Matteuse 26:17–29

Kiidetud olgu Jeesus Kristus!

Tänasel ööl, enne kui Juudas oma reetliku suudluse andis, oli Jeesusel koos jüngritega ühine söömaaeg. See ei olnud tavaline söömaaeg. Tegelikult ei olnud ükski söömaaeg, millest Jeesus osa võttis, tavaline ja seda mitte rikkaliku menüü või pidulikku meeleolu pärast, vaid Jeesuse enda pärast. Ta jagas kõigiga söögilauda. Seal ei olnud piiranguid ega tingimusi. Jeesus lihtsalt kutsus inimesi osa saama tema sõprusest ja külalislahkusest kuna Ta armastas inimesi. Rikkaid ja vaeseid, haigeid ja terveid, patuseid ja pühakuid. Ta armastas neid kõiki ja nautis söömaaega koos nendega.

Paraku ei olnud nii mõnelegi usuliidrile meeltmööda Jeesuse lauakombed. Nad imestasid, miks Ta eelistab süüa koos tölnerite ja patustega. Jeesuse vastus oli üsna lihtne. Mis oleks parem võimalus anda inimestele tunda, et nendega arvestatakse, kui see, et sa nendega koos einestad? Usu mind, sa ei pea olema õpetatud teoloog, et siin tarkust näha. Jeesus mõistis, et kui inimesed jagavad söömaega ümber ühise laua, siis nad on ühel tasemel. Ta kasutas seda tõsiasja ja aitas neil, kes tundsid end vähem väärtuslikena, mõista, et Tema silmis on nad Ta sõbrad. Järeldus sellest on väga lihtne. Kui tõrjutud on Jeesuse sõbrad, siis nad on ka Jumala sõbrad. See on lauaosaduse tõeline tähendus.

Armsad õed ja vennad Kristuses! Et täiuses hinnata tänast õhtusöömaaega, ei piisa teadmisest, et armulaua elemendid muutuvad Issanda ihuks ja vereks. Meil tuleb aru saada ka Kristuse lauaosaduse tähendusest. Täna ma ei räägi sulle püha armulaua teoloogilisest tähendusest ega püüagi lahti seletada Jumala suurt saladust, vaid tahan puudutada ainult üht lihtsat osa sellest rikkalikust sakramendist. Minu tänane jutlus on kristlaste osadusest, see tähendab meie osadusest. Sellest, mida me jagame teine teisele Jeesuse Kristuse vaimus. Et mõista paremini püha sakramenti, peame meenutama ka neid söömaaegu, mida Jeesus jagas tölnerite ja patustega.

Kas sa mäletad lugu väikesest mehest Sakkeusest, kes ronis puu otsa, et kas või korraks näha Jeesust? Ma usun, et ta unistas rohkemast kui ainult pilgu heitmisest Jeesusele, kuid loota, et Issand talle külla tuleb, see ei tulnud talle arvatavasti mõttessegi. Aga me teame evangeeliumist, et Jeesus oskas üllatada. Ta läks Sakkeuse juurde öömajale. Sellest ühest heakskiidu aktist oli küllalt, et muuta  tölnerite ülema elu alatiseks. Lihtne lauaosadus armulise külalisega, tõi Sakkeusele vabanemise süü ja hirmu ahelatest.

Ja jälle, nagu ikka taolistel puhkudel, nurises peaaegu kogu küla: «Tema on patuse mehe juurde öömajale läinud.» Jeesuse tegu ei jõudnud neile lihtsalt pärale. Ei olnud Issandal paremat lahendust kui Sakkeuse tunnustamine, et  jõuda selle vaese hinge südameni. Külarahvas oli teda aastaid vältinud. Kõik nende pingutused ei oleks toonud seda meest tolli võrragi Jumalale lähemale. Jeesus jõudis Sakkeuseni armastuse ja tähelepanuga ja selle tulemuseks oli täispööre maksukoguja usus Jumalasse.

Sama juhtus ka teise maksukogujaga – Matteusega. Aga samas on huvitav tähele panna seda, et ükski usujuht ei kutsunud Jeesust jagama söögilauda. Ju nad ei tahtnud, et Jeesus tunneks ennast nendega võrdsena. Kui nad vaid oleks teadnud, millest nad ilma jäid.

Jeesus sõi koos patustega ja lasi ennast kutsuda nende kodudesse ja lõpuks ka südametesse. Ta võis sellise käitumisega teenida variseride poolt joodiku ja söödiku kuulsuse, kuid mulle tundub, et Jeesus ei pidanud seda tiitlit solvanguks. Ta tundis rõõmu ühiskonna põlu all olevate inimeste seltskonnast. Jeesuse poolt ei olnud siin mingeid peidetud motiive. Ta ainuke eesmärk oli väljendada Jumala armastust iga inimese suhtes. Ja ei ole mingit kahtlust, et nad kuulasid ja võtsid vastu Ta sõna suure tänuga.

Midagi on veel, mis on mulle muljet avaldanud Jeesuse lauaosadusest teistega. Kas oled märganud, et alati, kui Ta ühines inimestega laua ümber, hakkas eraldusjoon külalise ja kostitaja vahel haihtuma. Jeesuse kohalolekuga oli raske või isegi võimatu eristada külalist võõrustajast. Korraga oli saanud seltskonnast nagu üks perekond. Ta ei soovinud tähtsamat kohta laua taga ega nõudnud enda teenimist. Ta lihtsalt ühines oma sõpradega lauaosaduses.

Suure Neljapäeva ööl kogunes Jeesus koos jüngritega jagama viimast söömaaega. Veel kord püüdis Ta jüngritele selgeks teha, et osadus tähendab armastust ja teenimist, kus ei ole kohta eneseuhkusel ja valehäbil. Neil tuli hakata jagama laua osadust patustega, nii nagu Jeesus seda tegi, sest teisiti ei olnudki see võimalik, sest nad kõik olid patused. Ei saa meiegi muuta armulauda pühakute söömaajaks. Siin oleme Jumala silmis kõik võrdsed. Jüngritel tuli leiba murda rahu ja üksteise mõistmise vaimus. Enne armulauale tulekut ei tohtind jääda süüdlase poolt lahendamata ükski tüli. Sinna ei saanud minna halbade mõtete ega tigeda südamega. Ja kui juhtuski, et need tunded kaasa toodi, siis armulaud oli koht, kus nad ära võeti.

Selleks oleme meiegi siia kogunenud. Oleme siin, kuna tahame mõelda sellele, kuidas Jeesus elas ja suri. Kuidas Ta hoolis patustest ja avas ennast nende hingevalule. Kuidas Ta tervendas haigeid ja lohutas kurbi. Mõtleme sellele, kuidas Tema arm eemaldas süü inimese südamest. Kuidas Tema kaastunne andis tuge ja julgust neile, kes olid rõhutud või murdunud.

Aga me ei tohi unustada ka seda, et Issand on siin meie keskel, kui me õnnistame leiva ja karika Tema nimel ja Tema vaimus. Seda, mida Ta tegi esimeste jüngritega, seda teeb Ta ka meiega. Tema kutsub meid patust päästmisele, vihkamiselt armastusele, üksindusest sõpruskonda. Armulaua osaduses ei ole tähtis see, kas sa oled protestant või katoliiklane, ortodoks või metodist. Sest siin on kõik üks Kristuses. Tema armu ja halastuse läbi me oleme üks pere ja meil on üks Issand. Nii sagedasti kui me seda leiba sööme ja sellest karikast joome, me kuulutame Issandat.

Tule Issanda lauale mitte sellepärast, et sa pead, vaid sellepärast, et võid. Tule mitte selleks, et tükike leiba ja lonks veini saada, vaid et tunnetada tõeliselt kohalolevat ülestõusnud Päästjat. Tule, sest iial ei saa öelda, et sa ei vaja Jumala armu ja andeksandmist. Tule rõõmu ja murega, naeru ja pisaratega. Tule ka siis kui su süükoorem kisub sind maadligi. Ära peta ennast. Ära revideeri oma kandamit ukse taga. Too see kõik siia ja aseta Lunastaja jalge ette. Tema armastab sind ja aitab sind.

Tema ihu ja veri on sulle tunnistuseks, et Jumal on sind Jeesuses Kristuses armastanud. Tule ja võta vastu see armastus, et võiksid samamoodi armastada neid, kellega sa ühises lauaosaduses oled. Aamen.