Matteuse 15:21–28

Kiidetud olgu Jeesus Kristus!

Tänane evangeelium kõneleb suurest usust. Ühe murest muserdatud ema suurest usust. Selle naise Jeesus oli suur ja sellepärast oli ka tema usk suur.

Me ei tea selle Kaanani naise nime ega tema vanust. Me ei tea kas ta oli abielus, lahutatud või hoopis lesk. Teame ainult, et ta tuli Tüürose ja Siidoni aladelt, mis jäävad Vahemere rannikule põhja Iisraelis. Ta oli pagan, üks neist, keda juudid põlgasid. Erilist põlgust näitasid israeliidid üles Kaanani päritolu paganate vastu, sest nood olid nende põlised vaenlased. Juudid kutsusid neid koerteks.

Püha Markus ütleb meile, et see naine oli kuulnud Jeesusest, arvatavasti head sõnumit Tema jutlustest ja imetegudest. Jeesuse rõõmusõnum jõudis mingit teed pidi naise südameni ja alustas seal oma tööd. Püha Paulus ütleb, et usk tuleb Kristuse sõna kuulmisest. Nii on see meiega juhtunud ja nõnda juhtus ka tolle naisega, kes usust tõmmatuna tuli Jeesuse juurde palvega: “Issand, Taaveti poeg, halasta mu peale. Mu tütart vaevab kuri vaim hirmsasti.”

Selle palve esitamine oli  naise poolt julge samm. Isegi enam, see oli lausa häbematu tegu – häbematu kahel viisil. Esiteks see, et pagan julges pöörduda juudi poole ja teiseks see, et naine julges avalikus kohas tülitada meest pealegi veel tähtsat õpetajat. Vaatamata kõigile sellele, ta siiski tegi seda. Mure oma armsa tütre pärast ja usk Jeesusesse lükkasid kõrvale kõik välised tavad ning piirangud. Arvatavasti oli ta läbi käinud kõik arstid, nõiad ja posijad. Kogu oma varanduse oli ta nende peale raisanud, kuid tulemus oli null. Meeleheitel ema viimaseks lootuseks oli Jeesus. Ta pidi võtma kokku kogu oma julguse, et pressida ennast läbi jüngrite tiheda müüri ja jõuda Jeesuse jalge ette. Selle nimel püüdis ta jätta muljet, nagu tegu oleks ühega omadest. Ta kutsus Jeesust Taaveti pojaks, mis oli ainult juutidele iseloomulikuks viisiks nimetada Messiat. Teades üht-teist Issandast võiks ette kujutada, kuidas Jeesus on liigutatud sellisest julgest palvest.

Paraku ei tule vastuseks ühtegi sõna. Naise palve põrkus vastu jäist vaikust. Tundub, nagu Jeesus ei oleks kuulnudki teda. See on esimene vahend, kuidas Jumal paneb proovile meie usu. Ta varjab oma kuulmist, nagu oleks kurt. Pangem tähele, et Jeesus ei vasta palvele eitavalt. Ta teab naise usku, teab paremini, kui too seda ise teab. Ta teab ka seda, mida Ta lõpptulemusena ette võtab. Kuid hetkeks on Ta vait. Jeesus tahab näha, kas naise usk jääb püsima kui teda jäetakse tähele panemata.

Laulik hüüab Jumala poole, kui too vaikib: “Sinu poole, Issand, ma hüüan, mu kalju! Ära käändu vaikides minust eemale, et ma su vait-olemise tõttu ei saaks nende sarnaseks, kes lähevad alla auku!” (Ps 28:1) Kui Jumal on vait ja tundub, et Ta meie hädasid ei kuule, siis on see kohutav vaikus. Nii kohutav, et me lausa vihkame seda ja püüame tausta müraga seda  katta. Oleks palju tahta, et me suudaksime seda kanda. Sellepärast ühineme püha lauliku palvega: “Jumal, ära ole nii vait, ära vaiki!”(Ps 83:1)

Tegelikult Jumal ei olegi vait. Jah, me ei kuule Teda kõue häälel kisendamas, kuid Ta räägib oma sõna kaudu. Kui  tahame ja oskame kuulata, siis heliseb me kõrvus kaunilt Jumala hääle kõla rõõmsa uudisega, et me oleme Kristuses Temaga lepitatud, meile on andeks antud, me oleme Tema lapsed.

Taevane Isa  tõotab kuulda meie palveid oma Poja läbi ja kutsub palvetama igas olukorras ja kõikide asjade pärast. Kuulekate lastena me talitamegi nõnda, kuid üsna sageli on vastuseks vaid vaikus.

Jumala vaikimises peaks tugevnema meie usk. Me haarame siis kinni üksnes Kristusest ja Tema sõnast, mitte aga oma palvetest. Usk klammerdub üksnes Jeesuse surma ja ülestõusmise külge, mitte aga sellele, mida head Jumal on meile hiljem teinud. Isegi siis, kui Jumal ei vastaks enam iialgi meie üksikutele palvetele selles elus, isegi siis, kui Ta on jätnud oma jah-sõna ainult surnuist ülestõusmisele ja ainsad asjad, mida siin elus peame vastu võtma, on kannatus ja vaikus, isegi siis võime rahuliku südamega öelda – Sinu tahtmine sündigu. Sest Kristus ja Tema kuningriik, Tema sõna ja andeksandmine ei ole kuhugi kadunud. Meil on Jumala “jah” sõna ka siis kui Tema vaikimises tundub kostvat “ei”.

Jeesus sai tunda Jumala vaikimist omal nahal. Ristil rippudes Ta palvetas: “Mu Jumal, mu Jumal, miks oled mind maha jätnud?” Vastuseks oli vaikus. Ei olnud ühtegi maist ega taevast olevust, kes oleks vastanud küsimusele – miks. Oli ainult  kohutav, meid süüdimõistev Jumala  vaikimine, mis laskus Jeesuse peale. Nii on meilegi antud kuulata Taevaisa vaikimist küll mitte karistuseks, vaid meie usu kasvatamiseks.

Suur usk on visa. Naine oli nii püsiv oma palvega, et lõpuks isegi jüngrid, keda tavaliselt sellised olukorrad ükskõikseks jätsid, võtsid ta eestpalvesse. Ehki põhjusega lahti saada kisavast naisest, oli jüngrite palve: “anna naisele, mida ta tahab” ikkagi eestpalve. Võime ette kujutada jüngrite vapustust, kuidas nad olid rabatud Jeesuse vastusest: “Mind on läkitatud ainult Iisraeli kadunud lammaste juurde”. Kas võis see olla sama Jeesus, kes ütles: “Küsige ja teile antakse. Otsige ja te leiate. Koputage ja teile avatakse.” Kuidas Ta võis lüüa ukse pauguga kinni naise ja jüngrite nina ees?

See ei ole siiski nii, nagu esmapilgul näib. Jeesus peidab oma “jaa” välise “ei” taha. Ta ei ütle, et ei aita seda vaest naist. Ta lihtsalt tuletab meelde, et esimeses järjekorras on Ta saadetud juutide juurde. Paganad peavad ootama oma järjekorda, mis jõuab kätte peale Jeesuse surma ja ülestõusmist. Naine oli mitte juut, seega pagan.

Vahel arvame, et Jumalgi tunneb rõõmu suurtest numbritest nagu meie. Meile teeb head meelt, kui kodus on kõike küllalt, kui rahakott on pungil, kui sõpru on palju, kui kirikud on täis palvetajaid. See kõik räägib edukusest. Me kanname põhimõte “mida rohkem seda parem” sagedasti üle oma palveellu. Arvame, et mida rohkem palvetajaid ühel ja samal hetkel palvetab, seda kindlamini Jumal meie tahtmist täidab. See meenutab natuke köie vedu, kus Jumal on ühes otsas ja meie teises. Võiks arvata, et kui oleme leidnud küllalt raskekaalulisi mehi ja naisi, võiksime Jumala üle kontrolljoone enda poole tõmmata. Paraku palveelus ei toimi asjad sel moel. Usuelu pannakse proovile. Jumal teeb nii nagu tema tahab ja millal tahab. Palve ülesandeks ei ole kohandada Jumala tahet meie tahtega, vaid meie soovide kooskõlla viimine Jumala plaanidega.

Ma olen saadetud ainult Iisraeli kadunud lammaste juurde. See on teine moodus kuidas Jumal kontrollib meie usku ja püüab seda tugevamaks muuta. Ta toimib, nagu oleksime kõrvale lükatud. Ta kohtleb meid, nagu Ta ei olekski meie jaoks tulnud, nagu ei oleks meie jaoks kohta Tema kuningriigis. Näib nagu õnnetu ema oleks olnud Jeesuse jaoks tühi koht. Ta isegi ei vaevunud naisega otse rääkima, vaid suhtles jüngrite kaudu, andes selgelt mõista, et ainult juutidega on Tal tegemist. Antud juhul läheb ta pisut kaugemale. Ta ei rahulda isegi enda jüngrite palvet. Mis on sellise arusaamatu käitumise põhjuseks? Kristus õpetab meid rajama usaldust ainult Temale ja mitte millelegi muule. Ei meie endi palvetele ega vagade ja pühade palvetele taevas, vaid ainult Jeesusele.

Seda on raske enesele tunnistada. Oleme harjunud, et asjad sujuvad meie soovide kohaselt. Kui helistame kellelegi telefoniga, siis eeldame, et meile kohe vastatakse. Nagu sellel vastajal muud teha ei olekski, kui istuda päev läbi telefoni juures ja oodata meie kõnet. Me loodame samasugust käitumist ka Jumala poolt. Ju vist soovime, et meie palveid käsitletaks nii-öelda väljaspool järjekorda, otse kohe ja loomulikult meie endi arvates positiivselt.

Naist ei heiduta Jeesuse tõrjuv hoiak, ta ei anna alla. Veelgi innukamalt pöördub Ta Issanda poole. Nüüd juba põlvili Jeesuse ees, esitab ta oma tulise ja väga napi palve: “Issand aita mind”.

“Ei ole ilus võtta laste leib ja visata koerakestele.” Kui halastamatu ja tundetu näib Jeesus olevat. Ta alandab vaese naise põrmu oma jüngrite silme ees. See üllatab meid ja ma usun, et jüngridki võisid olla vapustatud. See ei ole armastav ja hea Jeesus, kellest pühapäeva koolides räägitakse. Meile ei meeldi noomitused või hoiatused kaaskristlastelt, rääkimata sellest, et suudaksime taluda, kui Issand meid koerteks nimetab.

See on kolmas moodus, kuidas Jumal paneb meie usu proovile. Ta kisub maha meie uhkuse ja alandab meid, asetades meid koeraga ühele pulgale. Ta alandab uhkeid ja ülendab alandatuid. Ta täidab näljased heade andidega ja saadab rikkad tühjalt minema. Kui seisame kõrgel alusel siis on oht kukkuda. Kui me imetleme ainult oma saavutusi ja tööd, oma vagadust ja head väljanägemist, oma tarkust ja intelligentsust, siis olgem valmis, et meid alandatakse. Kui vaatame alla teiste inimeste peale oma enesetähtsuse kõrgelt postamendilt, siis olgem valmis, meid kistakse maadligi. Aga see on hea ja vajalik. Sest põlvili maas, tühjade kätte, haavatud südame ja purustatud hingega oleme kõige vastuvõtlikumad Jumala kingitustele. Meie käed peavad olema tühjad, et Taevaisa saaks need täita. Enne kui meid ülendatakse, tuleb tunda alandust. Enne kui võime elada Kristuses, tuleb enda jaoks surra. Ei kõla kuigi rõõmustavalt – eks ole?

Mida sa teeksid kui Issand sind koeraks nimetab? Naine oleks võinud olla nördinud ning oleks võinud lihtsalt minema kõndida, säilitades nõnda enesest lugupidamise. Selle asemel võttis ta vastu oma kohtuotsuse ja tunnistas seda. “Jah, paganlik koer ma võin olla, aga ometi söövad koerakesed raasukesi, mis nende isandate laualt pudenevad.” Ta püüdis Jeesuse lõksu Tema enda sõnadega, ümbritsedes nad suure usuga. Ainult tõeliselt suur usk võis nii öelda: “Kui Issand ütleb, et ma olen koer, siis ma olen koer.” Aga naine teadis, et ka temale kukkuvad raasukesed Jeesuse rikkalikult laualt, killukesed Elu Leivast.

Mitte kellegi tõeliselt suur usk kui see on proovile pandud ja raskustes püsima jäänud ei jää tähelepanuta.

Oh naine, sinu usk on suur! Sündigu sulle nagu sa tahad. Naise usk oli suur, kuna temas puudus isekus, mis oleks varjutanud Jeesuse. Meiegi usk saab olla ainult siis tugev, kui see klammerdub Kristuse külge. Sest Tema on suur. Suurem kui seadus, mis eraldas juudid paganatest. Suurem kui deemon, kes oli vallutanud Kaanani naise tütre. Suurem kui meie patt ja surm. Jumala sõna kutsub meid veel hullema nimega kui koer. Ta nimetab meid patuseks. Ja kuna Jumal on õiglane oma sõnas ja kohtuotsustes, siis ei jää meil muud üle kui öelda: “Jah, see ma olen, vaene vilets patune.” See on kahetsev usk. Usk, milles on täielik kuulekus ja allumine Jumala tahtele. Selles usus võime kindlad olla, et me ei pea piirduma raasukestega isanda laualt nagu koerakesed, vaid meile kui Jumala lastele on koht kinni pandud Tema lauas. Aamen