Ennast Jumala ees läbi katsudes saame ettekujutuse sellest, millised oleme Tema ees rahvusena. … Meil on Õnnistegija tõotus: Mina elan ja ka teie saate elama! (Jh 14,19), aga see sünnib siis, kui me jääme Temasse, Tema armastusse, kui me ei ela enam patu orjadena. Patuorjuses elavaid inimesi võrdleb Jeesus pildiga viljatust viigipuust, mille kohal on oht, et ta maha raiutakse.

Meie rahvale nõnda otsustaval ning keerulisel ajal kutsun kõiki meie koguduste usklikke üles palvetama, et me rahvas ei saaks maha raiutud, et Issand jätaks ta veel sellekski aastaks! Ma kutsun koguduste õpetajaid üles korraldama ja looma enam võimalusi ühisteks palveteks meie eesti rahva eest. [---]

Meie palve on, et Jumal ise juhataks me rahvast õigel teel, annaks üksmeelt ja rahu, laseks meid omakasupüüdmatu ja siira südamega töötada rahva hüvanguks. Me ootame Jumalalt abi ja tuge vabaduse ja sõltumatuse saavutamisel, tahame oma töö ja tegudega selleks kaasa aidata.

Nüüd oleme küsimuse ees: kas pöörduda tagasi Jumala juurde või hukkuda. Paljud märgid räägivad sellest, et inimesed mõistavad – ellu jäämise tingimuseks on pöördumine Jumala juurde.

See aga tähendab, et me siis Tema riigi armuvarade kaudu saame uut väge ja jõudu. Prohveti sõnade läbi on öeldud: Ja Jehoova juhatab sind alati ja toidab su hinge põudsel maal… (Js 58,11). Tahame paluda ja loota, et see saab osaks meile kõikidele!

Meie kiriku, maa ja rahva eest palvetades,

KUNO PAJULA
EELK peapiiskop

Väljavõtteid peapiiskop Kuno Pajula karjasekirjast 1990. aasta palvepäevaks