1Ms 11:1–9; Ap 2:1–21

Kiidetud olgu Jeesus Kristus!

Vastavalt sellele, millist pühakirja tekstide lugemise rida kasutatakse, võime kolme või nelja aasta takka kuulda Nelipühal lugu Paabeli torni ehitamisest. See on lugu inimeste auahnest soovist ehitada suur linn kõrge torniga. Kuid Jumal segas nende keele ja pillutas nad laiali enne, kui nad oma plaaniga lõpule jõudsid. Täna, Nelipühal, viiskümmend päeva pärast Jeesuse surnuist ülestõusmist, on Issand meid selle sõnumiga taas puudutanud. Me käsitleme seda koos sündmusega, mis meenutab suurt Püha Vaimu väljavalamist kirikule ja seda, kuidas jüngrid kuulutasid evangeeliumi vahemereäärsete rahvaste keeltes.

Kaks täiesti vastupidist sündmust kerkisid esile piiblitekstide lugemisel – Paabel ja Nelipüha. Paabelis Jumal tekitas segaduse ja hajutas laiali. Nelipühal Ta lõi korra ja korjas kokku. Paabelis tõi keelte erinevus lõpu inimeste auahnusele. Nelipühal tähistas keelte erinevus rõõmusõnumi kuulutuse algust maailma kõigile rahvastele. Paabel ja Nelipüha on sündmused, mis kõnelevad kuidas Jumal kasutab keeli lahutamiseks ja kokku kogumiseks.

Tänapäeva Ameerika linn Los Angeles võiks olla Paabeli tornile mälestusmärgiks. Seal võib kuulda ühel ruutkilomeetril rohkem erinevaid keeli kui kusagil mujal maailmas. Välismaa külastamiseks ei pea sa linnast lahkuma. Los Angeles on paljudel rahvastel omad linnaosad, mis on arhitektuuri ja elustiili poolest sarnased nende kodumaa oludele ja kus võib tekkida raskusi suhtlemisel, kuna näiteks Hiina linnaosas ei oska poemüüja ühtegi sõna inglise keeles. Samas linnas võid aga kohata Toyota parimat müügimeest, kes suudab kaupa pakkuda kahekümnes erinevas keeles. Kes tahab näha, milline tõeline rahvaste Paabel välja näeb, see peaks kindlasti külastama Los Angelest.

Aga oli aeg, mil kogu maailm kõneles üht keelt. Siis kui Noa järeltulijad asusid elama Sinearimaale ehk Babülooniasse. Neil oli plaan ehitada telliskividest suur linn kõrge torniga. Tellised tähendasid sõltumatust. Harilike maakividega ehitades sõltus ehitaja kohast ja kivide hulgast, kuid tellistega võis ehitada igale poole ja nii kõrge torni kui hing igatses.

Nende plaan oli suurejooneline, veelgi enam, see oli lausa kõrk. «Tulge, ehitagem enestele linn ja torn, mille tipp oleks taevas, ja tehkem enestele nimi, et me ei hajuks üle kogu maailma.» Nad soovisid jõuda taevasse, tahtsid olla kuulsad, tahtsid kontrollida oma saatust. Nende sooviks oli olla nagu Jumal ja nad kasutasid selleks oma oskusi ning teadmisi. Põletatud tellised ja tõrv olid tol ajal kõva sõna ning neid peeti võtmeks tulevikku, nii nagu tänapäeval on paljude arvates selleks mobiiltelefonid, arvutid ja internet. Vahendid on muutunud, aga eesmärk paistab sama olevat.

Nende patuks oli tehnojumal. Tehnoloogiat kummardati kui ebajumalat. Selle abil loodeti saada Jumala sarnasteks, loodeti saavutada sõltumatus Loojast ja olla nii ise oma tuleviku peremees.

Mitmeid Oscareid pälvinud linateos «Titanic» on – kui jätta kõrvale peategelaste armulugu – film tehnika jumalikaustamisest. See on lugu sellest, kuidas inimene paneb usalduse oma leidlikkusele ja tehnilistele saavutustele. «Isegi Jumal ei suuda uputada Titanicut,» ütlesid nad reisi alguses. Nad olid nii enesekindlad, et ei varunud isegi täit komplekti päästeveste. Tolle aja tehnoloogia kinnitas, et laev on uppumatu. Ja milline iroonia, et just see sama tehniline tase, mis tegi Titanicu nii-öelda uppumatuks, kiirendas laeva uppumist.

Loomulikult ei ole viga loodusseaduste tundmisel ning loodusjõudude ja varade rakendamisel põhinevates teadmistes, töövõtetes ja oskustes. Tehnika ei ole iseenesest halb, nii nagu ei olnud häda midagi põletatud tellistes ja kõrges tornis. Küsimus on selles, millise eesmärgiga midagi ehitame ja kuidas seda kasutame. Kui meie usk, lootus ja usaldus lasub meie tööriistadel, kui kasutame tehnikat rusikana Jumala nina all viibutamiseks ja loodame nii taevasse jõuda, siis oleme süüdi ebajumala kummardamises.

Naljakas on see, et mida kõrgem tase on tehnikal, seda kergem on tehnojumalat upakile lüüa. Satelliit libiseb orbiidilt ja kogu sidesüsteem on rivist väljas. Mingi kena nimega viirus nagu «Ma armastan sind» leiab tee su arvutisse ja andmebaasist jääb vaid mälestus.

Püha laulik  ütleb, et Jumal vaatab taevast alla ja naerab nähes inimese ülbet plaani olla Jumal ning sekkub asjade käiku. Ja olles suurepärane vembumees, nagu Ta vahel on, teeb Ta seda üsna omapäraselt. Paabeli sündmuses Ta päästis inimmehhanismis ühe mutrikese lahti. Ta ei paisanud torni kummuli ega keeranud kuumust viimse peale, et maapigist mört ära sulaks. Isegi põhjuseks olnud telliskive Ta ei põrmustanud. Jumal lihtsalt segas nende keele, nii et nad ei suutnud enam üksteist mõista.

Jumal nägi, et üks rahvas ühe keelega ei ole ohutu. Ta teadis, millist kahju võib juhtuda kui patused õpivad tegema koostööd. Ta nägi inimese soovi olla Jumal. Paabeli torn, see auahnuse sümbol, oli kõigest algus. Ja meie endi kaitseks meie suurushulluse eest, et me ei ehitaks uut torni või midagi muud halvemat, Ta segas meie ürgkeele ja pillutas meid laiali.

Ja nii oleme siiamaani lällutanud erinevates keeltes. Keeleoskus on olnud alati soovitav asi. Samas on aga keele õppimine olnud alati raske ja nõudnud rohket higi ja vaeva. Küllap on inimkonna suur hulk erinevaid keeli hoidnud ära kohutava tagajärje, mis ühise töö viljana oleks võinud juhtuda. See on hoidnud meid veidigi tasakaalus. Ja ma usun, et kokkuvõttes on see meile kasulik.

Tehnika ei suuda meid päästa. Meie töövahendid ja mänguasjad ei vii meid taevasse, need ei suuda kindlustada meie tulevikku. Ainult Looja suudab seda teha. Tema ulatab abiks oma käe ja päästab meid. See tõdemus juhatab meid juba Nelipüha sündmuse juurde.

Nelipühal, viiskümmend päeva pärast paasapüha, olid hajutatud juudid kogunenud Jeruusalemma palvusele. Oli lõikuspüha ja samas ka mälestuspäev, millega tähistati Siinai mäel tehtud lepingut kui Jumal kinkis rahvale kümme käsku. Meeldetuletuseks olgu öeldud nii palju, et juut ei tähenda rahvust, vaid on usu tunnus. Seega need juudid, kes olid kogunenud Jeruusalemma, kuulusid erinevatesse rahvustesse ja rääkisid erinevaid keeli. Esindatud olid kõik Vahemere äärsed rahvad.

Jeesuse jüngridki olid tol päeval kogunenud pühasse linna. Ja kui nad sel koos palvetasid, kostis äkitselt taevast kohin ja hargnevad tulekeeled laskusid nende peale. Jüngrid said täis Püha Vaimu ja hakkasid kõnelema võõrkeeltes. See juhtum tõi taas esile Paabeli keeltesegaduse. Erinevad keeled jäid küll alles, aga Püha Vaim andis jüngritele võime nendes rääkida. Iga üks kuulis oma emakeeles rõõmusõnumit Messiast. Sellega oli evangeelium tunginud läbi keelebarjääride. Kuuldes mingit sõnumit keeles, mida sa hästi ei valda, jääd alati kahtlema, kas said ikka kõigest õieti aru. Nelipühal võisid kuulajad olla kindlad, et Kristuse lunastustöö ka nende kohta kehtib, sest nad kuulsid seda uudist enda emakeeles.

Sama tõde kehtib ka siin meie kohta. Sinu pattude andeksandmine, kätte võidetud mehe poolt, kes rääkis armea ja heebrea keelt, kuulutatud apostlite poolt kreeka ja ladina keeles, on jõudnud sinuni eesti keeles. See on Jumala kingitus sulle. See on kõige isiklikum viis öelda sulle, et Jeesus on sinu Päästja patust ja surmast.

Jeesus volitas oma jüngreid tegema kõik rahvad jüngriteks, neid ristides ja õpetades. Nelipühal ristiti ja õpetati nende endi keeltes kolm tuhat erinevast rahvusest inimest. See oli võimas äratus usule. Kõik nad said Jeesuse jüngriteks ja võtsid vastu Püha Vaimu. Esimene kogudus oli sündinud. Sellest hetkest alates võime rääkida juba kristlikust kirikust. Sellepärast ongi Nelipüha meie kiriku sünnipäev.

On olemas üks ülemaailmne tegevus, mida Jumal kindlasti heaks kiidab – see on Jeesuse ülistamine. Ja seda mitte ühes keeles, vaid paljudes erinevates keeltes. Jumala kirglik soov on koguda inimesed kokku oma Poja risti ümber, aga mitte mõne tehnilise saavutuse ümber. On ainult üks Issand Jeesus Kristus, meie eest surma antud ja meie tuleviku nimel surnuist üles tõusnud, vaatamata sellele, et Teda erinevates keeltes kuulutatakse. Jah, kristlikus kirikus on esindatud kõik maailma keeled. Neid on tõesti palju ja me ei mõistaks üksteist, kui meid ei ühendaks üks Issand, üks Püha Vaim, üks ristimine, üks leivamurdmine.

Nelipüha õpetab meid, et kiriku ülesanne ei ole maailma rahvaste ühendamine üht keelt kõnelevaks seltskonnaks. Meie ülesandeks on kuulutada rahvastele evangeeliumi nende endi keeltes.

Kunagi aga saabub päev, kui oleme jälle üks rahvas ühe keelega. See päev saabub siis, kui ülestõusmises näeme Jeesust näost näkku. Siis oleme koos usklikega igast rahvusest ja keelerühmast Issanda trooni ees ja ülistame Teda ühes ja ainsas keeles. Seniks aga jääb meile Nelipüha kingitusena apostlite õpetus, kiriklik osadus, Püha Õhtusöömaaeg ja palved paljudes keeltes. Aamen.