 2. peatükis: „Pange siis maha kogu kurjus ja kogu kavalus ja silmakirjatsemine, kadetsemine ja mis tahes keelepeks! Nagu äsjasündinud lapsed igatsege vaimulikku selget piima, et te selle varal kasvaksite pääste poole.“

Küllap oleme me pea kõik kuulnud lugusid lastest või ehk ka täiskasvanuist, kellel maal hea puhta lehmapiima joomine esimese hooga kõhu lahti on võtnud. See on šokk nagu iga teine, kui surrogaatidega harjunud organism puhta ja ehedaga kokku puutub. Poeletid on täis niinimetatud piima, mis ei ole rasvane ja ei ole paksuks tegev, mis ka aastaid seistes hapuks ei lähe ja mis samas ka tegelikult enam ammu piim ei ole. Tootjale on tähtis, et kaup müüks, ja turustajale, et see kiiresti ei rikneks. Kõik muu on aga juba teisejärguline.

Maailm, mis keskendub ennekõike ärireeglitele, on läbi aegade püüdnud ja püüab ka täna allutada neile ärireeglitele vaimuliku piima jagamise. Seegi kaubaartikkel peab vastama üldkehtivatele nõuetele, olles kergesti turustatav. Eks me kuule ju ikka ja jälle neist väidetavalt liiga kõrgetest kiriku lävepakkudest, mida tuleks ikka ja jälle madalamaks lihvida, et kirik maailmale lihtsamini ligipääsetav oleks.

Mis on see niinimetatud kiriku lävepakk? See künnis maailma ja Püha vahel? See lävepakk on nõue meeleparanduseks, mis aga tänapäeva inimesele juba selge ahistamisena tundub… Et seda tõrget vältida, püütaksegi nüüd nii mõneski kirikus siis minna teist teed pidi, vaimulikku selget piima järjest enam vedeldades ja mistahes muude täiteainetega sogastades.

Pauliinlusest on võetud parim ja luterlusest lustirikkaim ning tulemuseks on vaimuliku piima jook, mis enam kedagi seedehäiretega ei ähvarda. See uus jook on odava hinnaga nagu piimajook poeriiulitel, aga samas ka täiesti kasutu nii jooja ihule kui ka hingele.

Tuleb niisiis vägisi Peetruse head soovid ka meie aegadel asjakohasteks lugeda…