Nägin mõne aja eest filmi, mille peategelased olid lapsed – viie-kuue-aastane poiss ja tema seitsme-kaheksa-aastane õde –, kelle saatuseks oli rännata ühest perekonnast teise, kuna nende päris isa ei teadnudki, et nad on olemas, ning nende ema oli lootusetu narkomaan, kes polnud võimeline oma laste eest hoolitsema.

Seda filmi vaadates olid mul päris mitu korda pisarad kurgus, aga kõige liigutavam või lausa vapustavam hetk oli see, kui too väike poiss istus Jõuluvana põlvele ning Jõuluvana küsis temalt, milline on tema kõige suurem soov. Poiss vastas vaikselt, peaaegu kuuldamatult: «Tahan oma ema juurde!» Hoolimata kõigist halbadest ja isegi valusatest kogemustest oma emaga ei olnud selle väikse poisi jaoks midagi kallihinnalisemat!

Kui see oleks ainult ilus, õnneliku lõpuga jõulufilm, siis võiksime seda võtta kui magusat meeldetuletust sellest, kui hästi meil kõik on. Kahjuks see pole mitte ainult film, vaid reaalne elu: meie ümber on palju lapsi ja täiskasvanuid, kes tunnevad end siin maailmas nagu võõrsil – nad oleksid justkui rännakul, millel ei ole sihtpunkti, ja isegi vähem või rohkem head asjad, mis neile elus osaks saavad, tuletavad neile valusalt meelde kõike seda, millest nad on ilma jäetud. Eriti valus on see, kui kõrb, milles nad tunnevad end ekslevat, laiutab neid ümbritsevate inimeste südames.

Ja ometi ei puudu ka kõige lootusetumana näivas olukorras vähemalt üks lootusekiir, ning tõsi on see, et mida pilkasem on pimedus, seda kirkamalt see lootuskiir särab. Isegi siis, kui me päriselt ei julge endale tunnistada, et me kõigest hoolimata ikka veel loodame.

Selles filmis, millest ma enne rääkisin, oli tolle väikse poisi suurim soov olla koos oma emaga – hoolimata kõigist halbadest kogemustest. Põhjus oli selles, et ta teadis sügaval sisimas, võib-olla instinktiivselt, mida tähendavad ema ja emaarmastus, isegi kui ta ise polnud tõelist emaarmastust mitte kunagi tunda saanud.

See kõik ei kehti muidugi mitte ainult emade ja emaarmastuse puhul. Ma olen kohtunud päris paljude inimestega, kes on mulle öelnud, et neil on raske nimetada Jumalat Isaks, kuna nende kogemused nende oma isadega on olnud väga halvad. Olen neile seepeale ikka öelnud, et tegelikult näitab juba see, et nad mõistavad, et nende isad ei ole olnud sellised, nagu nad oleksid pidanud olema, et tegelikult nad teavad, milline peab olema tõeline isa. Tõeline isa armastab oma lapsi rohkem kui iseennast, hoolitseb nende eest ja on valmis andma oma elu nende eest. Tõeline isa ja tõeline ema peavad olema oma laste jaoks ei midagi vähemat kui kehastunud armastus.

Jõulud on armastuse püha, eks ole? Kui me seda ütleme, siis – vähemalt meie tänapäevase Lääne kultuuri taustal – me mõtleme vist eeskätt sellele, et jõulud on tihtipeale aeg, mil saavad kokku armastajapaarid, ja samuti sellele, et jõulud on aeg olla koos oma perega, oma kõige lähedasematega. Jõulud on aeg, millal soovida, et võiksime olla koos oma emaga, isaga, vanavanematega, õdede ja vendadega – ning kahtlemata on kõigil meist palju neid meie südamele kalleid, kellest elu või surm on meid lahutanud.

Aga jõulude tõeline tähendus on veel palju suurem. Jõulud on tõepoolest armastuse püha, kuna nad kuulutavad sõnumit Jumala imelisest armastusest. Seesama Jumal, kes on meid armastuses loonud – Tema, kes on meie tõeline, hea ja hoolitsev Isa –, ei ole jätnud meid üksi, saatuse hooleks, vaid on läkitanud oma Poja meid päästma ja igavesse ellu juhtima.

Ma ütlesin, et tõeline isa ja ema peaksid olema oma laste jaoks kehastunud armastus. Jõulud on tõelise lihakssaanud armastuse püha: «Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu. Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime Tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde.»

Jumal tahab, et meie, Tema näo järgi ja Tema sarnaseks loodud inimesed, kannaksime oma südames ja kiirgaksime välja sedasama jumalikku, loovat, eluandvat ja õndsakstegevat armastust, millest me oleme sündinud. Siin ei ole vahet isadel, emadel ja lastel, vanavanematel ja lapselastel, vendadel ja õdedel – isegi võõrastesse ei peaks me suhtuma mitte millestki muust kui armastusest lähtudes. Aga ka siis, kui me seda ei suuda – ja me teame, et me ei suuda seda, vähemalt mitte alati –, võime olla kindlad, et Jumala armastus on muutumatu ning endiselt tingimusetu.

Te võite nüüd küsida, et mida see muudab – maailmas, mis on täis üksikuid, armastusest ilma jäetud inimesi, kellel pole säilinud kübetki lootust, et keegi võiks neist hoolida.

Mul on sellele küsimusele – või õigemini etteheitele – kahekordne vastus. Esiteks, et kui ka mitte keegi muu, siis Jumal hoolib tõepoolest absoluutselt igaühest ning on iga inimhinge nõnda armastanud, et on viimasegi eest neist andnud oma ainusündinud Poja.

Teine vastus käib meie kõigi kohta: ainus viis Jumala tingimusetust armastusest usaldusväärset tunnistust anda on seda armastust ise praktiseerida. Kui te tahate kedagi veenda armastuse olemasolus, siis armastage teda. Ja uskuge mind: neid, kes meie armastust vajavad ja meile võimaluse pakuvad, seda tõelist, isetut ja ennastandvat armastust praktiseerida, on meie ümber oi kui palju!

Alustage millestki lihtsast ja väiksest – sellest kõige lähemast, kes on praegu teie kõrval. Vaadake teda kui Jumala loodud imelist olendit ning olge tänulikud võimaluse eest olla siin ja praegu koos temaga. Vaadake ka tagasi ja meenutage kõiki neid, kellega olete oma eluteed pikemalt või lühemalt jagada tohtinud – kui palju hindamatult kalleid hetki on Jumal teile elu jooksul kinkinud!

Kõige enam aga vaadake tänulikult sellele Lapsele jõulusõimes, kelle sündimist me taas tähistame: Jumal on meile Temas kinkinud iseennast, oma südame, oma armastuse täiuse, et me ei peaks mitte kunagi kahtlema ei oma olemasolu ja elu mõttes ega selles, et Jumal on meile oma armastuses valmistanud midagi niivõrd imelist, mida me ei oska praegu veel kujutledagi.

Jumal, meie hea Looja ja armastav Isa, ei kohkunud tagasi oma Poega siia maailma saatmast – kuigi see maailm on tihtipeale nii pime ja lootusetu. Vastupidi, Ta läkitas oma Poja just siia, sellessesamasse pimedasse ja näiliselt lootusetusse maailma, et panna siin särama tõelise lootuse ja kõikevõitva armastuse valgus.