Luuka 3:15–17,21–22
Kiidetud olgu Jeesus Kristus!
Oma koolipõlvest mäletan olukordi, mis tekitasid arusaamatust ja isegi pahameelt. Oli õpetajaid, kes karistasid ühe või mõne õpilase koerustükkide eest tervet klassi. Tavaliselt juhtus see siis, kui kellelgi õpilastest oli paha tuju ning õpetajalgi oli olnud halb päev. Tunni lõpuks oli pinge kasvanud nii suureks, et õpetaja kannatus katkes ja ta teatas vihaselt: “Nii, nüüd jääte kõik karistuseks vahetunniks klassi seisma.” Tulemuseks oli see, et ka nende tuju oli rikutud, kes ei teinud midagi halba, aga said ulakatega võrdselt nuhelda. Kellegi teise eksimuste eest kannatamine on ju ülekohtune, sama ebaõiglane, nagu mõne võõra inimese eest võla maksmine.
Aga just seda Jeesus tegi, kui Johannes Teda ristis Jordani jões. Püha Luukas ütleb, et Jeesus ristiti koos suure hulga rahvaga. See tähtis sündmus viitab kahele asjaolule. Esiteks, Jeesus võttis Johannese ristimise vastu kui pattude andeksandmise, ehkki Ta ei vajanud meeleparandust, kuna oli patuta. Jeesuse ristimist võib võrrelda nende laste karistamisega, kes istusid tunnis vagusi, aga sellegi poolest kandsid süüdlastega sama karistust. Jeesuse ristimine oli eelmäng Tema kannatusele ja ristisurmale, millega Ta maksis kinni meie patuvõla.
Teiseks, Jeesus nõustus Johannese ristimisega, kuna Ta tahtis meile meelde tuletada, et on meiega solidaarne. Ta seisis õlg õla kõrval inimestega, kelledest paljud olid oma tõsiste eksimuste pärast ühiskonnas põlatud. Aga vaatamata sellele Jeesus ei häbenenud olla nendega koos ja kanda ühiselt vastutust. Tal ei olnud ühtegi tegu, mida kahetseda, ei olnud patusust, millest ära pöörata. Johannes tunnistas seda ja keeldus esialgu Jeesust ristimast. Ta mõistis, et asjad on tagurpidi. Johannes ise vajas ristimist Jeesuse käest, aga mitte vastupidi. Kuid Jeesus jäi kindlalt oma nõudmise juurde, öeldes: “Olgu pealegi; sest nõnda on meile kohane täita kõike õigust!” Ja nõnda juhtuski, et Õiglane ristiti patuse poolt.
Ristimine hõlmab kõike seda, mida Jeesus on tulnud tegema. See sisaldab kogu Tema tulemise saladust. Jeesus ristiti kui patune, et meie võiksime olla ristitud kui pühad Tema kuningriigis. Ta suri meie surma, et meie võiksime elada Tema elu.
Jordani vees sai teoks õnnelik vahetus. Jeesus võttis kanda meie patu, et meie võiksime pärida Tema täiusliku kuulekuse, Tema kannatuse ja surma, Tema õigeksmõistu ja pühaduse. Piltlikult võime öelda, et Jordani jõgi oli reostatud meie ebajumalate kummardamise ja ebamoraalsusega, meie ahnuse ja keelepeksuga, meie sõnakuulmatuse ja jõhkrusega, meie eelarvamuste ja uhkusega ja ükskõiksusega teiste suhtes. See jõgi vahutas meie isekusest ja enesekesksusest. Jeesus suples meie roojases vannivees. Ta imas meie patu ning surma enese ihusse ja viis selle ristile, et meie saaksime päästetud.
Jeesuse ristimise läbi Jumal õpetab meid väärtustama meie endi ristimist ja hindama seda üle kõige muu, mis meil on. On suur au olla ristitud samuti, nagu ristiti Jumala armas Poeg. Looja kohtleb meid nagu oma lapsi. Ja samas milline häbi ja teotus kui inimesed elavad nii, nagu nad ei vajaks ristimist või ülbuse ja uskmatuse pärast häbenevad enda ristimist oma laste ees. Küllap nad peavad ennast suuremaks kui Jeesus Kristus. Küllap nad põlgavad Taevase Isa häält ega hooli Pühast Vaimust, kes vagura tuvina Jeesuse peale laskus. Kui Jumala Poeg , kes ei vajanud ristimist, alandas end Ristija Johannese käe alla, siis inimese alandumine Kristuse käe alla ei tohiks olla ju probleemiks.
Lugedes Luuka aruannet Jeesuse ristimisest, võib märgata, et kirjeldus on väga lühike ja evangelist annab vähe teavet ristimisega seotud üksikasjade kohta. See toob meid veel ühe olulise küsimuse juurde, mis on tekitanud kristlaste seas lahkarvamust. Kui palju on vaja vett, et inimene saaks ristitud?
Selle probleemiga seoses ma räägin sulle ühe loo.
Kord olid omavahel vestlemas luterliku kiriku pastor ja baptisti koguduse pastor. Pärast baptistist pastori pikka ja huvitavat ettekannet antud teemal küsis luterlane: “Kas inimene on ristitud, kui ta on põlvini vette kastetud?” – “Ei!”, vastas baptist. Seejärel luterlane küsis:” Kas inimene on ristitud kui ta on vööni vette kastetud?” Ja jälle oli baptisti vastuseks “ei”. “Kas inimene on ristitud, kui ta on kastetud vette kuni kaelani?” jätkas luterlane. “Ei!”, kõlas taas vastus. Luterlane aga ei jätnud jonni ja päris edasi: “Kui sa kastad inimese kuni kulmudeni vette, kas siis loed teda ristituks?” Nüüd baptistist pastori kannatus katkes ja ta vastas: “Tundub, et sa ei saanud asjast aru. Ristitav peab kastetama täielikult vette, kuni ta pea on kaetud.” Selle peale luterlane kostis: “Aga seda ma olengi püüdnud sulle selgeks teha. Ainult natuke vett pea peal omab tegelikku tähtsust.”
Jeesust ei huvitanud õpetatud meeste ettekanded ristimisvee koguse ja selle kasutamise viiside üle. Lugedes tähelepanelikult tänast teksti näeme, et ka evangelist Luukast ei huvitanud taolised rumalavõitu pisiasjad. Luuka rõhuasetus on Jeesuse ristimisel, aga mitte sellel, kuidas Teda ristiti. Kahjuks on kristlased läbi sajandite vaielnud selle mitte olulise küsimuse üle – kui palju peab olema ristimiseks vett? Jäigad ettekirjutatud normid selles valdkonnas on vastuolus nii evangeeliumi vaimuga kui ka Jeesuse enda mõtteviisiga.
Rõhuasetus ei ole siin küsimusel “kuidas?”, vaid küsimusel: mis tähendab niisugune veeristimine? Meie kirikuisa Martin Luther annab siin hea vastuse: “See tähendab, et vana Aadam meie sees peab igapäevase patukahetsemise ja meeleparandamise läbi uputatama ja surema kõigi pattude ja kurjade himudega. Ja iga päev jälle esile tulema ja üles tõusma uus inimene, kes õiguses ja puhtuses Jumala ees peab igavesti elama.” Vastavalt Lutherile ja loomulikult ka vastavalt pühakirjale juhib ristimine meid teenimise juurde, mis on täis võitlust, langemist, ebaõnnestumist ja vähest edu. See on teenimine, mis püüab surra patule ja kurjale ning soovib saada elavaks Kristuses. See armastuses ja õigluses kaasinimese teenimine toetub Jeesuse enda maapealse teenimisülesande kogemusele.
Olgu sellel matkal, mida alustasime ristimise hetkest, meile kõigile julgustuseks teadmine, et meie Päästja Jeesus Kristus ise on leebelt, kuid võimsalt meie rännukaaslaseks. Aamen.
