Meie Issanda arm olgu meie kõikidega!
Armsad vennad ja õed, Kristuse kirik! Kristuse kannatustele kaasa elades astume paastuaega. Kui mõtleme paastu olemusele, siis tuleks meil eelkõige meenutada reformatsiooni olulisi põhimõtteid “sola Scriptura” ja “solus Christus”. Üksnes Jumala Sõnas avaneb meile nii Issandas rõõmustamise kui Kristuse kannatuste tähendus.
Heebrea kirja järgi “Jumala sõna on elav ja tõhus ja vahedam kui ükski kaheterane mõõk ning tungib läbi, kuni ta eraldab hinge ja vaimu, liigesed ja üdi, ning on südame meelsuse ja kaalutluste hindaja.” [Hb 4:12]
Sõna aitab meil aru saada, mis on kasutu ning keskenduda olulisele. Paastu ajal on väga oluline, et me ei keskendu iseendale ega isegi kirikuasjadele, mille üle võiksime ju isegi kiidelda, vaid võime apostel Pauluse kombel öelda, et me ei kiitle muu kui meie Issanda Jeesuse Kristuse risti üle, mille läbi maailm on minule risti löödud ja mina maailmale. [Gl 6:14]
Paastuajal astume Jumala saladuse – risti – juurde, mille kaudu maailm on meile risti löödud ja meie maailmale. See ei tähenda, et me eemalduksime maailmast. Me jätame küll kõrvale kogu maailma kurjuse ja patu, kuid maailmas on palju inimesi, keda Jumal armastab ning tahab päästa. Sellepärast tuleb meil senisest rohkem süveneda Piibli kannatusloosse ning õppida tundma Kristust, et Tema oleks meie vägi ja pääste. Meile, päästetuile, on see Jumala vägi, nagu apostel ütleb. [Rm 1:16]
Lugedes prohvet Jesaja raamatut õpime tundma Kristuse kannatusi. Jesaja ütleb, et Ta võttis enese peale meie haigused ja kandis meie valud. Karistus oli tema peal, et meil oleks rahu,
ja tema vermete läbi on meile tervis tulnud. [Js 53:3.5]
Prohvet ütleb need imelised sõnad sadu aastaid enne Kristuse sündi. Need süvendavad Kristuse tundmist, et mõistaksime – Kristus andis end ristisurma vabal tahtel.
Oma noorpõlves kuulsin üht vaimulikku laulu, milles öeldi: “Vabalt läks Ta ja häbenemata, ei surma Ta kartnud häbistavat; alati leegitses armastus Temas, ka nende vastu, kes vaid pilkasid Teda. Armastus viis Teda, eemärgiks rist, püha see eesmärk, ja kindel Ta siht – et rünnakuist, milles kurjal on võim, vabaks võiks saada terve maailm.” Mõelgem paastuajal neile imelistele sõnadele, et võiksime paremini mõista, mida Kristus meie päästmiseks vabal tahtel tegi. Et ka meie elus võiks sündida see ime, millest apostel Paulus kirjutab efeslastele [5:14]: “Ärka üles, kes sa magad, ja tõuse üles surnuist, siis särab sulle Kristus!”
Seda sära Kristuses näeme siis, kui Jumala Sõna lugedes mõtiskleme palvetades Kristuse kannatuste üle. Et meil oleks rahu Jumalaga [Rm 5:1], on Tema kannatanud meie eest. Sellepärast saame täna kuulutada üksteisele pattude andekssaamist ning seda, et oleme igavese elu pärijad Jeesuses Kristuses.
Kui tunneme Kristuse kannatusi ning paastu tähendust, siis meie elu Kristuses uueneb. See on paastuaja mõte – alandumine Jumala ees, et me mõistaksime, kui patused me oleme. Meie pattude pärast pidi Issand end ohverdama. See on ainuke viis pääsemiseks: oluline, vajalik, möödapääsmatu! See annab meile igavese elu tõelise lootuse.
Soovin teile kõigile Jumala armu. Olgu Jumala Sõna ka teie elus otsekui kaheteraline mõõk, mis eraldab hinge ja vaimu, et võiksime ärgata uude ellu. Aamen.
Tõlkinud Illimar Toomet
Pöördumine on leitav soome keeles siit ja vene keeles siit (video)
