Aga kui nad rõõmu pärast ikka veel ei uskunud ja imestasid, ütles ta neile: „Kas teil on siin mingit söögipoolist?“ Nemad panid ta ette tüki küpsetatud kala, ja Jeesus võttis ja sõi nende silma all. (Luuka 24:41–43)
Täna loetud evangeeliumis ilmub Jeesus Üheteistkümnele. Meie Issand teadis, et jüngritel on ikka veel raske uskuda, et mees, keda nad tundsid ja armastasid, on tõesti surnuist üles tõusnud. Ta ilmub neile kohas, kus nad koos olid. Luukas kirjutab: „Aga nemad kohkusid ja lõid kartma, arvates end vaimu nägevat.“ Nad mõtlesid, et näevad Jeesuse vaimu. Jeesus palub neil katsuda haavu Tema kätel, jalgadel ja küljel: „sest vaimul ei ole ju liha ega luid, nõnda nagu te minul näete olevat!“ See on sama Jeesus, kes rääkis nendega, kes sõi koos nendega, sama mees, keda nad armastasid, ja see reaalsus hõlmab ka Tema ihu – ihu, mis oli ülestõusmises muudetud, kuid siiski seesama, mida jüngrid tundsid.
Jeesus näeb, et jüngrid kõhklevad veel, ja küsib: „Kas teil on siin mingit söögipoolist?“ Nad annavad Talle tükikese küpsetatud kala ja Ta sööb seda nende ees. See ei tähenda, et Jeesuse kirgastatud ihu vajanuks toitu. Küpsetatud kala söömine Üheteistkümne juuresolekul näitas neile, et on otsustav seos ülestõusmise eelse ja järgse Jeesuse ihu vahel. Tegemist on sama Jeesusega. Damaskuse Püha Johannes kommenteerib: „Ta heidab kõrvale kõik vajadused, sest Ta ei vaja toitu, vaid Ta ainult tarvitab seda näitamaks, et Ta on ihulikult üles tõusnud.“ Tema ihul on selgesti näha ristihaavad. Püha Ambrosius ütleb: „Haavad, mida Jeesus näitab jüngritele, on needsamad haavad, mida Ta näitab Isale taevas kui meie lunastamise võidumärke.“
Loomulikult on see söömaaeg – leivamurdmine Emmauses – viide armulauale. Jeesus näitab jüngritele, kuidas Ta kavatseb jääda nende ja Kiriku juurde püha missa pühitsemisel. Ja et Tema ligiolek armulauas ei ole lihtsalt vaimne – kuigi see on ka seda –, vaid niisamuti ihulik. Kristus on kohal pühitsetud leiva ja veini pühades andides, nii nagu Ta oli jüngrite juures Emmauses, ülemises toas ja mitmetel salapärastel, kuid tungivalt realistlikel kohtumistel, millest üks on kirjas tänases evangeeliumis.
Kuid me peame meeles pidama järgmist: Tema reaalse kohaloleku eesmärk ei ole üksnes püha armulaud. Me oleme unustanud, et see, mida Jeesus tegi Viimsel Õhtusöömaajal ja mida Ta käskis jüngritel teha – „minu mälestuseks“ –, on seesama ristil toodud ohver. Suurel Neljapäeval ja Suurel Reedel meenutatakse sama toimingut – Jumala päästvat tegu – kahel erineval moel: sakramentaalsel ning ajas ja ruumis. See on Poja ohver Isale pattude andeksandmiseks missal, mis on asja tuum ja mis seejärel võimaldab meil astuda altari juurde, et vastu võtta Tema tõelist ihu ja verd. Traditsioonilises Rooma missas helistatakse kellukest pärast seda, kui preester võtab vastu pühi ande, märkimaks ohverdamise lõpule viimist. Alles siis kutsutakse inimesi püha armulauda vastu võtma.
Praegusel maailmas levinud kannatuse ja surma ajal me täname Jumalat, et vaatamata sellele kohutavale olukorrale, et me ei saa austada Jumalat pühapäevasel missal, toob iga preester igal päeval missaohvrit ja kõigi nende missade arm valatakse välja meie peale, kes me usume, et Jeesus Kristus on meie Issand ja Lunastaja, ja kes ütles: „Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.“
Isa Richard Gennaro Cipolla jutluse blogist Rorate caeli tõlkis kohandatult Veiko Vihuri
