Küsimust Issanda ihu ja vere tõelisest kohalolekust armulauas luterlaste jaoks ei eksisteeri. Objektiivne, inimlikust arvamusest või usust sõltumatu tõsiasi, et pühitsetud andides viibib Issand reaalselt kohal, vaidlustati alles reformatsiooniliikumise äärmuslaste poolt.
Enamuse tänapäeva luterlaste tähelepanu kohalviibiva Kristuse vastu piirdub armulaua pühitsemise ja jagamise ajaga jumalateenistusel. Katoliiklastel on tavaks ka adoratsioon, palvelev mõtisklus altarile nähtavale asetatud pühitsetud hostia ees ning teatud puhkudel ka pidulikud protsessioonid, kus hostia kantakse kirikust välja. Kui adoratsioon Kristuse austamisena oli Lutheri arvates lubatav – ta kirjutas sellest lausa eraldi traktaadi –, siis Melanchtoni seisukoht oli teistsugune ning hilisemal ajal on nii reformeeritud kui ka pea kõigis luterlikes kirikutes adoratsiooni tava kõrvaldatud. Radikaliseerunud reformaatorite arvates tegi armulaua Kristuse ihuks üksnes sööja usk, eitades sellega Kristuse objektiivset kohalviibimist pühitsetud andides. Uskuda, et Kristus võiks olla kohal ka siis, kui Teda väljaspool jumalateenistust vaadatakse või näiteks kantakse protsessioonis linnatänavail, paistis neile lihtsalt ebausuna.
Tänasel päeval võib nii mõneski Eesti luterlikus kirikus leida altarilt tabernaakli, milles säilitatakse Issanda Ihu, peamiselt selleks, et jumalateenistusel see armulaualistele söömiseks jagada. Võibolla on mõnes koguduses olemas ka monstrants ning toimub ka adoratsioon, aga protsessioonidest pühitsetud andidega pole kuulda olnud.
See aga ei tähenda, et adoratsioon kui selline oleks luterlaste (samuti reformeeritute) jaoks võõras, vastupidi, siinkirjutaja veendel on tegemist kogu maailmas väga levinud praktikaga.
Kust selline väide? Kui katoliikliku tava kohaselt toimub adoratsioon lihaks saanud Sõna ehk altarile asetatud hostia ees, siis luterlased (ja reformeeritud) kummardavad paberile trükitud Sõna ehk altarile asetatud Piibli ees. Nii nagu katoliiklased ei söö monstrantsi asetatud hostiat, ei ole ka luterlastel tavaks altarile asetatud Piiblit lugeda. Tihtipeale seisabki meie kirikutes altaril sajandivanune väljaanne ning jumalateenistusel loetakse pühakirjatekste hoopis uuemast väljaandest või eraldi lektsionaarist.
Nii nagu katoliiklaste puhul, võib arvata, et ka luterlastelt eeldatakse kirikus viibijate sõnatut dialoogi nähtavale asetatud Jumala Sõnaga, palvelevat mõtisklust, aukartust jumaliku ilmutuse müsteeriumi ees. Nii nagu katoliiklaste puhul piirdub nähtav tegevus Kristuse Ihu vaatlemisega, ei ole ka luterlastel tavaks altaril olevat Piiblit mitte lugeda, vaid eemalt vaadata.
Üks erinevus siiski on. Kui katoliiklastel toimub adoratsioon (enamasti) piiratud aja jooksul, pärast seda asetatakse hostia tagasi tabernaaklisse, siis luterlastel on Piibel, paljudel puhkudel avatuna, altaril alaliselt. On see märk suuremast vagadusest?
Ahjaa, mis puudutab protsessioone, siis needki on meil, luterlastel, täiesti olemas. Kiriku pühitsemise jumalateenistusel sisenetakse kirikusse protsessioonis, tuues lisaks muudele riistadele altarile ka Piibli, mõnel puhul – et rõhutada väärikust ja sidet eelmiste põlvkondadega – ikka seesama sajandivanune väljaanne, mida mitte keegi ei kavatsegi kunagi tegelikult lugeda.
Filmi “Viimne reliikvia” lõpus on dialoog kloostri noviitsi ja vend Johannese vahel: “Püha isa, nad purustasid püha reliikvia.” – “Matsid jäävad matsideks. Asjata tegid seda. Ilma reliikviata ei saa nemadki läbi.”
Reformatsioon purustas kirikute tabernaaklid, reliikviad ja pühakujud ning kõrvaldas palverännakud. Täna, viissada aastat hiljem aga peame tunnistama, et ei saa meiegi oma kirikutes läbi alaliseks adoratsiooniks nähtavale pandud Sõnata, kirikutesse püstitatud reformaatorite piltide ja kujudeta, palverännakuteta reformatsiooniga seotud paikadesse ning näitustele, kus eksponeeritakse usupuhastajate kasutuses olnud argiseid esemeid. Katoliikliku misjonitöö käigus püstitati kirikuid arvatavasti hiiepaikadesse, andes paganlikele kommetele uue, kristliku sisu ning veel mitmesaja aasta jooksul pärast reformatsiooni pidi luterlik kirik võitlema kristlastest talupoegade paganlike tavadega. Aga reformatsiooni 500. aastapäeva puhul istutati ainuüksi Eesti luterlikes kogudustes kirikute ja pastoraatide juurde terve hiie jagu, pea pool tuhat õunapuud ning üks taoline anti kingitusena ka Eestit väisanud paavstile.
Peale südameusu tahab inimene ka silmaga näha ja käega katsuda. Taevane Sõna peab saama nähtavaks ja püha ajalugu käega katsutavaks. Niikaua, kui me veel taevasest elupuust süüa ei saa, istutame maise puu, millelt (luterliku) usu vilju noppida.
Mis on olnud, see saab olema, ja mis on tehtud, seda tehakse veel – ei ole midagi uut päikese all. Koguja 1:9
