Johannese 20:19–31

Kiidetud olgu Jeesus Kristus!

Rõõm Kristuse ülestõusmisest on nii suur, võit nii kindel ja tähendus nii aukartustäratav, et üksik pühapäev ei suuda täielikult hõlmata kõike seda, mida Jeesuse ülestõusmine on meile andnud. Sellepärast ei piirdugi ülestõusmisaeg ühe pühapäevaga, vaid haarab enda alla tervelt seitse pühapäeva kuni nelipühadeni välja. Nädal nädala järel soendame end Kristuse saavutatud võidu aupaistes. Patt ja surm on võidetud, Kristus on ülestõusnud. Ärgem väsigem seda kuulamast ja edastamast. Meil on veel kuus nädalat ees.

Eelmine pühapäev koondasime mõtted avatud ja tühjale hauale. See on otsekui Jeesuse võidu monument (ausammas). Tema haud on tühi, surm on neelatud võidusse. Iga kahtleja, iga üks kes tahab olla järgija, iga tõe otsija peab seisma vastamisi selle ilmselge tõsiasjaga. Jeesuse ihu ei olnud hauas. Ainuke, mida naised leidsid, oli surilina ja kaks inglit, kes andsid edasi hea uudise. “Teda ei ole siin. Ta on ülestõusnud.” Kui selles tõigas oleks olnud vähematki kahtlust, oleks see tärkava kristluse vastu kohe ära kasutatud. Uskmatu maailm püüab tänapäevalgi arheoloogiliste kaevamistega leida Jeesuse ihu, et saaks suure kahjurõõmuga kummutada kristlik väide tühjast hauast. Võta ära ihu ülestõusmine ja kõik muu kaotab meie usus tähenduse.

Ometi pole tühi haud otsustav tõestus. Seda võib mitmeti seletada või jätta hoopis arvestamata. Ka  jüngrid  ei uskunud algul head uudist. Nad arvasid, et see on rumal nali.  Alles ülestõusnud Jeesust nähes hakkas  tühi haud neile kõnelema. Sellest sai oluline kinnitus jüngrite usule. Üks jüngritest, Toomas nimelt, oli nii kange uskmatu, et temale ei piisanud isegi nägemisest, vaid soovis kinnituseks oma käe Jeesuse haavadesse pista.

Kuidas on lood meiega, kes me ei näe, aga oleme siiski kutsutud uskuma Jeesuse Kristuse ülestõusmist  ja Temas ka meie endi ülestõusmist. Meil on Jeesuse sõnad. Õnnistussõnad Temalt, kes surmaga vallutas surma. “Õndsad on need, kes ei ole näinud aga siiski usuvad.” Ta õnnistab siin meid, kes me ei näe aga siiski usume Tema surma ja ülestõusmist. See on tõesti hea, et me ei ole võimelised Jeesust nägema, sest näha Teda suures aus Jumala paremal käel oleks meile arvatavasti hukatuseks. Aga me oleme õndsad Tema sõna läbi, mis toob meile rahu, andestuse ja usu. Samuti on meil Tema haavad – ohvri tunnusmärgid, vahendid millega Ta teeb ennast äratuntavaks. Kristuse sõna ja haavad on Tema ülestõusmiskingitus jüngritele ja loomulikult ka meile. See on meie rõõmu allikas tänasel ülestõusmisaja teisel pühapäeval.

Aga siirdume nüüd ajas tagasi , ülestõusmise esimese päeva õhtusse, kui päike on juba loojumas. Jüngrid on koos ja varjavad ennast lukustatud uste taga. Ümberringi liiguvad kuuldused Jeesuse ülestõusmisest. Kuid jüngrid tundsid ennemini hirmu kui rõõmu. Eelkõige oli see hirm surma pärast. Kui juudid olid teinud seda Jeesusega, siis mis või kes takistab neid hukkamast Tema õpilasi. Me võime ainult aimata, milline segane meeleolu valitses selles toas. Just sinna, hirmu ning kurbuse keskele tuleb Jeesus. Ta ei koputa suletud uksele ega oota, et keegi ukse lahti teeb ja Ta sisse kutsub.

Jeesus lihtsalt ilmub nende keskele. Tema esimesed sõnad annavad edasi rahu. “Rahu teile.” See ei ole lihtsalt suusoojaks öeldud kasutu soov. See on tõeline ja konkreetne rahu, jagatud Rahuprintsi enda poolt. Ta näitab jüngritele oma haavu.  Prohvet Jesaja on selle kohta öelnud: “Karistus oli tema peal, et meil oleks rahu”. Jeesus on rahu, mida maailm ei saa meile anda. Temas on rahu Jumalaga, rahu üksteisega. Sõna rahu heebreakeelne vaste on šalom. See tähendab rohkemat kui ainult sõja ja võitluse puudumist. See tähendab, et kõik on õiges kohas, kõikjal valitseb üksmeel ja kooskõla.

Seal, kus on Kristus oma sõna ja haavadega, seal on ka külluses rahu. Tema surm ja ülestõusmine on meie rahu. Vaata Tema haavu, need on löödud sinu päästmiseks. Tuleta meelde verd ja vett, mis voolas Tema rinnahaavast. Need on rahu, elu ja pääste sakrament valatud sinu heaks. Ristimisvees ja armulaua karikas tuleb  ülestõusnud Issand meie juurde ja eemaldab meie hirmud täpselt samal viisil, nagu Ta tegi seda jüngritega lukustatud uste taga. Ka täna ütleb Ta sõna meile: “Rahu olgu teiega!”

Hirm asendus rõõmuga. Evangelist ütleb: “Siis said jüngrid rõõmsaks Issandat nähes.” Oli ka põhjust. Kuulujutud Jeesuse ülestõusmisest osutusid tõeks. Issand oli tõesti üles tõusnud. Kui suur pidi olema jüngrite rõõm, kui nad nägid Ta haavu, kuulsid Ta sõnu ja mis peamine, nende hirmul süda täitus Tema rahuga! See on, millest kõneleb meile ülestõusmine.

Ja taas ütleb Jeesus: “Rahu olgu teiega.” Esimest korda oli rahusoov jüngritele enestele, et vaigistada nende hirmu ja pöörata kurbus rõõmuks. Teine rahusoov on mõeldud juba edasiandmiseks teistele. Issand soovib, et me oma väikestest lukustatud varjupaikadest välja maailma läheksime. Kirik tervikuna ega ka üksik kristlane ei tohi elada suletud osaduses. Meie ülesanne ja kohus on jagada ülestõusmisrahu ning rõõmu kogu maailmale. “Nõnda nagu Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina Teid.” Jeesus oli Taevase Isa apostel ehk saadik. Võttes teda vastu, tunnistame Jumalat ja võtame vastu Tema pakutu. Heites kõrvale Jeesuse, lükkame tagasi ka Jumala käe.

Olles täitnud Isa tahte ja saanud enda kätte õiguse olla kohtunikuks inimese üle, saadab Jeesus teele omad saadikud. Ta puhus nende peale ja ütles neile: “Võtke vastu Püha Vaim! Kellele te iganes patud andeks annate, neile on need andeks antud, kellele te patud kinnitate, neile on need kinnitatud.”

See on apostlite ordinatsioon ehk teisiti öeldes saadiku volikirja üle andmine. Sellest hetkest alates saavad jüngritest Jeesuse asemikud ja Jumalariigi saadikud maapeal. Ma loodan, et sa saad aru, mis vahe on riigi lihtkodaniku ja saadiku vahe. Mõlemad küll esindavad oma riiki väljaspool ja nende käitumise järgi otsustatakse riigi üle, kuid saadikule on antud riigivõimu poolt erilised volitused sõlmida ja tühistada igasuguseid lepinguid. Nii on ka kristlaste seas. Me kõik oleme Jumalariigi kodanikud ja kasutame selle riigi õigusi ning täidame kohustusi, kuid vaimulikele on antud õigus ja meelevald teostada Kolmainu Jumala võimu nimel mõningaid toiminguid. Ja üks neist on võtmete meelevald. Oma hingeõhu ja sõnaga andis Jeesus apostlitele meelevalla teha seda, mida ainult Jumal võib teha – anda patud andeks või mitte anda. Kas nad ei ole mitte liiga nõrgukesed, patused ja salgajad, et olla selle ülesande täitjad? Ära vaata nende meeste peale. Ära vaata selle peale, kes nad olid või on. Vaata ainult Tema peale, kes neid välja valis, ülesande täitmiseks ette valmistas ja oma Sõna ning Vaimu neile andis. Kui Peetrus, Andreas, Johannes või keegi teine apostlitest pattude andeksandmist kuulutas, siis see kehtis, nagu oleks Jeesus seda ise teinud. Loomulikult andeksandja on Jumal, aga saadikul on voli otsuseid teha.

Jeesus andis apostlitele sama meelevalla, mille Ta Isalt sai. Jeesus sidus oma suu nende suuga, oma sõna nende sõnaga, oma hingamise nende hingamisega, oma vaimu nende vaimuga ja oma andeksandmise nende andeksandmisega.

Kuidas on lood tänapäeval? Apostlid puhkavad juba ammu Issandas. Kas nende meelevald patte andeks anda kadus koos nendega? Kas Jeesuse sõna ja vaimu üle andmine piirdus ainult apostlite esimese põlvkonnaga? Mida tähendavad need Jeesuse sõnad meile tänapäeval?

Lutheri väike katekismus ütleb väga selgelt, mida meie kirik mõistab Issanda seatud võtmete meelevalla ametist ehk teisiti öeldes pühast teenimise ametist. Ma tsiteerin Lutherit: “Mina usun, et kui seatud Kristuse teenrid teevad tema Jumalikul käsul oma tööd, eriti kui nad hoiavad kristlikust kogudusest eemal avalikud ja mitte kahetsevad patused, ning samas vabastavad pattudest need, kes kahetsevad ja soovivad end parandada, siis on see ka taevas sama kindel ja kehtiv, nagu teeks seda meie Issand ise.” Meie luterlikud isad mõistsid kõne all olevaid Issanda sõnu täpselt samuti, nagu varajane kirik seda tegi. Nimelt et Jeesus ei saatnud välja mitte ainult ühe gruppi saadikuid, vaid Ta seadis sisse sellega ka pideva ameti oma kirikus, mille läbi on kohal Tema sõna, Tema haavad ehk armulaua sakrament, Tema rahu ja Tema pattude andeksandmine. Iga pastor oma koguduses kui ta kuulutab pattude andeksandmist, teeb seda Kristuse volikirja alusel. See volikiri on läbinud pikka teekonna, enne kui ta on minu kätte jõudnud. Kõigepealt andis Jumal meelevalla oma Pojale. Seejärel andis Jeesus omakorda meelevalla üheteistkümnele apostlile ja hiljem eraldi Paulusele. Apostlid omakorda on seda meelevalda käte pealepanemisega edasi andnud piiskoppidele. Piiskopid on kristlikus kirikus võtmete meelevalla kandjad ja jagajad. Nad on järjepidevuse kandjad. Iga preester ehk koguduse õpetaja on Jeesuse meelevalla saanud piiskopi käest. Iga vaimuliku ordinatsioon ehk ametisse õnnistamine on otsekui kaja sellest talitusest, mida Jeesus sooritas jüngritega lukustatud uste taga. Kuulutades Jumala sõna ja jagades sakramente – olgu siis armulauda või pattude andeksandmist – ei esinda ma ennast, vaid ma räägin ja talitan ristilöödud ning ülestõusnud Issanda nimel ja Tema volitusel. Tema on mind kutsunud ja saatnud teie keskele oma kiriku kaudu ja on tõotanud ise kohal olla läbi minu teenimise.

Ma usun, et see on suureks lohutuseks neile, kes ihaldavad andestust, rahu ja ülestõusmist. Jumal ei jäta meid õngitsema patukustutust, teadmata kas näkkab või ei. Ta ei jäta seda mõne tujuka ja isemeelse kuulutada. Ta asetab andestuse ja rahukuulutuse Peetruse, Johannese ja nende järglaste, tänapäeva vaimulike suhu. Issand paneb mõned meist püha käsu alla kuulutama andeksandmist Tema nimel. Ta on kindlustanud, et andeksandmine oleks kuuldav kirikus, sest ilma pattude andeksandmiseta ei saa olla osadust Jumalaga, ei saa olla ülistust ega tänu. Ilma andestamiseta ei ole ka Kristuse kirikut.

Meie jaoks siin ja täna, tähendab kuuldud evangeelium seda, et ülestõusmissündmus ei piirdu ainult ühe päevaga ammu aega tagasi või ühe päevaga aastas, kus me pühitseme ajaloolist sündmust. Ülestõusmine on jätkuv ja Jeesuse surma ning ülestõusmise armu jagatakse iga kord ja igal pool, kus inimesi ristitakse Issanda surma, kus pattude andeksandmist kuulutatakse ja kus ristitud inimest toidetakse Kristuse ihu ja verega. Lühidalt öeldes – seal, kus on Jeesuse sõna ja haavad, seal on ka ülestõusmine.

Kristus on surnuist üles tõusnud. Ta elab ja on meie keskel. Oma ülestõusmisväes on Ta meie keskel kogu oma jumaliku ja inimliku olemisega. Lukustatud uksed ei suutnud hoida Teda eemale. Mitte miski ei saa Teda meist eemale hoida. Ta on meie keskel sama tõeliselt ja täiuslikult, nagu Ta oli seda jüngritega lukustatud uste taga tollel esimesel ülestõusmise pühapäeval. Ta on siin meiega, et meidki vabastada  hirmust ja murest. Ta on siin, et andestada meie eksimused, et anda rahu meie südametesse ja muuta kurbus rõõmuks. Ta on siin, et õnnistada meid.

Jah, tõesti sa oled õnnistatud. Sest sa ei näe Teda, aga siiski usud. Sa ei ole näinud Teda, aga sa oled uuesti sündinud Tema ristimises. Sa oled kuulnud Tema andestavat sõna ja saad maitsma Tema armulauda.

Kristuse sõna, Tema haavad ja Tema teenimine – need on ülestõusmispüha kingitused meie kirikule ja isiklikult sinule. Aamen.