Täna me tähistame ühe tuntuima pühaku, piiskopi ja imetegija Nikolai mälestust. Tema isik oli juba esimese aastatuhande kristlastele nii oluline, et 1087. aastal tulid Bari linna itaallastest meremehed Mürra linna ning tõid sealt ära piiskopi säilmed. Nikolai säilmed jätkasid ka Baris kirka vedeliku, mürri eritamist. Säilmed jooksevad mürri tänapäevalgi.
Kuigi tema isiku ümber on palju legendaarset materjali, on selge, et ühtki vaimulikku ei austataks niipalju ilmaaegu. Üks põhjus oli muidugi see, et ta kasutas oma pärandust heategevuseks. Teame tema halastustegu kui ta heitis salaja kotikesed kullaga majja, kus ei olnud võimalik anda tütardele kaasavara. See oleks tähendanud tegelikult, et selle pere tütred oleksid pidanud hakkama tegelema enesemüümisega. Nikolai päästis nad seega hirmsast saatusest. Ja sellised inimsilmade eest varjatud halastusteod jätkusid, kuni ükskord ilmsiks said.
Nikolai on aidanud hädasolevaid meremehi, on päästnud surmanuhtlusest süütuid inimesi. Nikolai seisis ka õige usu eest, kui tema algatusel lammutati linnas jahijumalanna Artemisele ehitatud tempel.
Kui me täna lugesime ka evangeeliumist õndsakskiitmisi, siis see kirjakoht sobib suurepäraselt püha Mürra piiskopi mälestuspäeval ette lugeda.
Õndsakskiitmine tähendab tegelikult õnnitlust. Nii kummaline kui see ka ei tundu! Jeesus õnnitleb neid, kes on vaesed, nälgivad, nutavad, kes on vihatud ja põlatud:
«Õndsad olete teie, kui inimesed teid vihkavad ja kui nad teid endi keskelt välja lükkavad ja teid häbistavad ja teie nime põlu alla panevad Inimese Poja pärast!
Olge rõõmsad sel päeval ja hüpake, sest vaata, teie palk on suur taevas! Just samal kombel tegid nende isad prohvetitele.»
Ühes kohas manitseb Jeesus kuulajaid: «Te räägite, et kui oleksite elanud prohvetite ajal, ei oleks te neid taga kiusanud. Ma ütlen teile – te olete oma isade väärilised!» Sest inimesed ei ole iial pidanud lugu kellestki, kes räägib, õpetab ja elab teisiti kui inimesed tema ümber.
Jeesus avab paradiisi uksed sellistele inimestele, keda variserid ja kirjatundjad tahtsid sealt eemal hoida. Vaesuses, nälgimises, kurbuses ja põlu all olemises pole iseenesest veel ainest paradiisi pääsemiseks. Õnnitleda võib sellist inimest, kes on õppinud tegema vahet sellel, mis on oluline ja vajalik hinge pääsemiseks. Eluraskused ja isiklik elukogemus on inimesele heaks kooliks, kui need käivad käsikäes kasvamisega usus ja Kristuses. Usus tugev inimene ei lähe kaasa selle maailma väärkujutelmadega õnnest ja küllusest. Keda prohvetitest poleks inimesed pilganud? Ei ole ükski neist jäänud halvakspanust ilma.
Sellest, mis inimese hinge hukka saadavad, rääkis Kristus samuti, nagu loeme järgnevates salmides:
«Kuid ma ütlen teile, kes kuulete: Armastage oma vaenlasi, tehke head neile, kes teid vihkavad, õnnistage neid, kes teid neavad, palvetage nende eest, kes teid halvustavad!
Kes sind lööb põse pihta, sellele paku ka teine, ja kes sinult võtab kuue, sellele ära keela ka särki! Anna igaühele, kes sinult palub, ja sellelt, kes võtab sinu oma, ära küsi tagasi!
Ja nii, nagu te tahate, et inimesed teile teeksid, nõnda tehke neile!
Ja kui te armastate neid, kes teid armastavad, mis lahkust te selle eest ootate? Isegi patused armastavad neid, kes neid armastavad.
Ja kui te teete head neile, kes teile head teevad, mis tänu te selle eest ootate? Isegi patused teevad sedasama.
Ja kui te laenate neile, kellelt te loodate tagasi saada, mis tänu te selle eest ootate? Ka patused laenavad patustele, et nad samavõrra tagasi saaksid.
Aga armastage oma vaenlasi ning tehke head ning laenake ilma midagi tagasi lootmata, ja teie palk on suur ja te olete Kõigekõrgema lapsed, sest tema on helde tänamatute ja kurjade vastu! Olge armulised, nagu teie Isa on armuline!
Ärge mõistke kohut, ja ka teie üle ei mõisteta kohut! Ärge mõistke hukka, ja ka teid ei mõisteta hukka! Andke andeks, ja teile antakse andeks!
Andke, ja teile antakse – hea, tihedaks vajutatud, raputatud, kuhjaga mõõt antakse teie rüppe, sest selle mõõduga, millega teie mõõdate, mõõdetakse teile tagasi.»
Nendele Jeesuse lihtsatele ja konkreetsetele sõnadele ei ole midagi lisada. Selgemalt ei saa öeldagi.
Matteuse evangeeliumi Mäejutluses õnnitleb siis Jeesus vaimult vaeseid. Mitte ullikesi ei õnnitle Jeesus, vaid neid, kes on saanud lahti eelarvamustest, teiste halvustamisest, küünilisusest ja sarkasmist, mis on meiegi ajastu inimesele omane. Ainult meie ajal nimetatakse seda isiklikuks arvamuseks.
Isikliku arvamuseta ei saa inimene elada, ent kas see on kantud soovist parandada enda ja teiste elu, arusaamu pääsemisest ja valmidusest vastu võtta Jumala Sõna? See valik jääb juba igaühe enese teha.
Selles võimegi võtta eeskujuks Mürra Nikolai ja teiste pühade, usus elanud inimeste eekuju sõnas ja teos. Nemad elasid teistele, mitte iseendale. Ja see saab tegelikkuseks ka meis kui võime siiralt öelda Pauluse sõnadega: «Nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus minu sees.» Aamen
Isa Roman (Roland) Tõnissoni jutlus on avaldatud esmalt EAÕK lehel.