Meie kõigi elus on olnud hetki, mis on tagantjärgi vaadates kujunenud pöördeliseks. Vahel on tegemist millegi hea, vahel kahjuks millegi halvaga. Ühine on taoliste hetkede puhul see, et need ei olnud kuidagi planeeritud, enamasti ei olnud meil kõige vähematki eelaimust selle kohta, mis ühtäkki sündis.

Jeesuse kannatusloos on vähemalt kolm tegelast, kelle jaoks kohtumine surmamõistetud Kristusega muutis kõik – mitte ainult siin elus, vaid igaveseks.

Esimene neist on Siimon Küreenest. Mäletate – keegi juhuslik möödakäija, keda rooma sõdurid sundisid kandma Jeesuse risti. Me ei tea, mida ta seejuures mõtles ja tundis, kuigi võime olla täiesti kindlad, et vähemalt esimesel hetkel ei saanud see olla midagi, mille üle tal oleks olnud hea meel. 

Tegemist oli peaaegu keskpäevase ajaga, ilmselt oli väga palav, tee oli tolmune, ristipuu oli juba määritud Jeesuse higi ja verega. Pealegi olid Siimonal oma plaanid, ta oli maalt linna tulemas, kas mingeid asju ajama või näiteks turule.

See, mis Siimonaga tol Suurel Reedel juhtus, ei löönud sassi mitte ainult üht päeva tema elus, vaid kogu ta elu. Või vastupidi, mitte ei löönud seda sassi, vaid avas talle tema elu tõelise mõtte ja eesmärgi: Küreene Siimonast sai kristlane. Juhuslikust möödakäijast, keda sunniti kandma Kristuse risti, sai Tema jünger, kes nüüdsest peale võttis omaenda risti enda peale, salgas ära oma mina ning järgnes kõiges oma Issandale ja oma Päästjale.

Markuse evangeeliumis tutvustatakse Siimonat meile kui «Aleksandrose ja Ruufuse isa», ja see tähendab, et tema pojad pidid olema esimese sajandi kristlaste hulgas hästi tuntud. Kiriku pärimuse järgi sai ka Siimonast endast misjonär, kes kuulutas evangeeliumi Väike-Aasias, praeguse Türgi aladel. Me ei tea, kus ja millal ta suri, aga arvestades seda, milline oli enamuse esimeste sajandite kristlaste saatus, võime arvata, et temagi suri märtrina.

Teine mees, kes Jeesusega nii-ütelda täiesti juhuslikult Suurel Reedel kohtus ja kelle elu see kohtumine totaalselt muutis, oli üks neist kahest röövlist, kes Jeesusega koos risti löödi. Kiriku pärimus tunneb ka tema nime: Dismas. Pärast seda, kui tema kaaslane oli Jeesust teotanud, väljendas Dismas kahetsust kurja pärast, mida ta oli teinud, ja tunnistas, et on väärt talle osaks saanud karistust, ning anus: «Jeesus, mõtle minu peale, kui Sa tuled oma Kuningriiki!» Jeesus tõotas talle: «Tõesti, ma ütlen sulle: juba täna oled sa koos minuga paradiisis!»

See oli kohtumine, mis ei muutnud küll suurt midagi tolle röövli maises elus – peale selle, et ta sai nüüd surra oma südames rahu leidnuna –, küll aga muutis tervet tema igavikku. Mõtleme selle peale: esimene inimene, kes sai koos Kristusega osa paradiisi õndsusest, oli koos temaga risti löödud kurjategija. Püha Dismast austatakse sestpeale kahetsevate kurjategijate kaitsepühakuna, ning tema eeskuju julgustab meid panema alati ja kõiges, viimselt ka oma surmatunnil, kõik lootuse Issanda halastusele ja armule.

Kolmandana tahan nimetada Rooma sadakonnaülemat, kes pärast seda, kui ta oli näinud Jeesust suremas, lõi endale rusikaga vastu rinda ja ütles: «See inimene oli tõesti Jumala Poeg!»

Vaid veidi varem oli ilmselt temagi koos oma sõduritega Jeesust pilganud ja piinanud, Teda peksnud ja mõnitanud, Tema rõivaste peale liisku heitnud ja kõikvõimalikke muid jõhkraid meelelahutusi välja mõelnud, et see ebameeldiv päev võimalikult ruttu mööda saata. Nüüd aga seisis ta Jeesuse risti all ja tunnistas sellel surnud mehe mitte ainult Jumala Pojaks, vaid ka omaenda Päästjaks. Sest taas teab kiriku pärimus, et ka temast sai Jeesuse järgija.

Selle rooma ohvitseri nimi oli Longinus. Ka tema kuulutas pärast Kristuse ülestõusmist ja taevasseminemist mitmel pool evangeeliumi ning suri pärimuse järgi märtrina paarkümmend aastat pärast Kristuse ristilöömist – pärast sündmust, mis muutis täielikult nii teda ennast kui tema elu, kusjuures mitte ainult siin maailmas, vaid igavesti.

Mitte ükski neist kolmest mehest ei osanud Suure Reede hommikul aimatagi, et see päev muudab kogu nende elu. Võime vabalt ütelda, et need kolm meest kehastavad kogu inimkonda, kuna on täiesti kindel, et tegelikult ei teadnud tol päeval mitte keegi peale Jumala, kui pöördelise päevaga on tegemist.

Suur Reede oli päev, mis muutis kõik. Tõsi, mitte see päev üksi, vaid koos nendega, mis eelnesid ja järgnesid. Jumala Poeg sai inimeseks ja andis ennast meie eest, kandes ära meie patud ja kinnitades meile, et Jumala armastus on suurem kui kogu maailma kurjus, ning Tema arm katab kinni kõikide pattude hulga.

See, mis juhtus tol Suurel Reedel nende kolme mehega, julgustab meid teadmisega, et kõik on Jumala käes, nii et ükskõik, mis meid ka ees ootaks, kui me usaldame ennast Tema kätte, siis pole meil karta mitte kui midagi.

Jah, meie elu võib mõne esimesel hetkel juhuslikuna tunduva sündmuse või kohtumise läbi täielikult muutuda – aga kui meid kannavad Jumala, meie hea ja armulise Isa käed, siis ei ole meil vaja muretseda ega hirmu tunda, vaid vastupidi, võime kõigele, mis meiega sünnib, rõõmsa lootuse ja usaldusega vastu astuda.

Apostel Paulus ütleb Jumala armastusest kõneldes: «Tema, kes oma Poegagi ei säästnud, vaid loovutas Tema meie kõikide eest, kuidas Ta ei peaks siis koos Pojaga meile kõike muud kinkima?» Täna on päev, mis kinnitab meile, et nii see on – et Jumala armastusest ei suuda meid lahutada mitte miski!