Kuulsime Kannatusloost, kuidas Jeesuse surma mõistnud ja risti lüüa andnud Pilaatus kirjutas Tema risti külge panemiseks sildi: «Jeesus Naatsaretlane, juutide kuningas». Kuulsime ka, et juudi usu- ja rahvajuhtidele see ei meeldinud, vaid nende arvates oleks Pilaatus pidanud kirjutama: «Tema ütles: Olen juutide kuningas.» Pilaatus jäi selle juurde, mida ta oli otsustanud ja kirjutanud.

Me näeme Jeesuse kannatuslugu lugedes, kuidas juudi usu- ja rahvajuhid tahtsid Pilaatust ära kasutades Jeesusele n-ö kohta kätte näidata. Me näeme ka, kuidas Pilaatus suutis nad üle mängida ning pööras nende kavatsuse nende endi vastu, näitas neile endile n-ö koha kätte, lastes ristilöödud Jeesuse pea kohale naelutada mitte ainult toda üht hukatut, vaid kogu juudi rahvast, eriti selle juhte pilkava sildi kirjaga «Juutide kuningas» – vaadake, sama armetud ja põlastusväärsed, nagu on teie «kuningas», olete ka teie ise!

Ühtedele – Tema oma rahva eliidile – oli Jeesus ebameeldiv vastane, potentsiaalne opositsionäär, kes ähvardas ohustada – nii nad arvasid – nende harjumuspärast elukorraldust. Teistele, keda meie loos esindab Rooma okupatsioonivõimude ametnik Pontius Pilaatus, oli Jeesus ühelt poolt kindlasti samuti tülikas pahandusetekitaja, teiselt poolt aga nägid nad Temas soodsalt kätte sattunud vahendit mingite oma eesmärkide saavutamiseks.

Kas see ei tule kuidagi tuttav ette? Kas see ei ole muster, mis liigagi tihti iseloomustab seda, kuidas inimesed kipuvad suhtuma neisse, kes on nende ümber, oma kaasinimestesse? Ma ei räägi ainult sellest, et meil kõigil on kalduvus näha iseennast justkui kõigi aegade suurima filmi peategelasena, unustades, et igaühel meie kõrval on samuti n-ö oma film, milles meie oleme kui mitte päris tähelepandamatud statistid, siis parimal juhul ikkagi vaid tõelise peategelase lugu jutustada aitavad kõrvalosatäitjad.

See, millele ma tahan siin aga tegelikult tähelepanu juhtida, on taolisest igapäevasest isekusest mõõtmatult halvem: see on kalduvus näha kaasinimeses kas takistust või vahendit mingite oma eesmärkide poole liikumisel. Juudi usu- ja rahvajuhid nägid Jeesust just taolise takistusena. Mõned päevad enne Ta kinnivõtmist tulid nad kokku ja pidasid nõu, mida Temaga ette võtta: «Mis me teeme? See inimene teeb palju tunnustähti. Kui me jätame Ta rahule, hakkavad kõik Temasse uskuma, ning siis tulevad roomlased ja võtavad ära nii meie pühapaiga kui ka rahva.» (Jh 11:47j) Mis muud kui – Ta tuleb ära tappa!

Pilaatus omakorda, nagu ma juba ütlesin, nägi Jeesuses talle ootamatult soodsalt kätte sattunud vahendit juutide pilkamiseks ja neile koha kätte näitamiseks – võib-olla ka selleks, et üritada keisri ees kannuseid teenida. Mõlemad, nii juudi rahva eliit kui Pilaatus, käitusid häbiväärselt – ja kui meie peaksime oma kaasinimestesse suhtuma samamoodi, nagu nemad, olgu siis nagu takistusse või nagu vahendisse, siis on meie käitumine täpselt sama häbiväärne. Paneme tähele: absoluutselt iga viimane kui inimene on Jumala näo järgi loodud ning väärib lugupidamist ja armastust, mitte põlgust või instrumentaliseerimist.

Lisan, et samamoodi kipuvad inimesed paraku käituma ka Jumala enda suhtes: isegi Temas nähakse tihtipeale kas ebameeldivat vastast, kedagi, kes piirab inimese vabadust, või vahendit millegi saamiseks. Kõige hullem lugu on muidugi siis, kui kuritarvitama hakatakse religiooni ja usku Jumalasse, näiteks mingi omakasu saamiseks, nagu seda on kahjuks ka kiriku ajaloos ette tulnud, ja mitte sugugi harva.

Kontrastina juudi usu- ja rahvajuhtidele ning Pilaatusele ja teistele roomlastele olid Jeesuse kõrval kuni lõpuni mõned – paraku küll üsna vähesed – ustavad, kelle armastust Tema vastu ei suutnud peletada isegi neid endid ähvardav kinnivõtmise ja Jeesusega koos kannatamise või koguni hukatud saamise oht. Kesksel kohal on siin kahtlemata kaks isikut, keda ka kirikukunstis tihtipeale Jeesuse risti all seismas kujutatakse: Tema armastatud jünger Johannes, pärimuse järgi noorim jüngrite seas, ja Tema ema Maarja, kes pidi nüüd kogema talle kord aastakümnete eest pühakojas öeldud sõnade valusat reaalsust: «Vaata,  see laps on seatud languseks ja tõusuks paljudele Iisraelis ja  tähiseks, mille vastu räägitakse – ja sinu endagi hinge läbistab mõõk –, et tuleksid ilmsiks paljude südamete mõtted.» (Lk 2:34j)

Nüüd oligi jõudnud kätte päev, mil mõõk läbistas Maarja hinge. Mida tunneb ema, kes näeb oma poega süütuna vahistatuna, teotatuna, piinatuna, vaeseomaks pekstuna, kõige kohutavamasse surma mõistetuna ja ristipuul piinlevana? Mis võiks teda veel lohutada? Kas see, et Jeesus usaldab ta oma jüngri hoole alla – vaevalt: see leevendab ehk küll muret selle pärast, kuidas tulevikus toime tulla, aga kas see peaks korvama oma ainsa poja kaotamise valu? Kindlasti mitte!

Sellegipoolest jääb Maarja kuni lõpuni risti juurde, kusjuures kiriku traditsioonilises kunstis kujutatakse teda enamasti – vähemalt kuni Jeesuse surmahetkeni – mitte põlvili või näoli maas lamamas, vaid seismas. Sest kuigi ta kannatab nii, nagu ainult üks ema oma poja valu nähes kannatada võib, mõtleb ta selles valuski eeskätt oma lapse peale ja püüab Talle Tema kõrval seistes toeks olla. Võib-olla on see püüe naiivne, mõni ehk ütleks, et täiesti mõttetu – aga see ongi armastus. Armastus, mis teisiti ei saa, öelgu teised selle kohta, mis tahes. Armastus, mis ei hülga oma armastatut mitte kunagi, vaid jääb kohale ka kõige valusama lõpuni.

Teine, kes Jeesusele lõpuni ustavaks jäi – ainsana kaheteistkümnest –, oli, nagu öeldud noorim apostleist, Johannes. Tema valu oli küll kindlasti teistsugune kui Maarja oma, aga me ei tohiks sedagi alahinnata. Kui Maarja kehastab eeskätt valu oma armastatu kannatuste ja surma pärast, siis Johannese valu võiksime seostada purustatud lootuste ja kaotatud elumõttega: ta oli oma noores eas teinud valiku, jätnud kõik – ja nüüd tuleb justkui välja, et ta on valinud valesti ja kõik kaotanud. Et parimal juhul ei jää tal üle muud, kui otsast peale hakata – aga mis võiks anda veel elule mõtte, kui oled oma arvates leidnud tõelise täiuse ja selle siis lootusetult kaotanud? Me teame, millise traagilise valiku paljud taolisse olukorda sattunud inimesed õnnetuseks teevad…

Võib-olla just seda nähes andis Jeesus Johannesele üle oma ema – et tal oleks miski, mille pärast elada, ja keegi, kellega oma – nagu võis näida, täiesti tühjaks jäänud – elu ja südant jagada. Muidugi me teame, et see kõik ei jäänud nii, me teame, et Jeesus tõusis surnuist üles ja on seeläbi meile kõigile hoopis uue elu kinkinud, aga nemad seda tollel hetkel veel ei teadnud. Ning siiski jäid nad kuni lõpuni Tema juurde – hoopis teistsugustena kui need, kellest ma ennist kõnelesin. Juudi rahvajuhid ja Pilaatus üritasid Jeesuse surmastki mingit omakasu lõigata, Maarja ja Johannes aga näitasid üles siirast, isetut ja täiesti puhast armastust, jäädes lõpuni kohale ka siis, kui arvasid olevat end kõik kaotanud.

Kõige olulisem on aga ikkagi see, kes on ristil – meie Õnnistegija Jeesus Kristus, inimeseks saanud Jumal, kes alati ja kõiges annab ennast täielikult ja täiuslikus armastuses meile ja meie eest. Kes on valmis kannatama ja surema, et meie patud oleksid andeks antud, et võiksime olla Jumalaga lepitatud, et näeksime, et on võimalik jätta seljataha kõik vana ja halb ning käia uues elus, ükskord – me ei tea, millal – igaviku aus ja rõõmus, aga samal ajal ka juba praegu. 

Ka meie võime elada uut elu ennastandvas armastuses. Ka meil on võimalik jääda Johannese ja Maarja kombel lõpuni ustavaks neile, keda me armastame – eeskätt Jumalale, aga ka inimestele enda kõrval. Ka meil on võimalik ütelda lahti isekusest ja omakasupüüdlustest, mis teevad meid sarnaseks mitte nendega, kelle sarnased me tahaksime olla, vaid Jeesust taga kiusanud rahvajuhtide ja Pilaatusega.

Kristus on surnud ka meie eest, et meiegi võiksime koos Temaga elada. Elada, nagu öeldud, kord jäädavalt ja täiuslikult igaviku kirkuses, aga ka juba siin ja praegu – usus, lootuses ja armastuses.