Johannese 18:1–19:42
Kiidetud olgu Jeesus Kristus!
Armsad õed ja vennad. Täna meenutab kristlik kirik oma Issanda kannatuslugu. Tema ülesanne – otsida ning päästa kadunud ja patused – ajas Teda edasi üle Kidroni jõe Kaifase hoovi, sealt Pilaatuse kohtukotta ja lõpuks Kolgata ristile. See on õige ja hea, et Kirik meenutab Issanda kannatust, sest kõige rohkem teeb just rist Temast Kuninga ja Päästja.
Vangistamine ja mõõk
Me mõtleme Jeesuse vangistamisele Ketsemani aias, vaikses palvetamise paigas. Juudas tuleb koos terve väeosa relvastatud sõdurite ja ohvitseridega püüdma jahisaaki. Aga Jeesus ei ole põgenev ohver. Ta kohtab neid rahulikult ja julgelt näost näkku. Ta teab, mida teeb ja kuhu läheb. Lühike repliik “Mina Olen”, millega on ka Jumal ennast nimetanud, võtab sõduritelt jalad alt. Peetrus ei saa asjast aru. Ta tõmbab mõõga välja ja raiub ülempreestri sulasel Malkusel kõrva peast. Kiriku ajaloos on olnud küllalt neid, kes on järgnenud Peetruse eeskujule ja on püüdnud mõõgaga Kristust kaitsta. Küllap meiegi oleme, Jeesust lõpuni mitte usaldades, haaranud programmide, meetodite, poliitilise võimu ja lausa valskuse mõõga järele, et kaitsta Teda ja Kirikut põrguväravate eest. Tasub tuletada meelde Peetrust, kui tuleb kiusatus haarata oma mõõk, arvates, et vägivalda kasutades teeme Issandale teene. Üksnes Sõna ja Vaim võidab nõrkuse.
Kohtuprotsess ja salgamine
Me mõtleme Jeesuse kohtuprotsessile ja Peetruse salgamisele. Jeesus viiakse ülempreestri ette. Kohtumine on täidetud irooniaga. Usuliidrite küsimustele antud vastused ärritavad küsijad üles ja Jeesusel tuleb taluda mõnitust ja peksu. Tegelikult nad ei otsinudki vastuseid, vaid ettekäänet Jeesuse hukkamiseks. Ta tuli omade keskele, aga omad ei võtnud Teda vastu. Need on meie näkkulöögid Kristusele, kui me ei hooli Jumala Sõnast. Tuletagem seda meelde, kui keeldume tunnistamast Kristust ja kuulutamast Tema sõna.
Peetrust sunnitakse tunnistama Jeesust kolmel korral. Kõigil kolmel korral see ebaõnnestub tal. Vaim on valmis aga liha on kahjuks nõrk. Küllap see on meilegi tuttav olukord, kui võimaluse Jeesust tunnistada neelab piinlik vaikus, sest lihtsalt häbenetakse oma Päästjat. Lahus Kristusest ei suuda Peetrus teha midagi. Kukk kireb, kinnitades Peetruse salgamist.
Õnnis vahetus
Jeesus viiakse Pilaatuse kohtu ette. Eelduse kohaselt oleks pidanud see olema tõe koda. Ja ometi Jeesus, kes on lihaks saanud Tõde, seisab süüdistatavana kohtumõistja Pilaatuse ees, kes ei suuda öelda midagi muud kui küsida: “Mis on tõde?” Me teame, et Jeesus on Tõde. Ta on Jumala armastuse tõde välja valatud mässaja loodu peale, kes eelistas valet tõele, saatanat Jumalale. Pilaatus tunnistab Jeesuse süütuks, kuid rahvas nõuab Tema surma. Inimeste õiglustunne ja õigusemõistmine äpardub.
Toimub vahetus. Barabas Jeesuse vastu. Röövel saab vabaks ja Elukuningas läheb surma. Pilaatuse kohtujärje ees toimub õnnis vahetus. Süüdlane süütu vastu. Eluvõtja jääb elama ja Eluandja sureb. Selline on Jumala tahe. Kristus peab surema patuste asemel. Meie oleme Barabased – Jumala seaduse järgi surma mõistetud süüdlased. Jeesus võtab meie koha, sureb meie surma, et meie saaksime Temasse uskudes elada Tema elu.
Rist ja häbi
Me mõtleme Jeesuse ristile. Ta on ristile naelutatud. Ta on ise kandnud risti, seda needuse, hukkamõistu ja surma vahendit. See on meie surma needus, mida Ta on kandnud oma õlgadel. Needus ei anna meile rahu ega puhkust, üksnes valu, mure ja surm. See täidab meie töö pettumusega ja perekonnad lahkhelidega. See jälitab meid, kummitab ja kisub välja varjupaigast ning tõmbab eemale kõigist, mida armastame. Surma needus jälitab meid terve elu ja naeruvääristab meie katseid seda salata religioossuse, kultuuri, teaduse või tsivilisatsiooni maskiga. Surma needus on koorem, mida Jeesus kannab oma õlal, tassides seda Kolgatale. Koos Temaga sureme ka meie, sest oleme ju Tema koorem.
Sõdurid jagavad Jeesuse riided. Ta on paljas. See on meie häbi, mida Ta tunneb. Meie alastiolek Jumala ees. Me püüame ennast katta puuduliku seaduskuulekuse viigilehega. Keegi teine on alati süüdi meie tegemiste või tegemata jätmiste puhul. Olgu need siis meie vanemad või minevik või geenid või hoopis Saatan, kes sunnib valesti tegutsema. Jumal koorib maha meie vabanduste viigilehed. Pimedus tuleb tõmmata valguse kätte. Patud tuleb paljastada. Kristus ripub ristil alasti, kaetud meie häbiga, et meie võiksime olla kaetud Tema õmblusteta õiguserüüga.
Mõtle Tema alasti-olemisele, kui sa tunned häbi ja püüad peita ennast Jumala eest ning oma ligimese eest. Tunnista oma süüd ja saa kaetud Issanda andeksandmisega.
Viimased sõnad
Jeesuse viimased sõnad “See on lõpetatud” tunnistavad sellest, et Tema töö on tehtud, täiuslikult lõpule viidud. Nende sõnade saatel Ta sureb. Meie päästmise ülesanne on täidetud. Lunaraha on makstud, ja mitte kulla ega hõbedaga, vaid püha ja süütu verega. Jeesuse viimased sõnad puudutavad Teda ja Tema tööd, kuid need ei ole sugugi viimased sõnad meie kohta. Ta ei ole meiega veel lõpetanud. Ristisurmaga on Jeesus küll maailma lunastuse kätte võitnud, kuid see ei luba Tal käed rüpes puhata. Nüüd on vaja tuua inimesed lunastuse juurde.
Olles lõpetanud oma töö, Jeesus puhkab. “Ja Jumal oli lõpetanud seitsmendaks päevaks oma töö, mis ta tegi, ja hingas seitsmendal päeval kõigist oma tegudest.” See oli püha puhkepäev ehk hingamisepäev. Jumala Poeg lõpetas seitsmendal päeval meie lunastamise töö ja läheb hauda puhkama ja valmistab meiegi hauad ette pühaks puhkepaigaks.
Meenutagem Tema matust ja hauda, kui mõtleme oma hauale ja nende haudadele, kes magavad Jeesuses. Meid maetakse Temasse ja Tema meisse. Jeesuses on puhkus ja rahu nüüd ja igavesti. Aamen.
