Kui me loodame Kristuse peale üksnes selles elus, siis me oleme kõigist inimestest armetumad. (1Kr 15:19)

Nüüdseks juba ligi nädala eest aset leidnud suur tulekahju Pariisi Jumalaema kirikus, mida olen võinud mitmel korral ka ise seal viibides imetleda, tõi mulle meelde kaks lugu ajaloost.

Esimene neist on 1666. aasta septembri alguspäevil toimunud suur Londoni põlemine, mille tulemusena hävis peaaegu 14000 hoonet, sealhulgas ligi 100 kirikut, nende seas ka ajalooline Püha Pauluse katedraal.

Kui katedraali hakati uuesti rajama, sai selle nurgakiviks üks juhuslikult vana kiriku varemetest leitud kivi, millel oli ladinakeelne sõna resurgam – «ma tõusen üles». Uus katedraal pühitseti 1697. aastal ja püsib tänapäevani.

Teine mulle seoses Pariisi Jumalaema kiriku põlemisega meenunud lugu on veelgi varasemast ajast. 1251. aastal pühitseti Vana-Pärnus toomkirik, mis sai koos linnaga püsida vaid tosin aastat. Aastal 1263 purustasid ja põletasid selle rüüsteretkel olevad leedulased ning ühtlasi hävitasid nad pea kogu tollase Pärnu linna.

Pärnu ehitati uuesti üles teisele poole jõge. Uue Pärnu linna vapiks sai taevast sirutuv käsi suure ristiga. Selle kauni sümboliga kujutati Vana-Pärnu toomkiriku varemetest leitud ning rüüstamise käigus mustaks põlenud võidukaareristi, mis on praeguseks küll teadmata kaduma läinud, aga mida säilitati mitu sajandit ning mis sai mitte ainult kirikule, vaid kogu hävitatud linna rahvale uue lootuse ja uue alguse märgiks.

Suure Nädala esmaspäeval aset leidnud Pariisi Jumalaema kiriku põlemise kohta on avaldatud mitmesuguseid arvamusi. On neid, kes kahtlustavad süütamist, samal ajal kui enamus on kindel, et tegemist oli õnnetusega.

On ka neid, kes ütlevad, et selle tragöödia üle peaksid kristlastest rohkemgi kurvastama ateistid, kuna nende jaoks on tegemist taastamatu ajaloo- ja kultuuriväärtusega, mis on jäädavalt hävinud, samal ajal kui kristlaste jaoks on tegemist vaid hoonega –küll olulise ja sümboolsega, aga siiski vaid millegi välisega, samal ajal kui kristlik usk ja Jumala Vaim ei ela mitte kätega tehtud hooneis, vaid inimeste südameis. Ütleb ju Jeesus isegi, et «tuleb tund ja see ongi juba käes, et tõelised kummardajad kummardavad Isa vaimus ja tões, sest Isa otsib neid, kes Teda nõnda kummardavad – Jumal on Vaim ja kes teda kummardavad, peavad teda vaimus ja tões kummardama».

Päris Johannese evangeeliumi alguses kõneleb Jeesus oma ihust kui pühakojast, öeldes: «Lammutage see tempel, ja ma püstitan selle kolme päevaga uuesti!» – evangelist selgitab siinkohal, et Jeesus «mõtles templi all oma ihu» ja et «kui Ta oli üles tõusnud surnuist, tuli Ta jüngritele meelde, et Ta seda oli öelnud».

Siiski on ka kirikuhooned olulised, ja mitte ainult kristlaste kooskäimise kohana või jutluse ütlemise paigana, vaid märgina meie usu kesksest tõest – sellest, et «Sõna sai lihaks ja elas meie keskel» –võiksime kreeka keelest sõnasõnalt tõlkides ütelda ka: «ja püstitas oma telgi meie keskele» –, «ja me nägime Tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde».

Jumala igavene Sõna on saanud lihaks. Jumal, kes on puhas Vaim, on võtnud omaks inimihu, et meid, inimesi, nõnda oma jumalikkuse osaliseks teha.

Inimeste poolt Jumala auks püstitatud pühakojad on selle usutõe sümbolid. Ning nende häving – eriti, kui see leiab aset inimeste tahtel ja käte läbi – viitab otseselt ja väga selgelt sellele, milline oli inimeseks saanud Jumala osa meie, inimeste maailmas: Ta võeti kinni, Teda teotati ja piinati, Ta löödi risti, Ta surmati, Ta oli peaaegu kõigist hüljatud. Sellisena kehastas Ta ühtlasi kõiki neid inimesi läbi kõigi aegade, kellele on saanud või veel saab osaks samasugune saatus.

Aga samamoodi tähistab kirikute – eriti purustatud kirikut – ülesehitamine seda, mis järgnes Kristuse surmale ja arvatavale lüüasaamisele: Tema ülestõusmist surnuist ja meile kõigile tõotatud igavest elu. Nii oli see Londoni Püha Pauluse katedraali puhul, mille uueks nurgakiviks sai kivi kirjaga «Resurgam!» – «Ma tõusen üles!» Nii oli see ka pärast hävingut uuesti üles ehitatud Pärnu linnaga, mille vapisümboliks on siiamaani too kirikurusude keskelt leitud mustaks põlenud võidukaare rist.

See kõik ei puuduta mitte ainult ajalugu ja mitte ainult Pärnut, Londonit või Pariisi. Mõtleme siinkohal tänahommikustele terrorirünnakutele Sri Lanka kirikutes, aga mitte ainult neile, vaid sellele, mis toimub tegelikult pidevalt, kuigi avalikkuse eest –kas tahtmatult või tahtlikult – üsna varjatult.

Üks meie koguduseliige saatis mulle päev enne Pariisi Jumalaema kiriku põlemist ilmunud artikli, mille pealkirjaks on: «Euroopa kirikud: igapäevaselt rüüstatud, rüvetatud ja põletatud». Selles artiklis tuuakse välja mitmed hirmutavad faktid, näiteks et Saksamaal rüüstati ja põletati käesoleva aasta märtsikuu jooksul neli kirikut, samuti purustati traditsioonilisi mäetippudele paigaldatud riste, teede ääres seisvaid pühakujusid ja surnuaiamonumente. 2017. aasta lõpust alates on taolisi rünnakuid ainuüksi Baierimaal olnud umbes kakssada.

Prantsusmaal rüvetatakse keskmiselt kahte kirikut päevas. 2018. aastal registreeriti üle tuhande kiriku ründamise, mis on 17 protsenti rohkem kui aasta varem. Nende rünnakute käigus pandi toime nii kirikute rüüstamist ja rüvetamist – näiteks väljaheidetega – kui ka süütamist.

Tegemist ei ole lihtsalt suvalise huligaansusega, vaid tegelikult väljakuulutamata sõjaga kristluse vastu. Ja see tähendab ka: Kristuse vastu!

Millega kristlased peaksid vastama? Vastus on tegelikult äärmiselt lihtne: nii oma kirikute kui kogu oma elu uuesti üles ehitamisega – sellesamaga, millega vastas Kristus neile, kes üritasid Temast lahti saada: «Ma tõusen üles!»

Kristus on üles tõusnud ning ükski viha, vaen ega vägivald ei suuda Teda murda. Just nii peame elama meiegi, nii väliselt kui seesmiselt. Ka siis, kui meid ei ründa mitte mingid väljastpoolt tulevad vaenulikud jõud, vaid kõikvõimalikud – kasvõi igapäevased – eluraskused.

Ükskõik, kui maatasa tehtuna me ennast teinekord ühel või teisel põhjusel tunda võime – meie kohal on Issanda tõotus: «Vaata, ma teen kõik uueks!» Ning meile kõigile on mõeldud apostel Pauluse üleskutse: «Ärka üles, kes sa magad, ja tõuse üles surnuist, siis särab sulle Kristus!»

Ja mis peaasi: ükskõik, mis meist saab siin elus – meie tõeline elu on taevas ja seda ei saa meilt mitte keegi ära võtta, sest «ei surm ega elu, ei inglid ega peainglid, ei praegused ega tulevased, ei väed, ei kõrgus, ei sügavus ega mis tahes muu loodu suuda meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas».