Notre-Dame de Paris ehk maakeeli Jumalaema kirik Pariisis on õhtumaise kristliku tsivilisatsiooni tuntumaid monumente, gooti ehituskunsti meistriteos ning paljude Prantsuse ajaloo suursündmuste tunnistaja.
Katedraali rajamine Cité saarele algas 1160. aastatel Pariisi piiskopi Maurice de Sully ametiajal (nurgakivi asetati 1163) ning hoone valmis suures osas 13. sajandi keskpaigaks. Lõpliku kuju omandas kirik 14. sajandil. Alloleval fotol on kujutatud viimse kohtupäeva stseeni kiriku lääneportaalil.
Tänapäeval kuulub pühakoda ilmalikule Prantsuse Vabariigile, kuid on antud katoliku kirikule tasuta kasutamiseks. 2019. aasta 15. aprilli õhtul tabas kirikut ulatuslik tulekahju, mis suudeti lõplikult kustutada alles järgmiseks hommikuks. Hävis kiriku katus ja nelitistorn.
Pariisi Jumalaema kirik on olnud tunnistajaks väga erinevatele ajaloosündmustele.
Inglismaa kuningas Henry VI laseb end Saja-aastase sõja ajal 16. detsembril 1431 kroonida Prantsuse kuningaks. Keskaegne manuskript.
Te Deumi laulmine kuningas Louis IV valitsusajal 1669. aastal. (Siin saab vaadata Te Deumi laulmist paavst Benedictus XVI osavõtul 2008. aastal.) 16. ja 17. sajandil kujunes Notre-Dame’i katedraalist Bourbonide kuningadünastiaga seotud tseremooniate läbiviimise koht. Varasema, Kapetingide dünastia kuningad lasksid end kroonida Reimsi katedraalis.
Mõistuse austamine tütarlapse kujul Prantsuse revolutsiooni päevil (1793). Revolutsiooni ajal kirik rüüstati ning muudeti Mõistuse templiks.
Napoleon kroonib end keisriks 2. detsembril 1804. Tema ees põlvitab keisrinna Joséphine, taga istub paavst Pius VII. Maali autor: Jacques-Louis David, 1805–1807.
1831. aastal ilmub Victor Hugo romaan „Jumalaema kirik Pariisis“ („Notre-Dame de Paris“), mille tegevus leiab aset 15. sajandi lõpul.
Pariisi Jumalaema kirik 1860. aastatel. Foto. 19. sajandil viidi kiriku juures läbi suurejoonelised restaureerimistööd.
Fotod: Wikimedia Commons.
