Markuse 14:1–9

Kiidetud olgu Jeesus Kristus!

Uskmatul maailmal on raske aru saada kristlastest. Oma seisukohtadest lähtudes ei leia nad kristlikus eluviisis midagi mõistlikku ega kasulikku. Siin ei ole midagi imestada, sest nende maailmavaade kätkeb endas saamist, kuna kristlaste elus on esikohal andmine. Jumalakesksetel inimestel on raske olla arusaadav inimesekeskses maailmas.

Miks peaksid inimesed , kes on ju samuti elutempost hõivatud, võtma lisa aega, et oma kiriku kaudu teenet osutada Jumalale? Miks nad peaksid laskma tõmmata end osadusse inimestega, kes on sageli neist väga erinevad? Miks nad peaksid suurendama oma väljaminekuid kui maksukoorem on niigi suur? Miks nad hoiduvad paljudest mõnudest kui elu on ju nii lühike? Need asjad, mis iseloomustavad kristlasi, ei oma erilist tähendust neile, kes ei tunne Jeesust.

Mõned olukorrad on veelgi vähem arusaadavad. Selle maailma lapsed ei mõista miks kristlased rasketes katsumistes ei süüdista ega salga vaid pöörduvad usus oma Jumala poole. Kui nende arvates peaksid kristlased kiruma Jumalat, siis nad hoopis palvetavad Ta poole. Vaadates näiteks ema Teresa taoliste kristlaste peale ei jää paganatel muud üle kui imestada ja kukalt sügada ning küsida. Mis inimesed need kristlased küll on? Mis motiveerib neid? Mis ajendab neid elama sel viisil?

Lihtne vastus neile küsimustele oleks, et armastus oma Lunastaja vastu ajendab meid nii elama. Me oleme astunud osadusse elava Jumalaga. Tema armastas meid, sirutas oma käe ja andestas meile ja nüüd me kõnnime koos temaga läbi oma elu raskuste. Ta on andnud elule tähenduse ja eesmärgi. Kõik mis meil on, tuleb temalt. Me ei suuda iialgi midagi teha, mis oleks küllalt väärtuslik, et tasuda kõige eest mida Tema meile on teinud. Niisiis, meie armastus Tema vastu kutsub meid elama Temale. Armastada Jeesust, see tähendab omada motiveeritud jõudu. Mida kauem me tunneme Teda, seda rohkem hakkame Teda armastama. Meie armastus Issanda vastu võib kasvada lausa pillavaks, mõne silmis lausa raiskavaks. Ei ole siin maailmas midagi nii suurt, mida me ei võiks Talle teha, ega midagi nii palju, mida me ei võiks Talle anda.

Tänane tekst räägib loo sellisest pillavast armastusest. Ehki Markus ei maini naise nime, teame siiski Johannese evangeeliumi kaudu, et ta oli Marta ja Laatsaruse õde Maarja.

Need, kes armastavad Jeesust ja on täidetud ülevoolava tänulikkusega, teevad vahel üllatavaid ja imelikke asju. Maarja armastas Issandat. Jeesus pidi olema talle tõeline sõber. Ta oli täitnud Maarja elu lootusega. Ta oli kohal siis kui Maarja elus olid olnud rasked ajad. Eriti seekord kui Maarja vend Laatsarus suri. Jeesus tõi Laatsaruse surmast tagasi ja nii sai Maarja oma venna ellu äratamise kaudu tunda Jeesuse imelist armastust. Maarja ei olnud varem kohanud ühtegi meest, kes oleks olnud Jeesuse sarnane. Temas peituv vägi pani kuuletuma tormi ja kurjad vaimud ning äratas surnud üles. Samas oli Ta aga õrn ja leebe, nii et lapsedki otsisid sagedasti Tema lähedust. Ja lõpuks Tema tarkus. Ta oskas alati inimesi ja olukordi vaadata Jumala seisukohalt.  Maarja silmis ei olnud Jeesus ühegi teise mehe sarnane, kuid Ta oli just selline nagu üks mees peaks olema. Maarja oli õnnelik, et ta võis olla üks nende seast, kes võis nautida Kristuse lähedust ja armastust. Kuidas võiks ta oma tänu avaldada?

Ja nüüd on nad Betaanias, kõik koos ühiselt viimast korda lõunatamas. Ei ole kahtlust, mõtles Maarja, et see on tema viimane võimalus teha midagi oma Issanda heaks. Ja nii ta haaras kinni sellest võimalusest, võttis alabasternõu väga kalli nardisalviga, murdis selle katki ja valas salvi Jeesuse peale. Me kuulsime, et see salv maksis rohkem kui kolmsada teenarit. See summa oli suurem kui tolle aja töölise aasta sissetulek. See oli tõesti äärmuslik tegu. Miks ta seda tegi?

Selline käitumine on Maarjale iseloomulik. Tema suhtumist Jeesusesse võiks iseloomustada sõnaga «pühendumine». Ühes teises piibliloos leiame ta istumas Jeesuse jalge ees samal ajal kui ta õde usinalt köögis toimetas. Maarja kuulas tähelepanelikult Jeesuse igat sõna. Tema jaoks oli Jeesus kõige tähtsam isik maailmas. Ja me teame, et Issand kiitis Maarjat tema tegevuses. Maarja pühendumine peaks ka meile olema õpetunniks. Õige uskliku tunnuseks on, et ta tõeliselt armastab Jeesust.

Maarja armastus pani teda tegutsema. Midagi ei olnud talle nii väärtusliku, et ta ei oleks võinud seda anda Jeesusele. Ei olnud midagi nii püha, mida oleks tulnud enesele hoida. Ja see mida ta annab, on rohkem kui aasta palk. Kas taipame, mida see tähendab? Et tõeliselt mõista selle ohvri suurust, peaksime tulema tänapäeva. Arvestagem milline on meie aasta sissetulek. Kui meie tahaksime korrata Maarja tegu, siis oleks selle väärtus ehk 10 000 eurot.

Ma olen kindel, et see mida Maarja andis, omas tema jaoks tõesti väärtust. Meil ei ole põhjust arvata, et ta oli miljonär. Mis tema andis, oli tema jaoks sama kui meie annaksime ära oma aasta palga. Kuid just see ongi ülevoolava armastuse tunnuseks. See on kristliku andmise tunnuseks. Kui meie ohvriand ei maksa meile midagi, siis meie andmine ei tähenda suurt midagi. Ohver on siis tõeline kui see puudutab meid, kui see on reaalselt tuntav.

Vaatamata sellele, et nardisalviga Jeesuse võidmine tekitas Maarja eelarvesse tugeva augu, tundis ta siiski rõõmu, et tal oli eesõigus midagi ka enda poolt anda. See oli suure armastuse kink. Ja nii on see olnud sajandeid eeskujuks paljudele kristlastele.

Taoline priiskav ja ülevoolav armastus on alati tekitanud ja tekitab ka edaspidi paljude juures ärritust. Kohe leidub inimesi, kes hakkavad kalkuleerima ja kritiseerima. Johannes oma evangeeliumis teab kõnelda, et Juudas, kes oli jüngrite seas varahoidjaks, hakkas kohe Maarja tegu laitma. Ta ei suutnud aru saada mis toimus. Ainuke mida ta nägi oli see, et aastane töötasu läks vastu taevast. Kiiresti tegi ta arvutused kui palju oleks võinud salvi müügist teenida. Ma kaldun arvama, et Juudasel ei olnud sugugi õilsad plaanid vaeste osas. Tema käes oli ühine rahakott ja teades millised kavatsused olid tal Jeesuse suhtes, võib oletada, et mängus oli Juudase enda huvid. Kuid Maarjat hukka mõistes tõi ta esile põhjenduse, mis esmapilgul tundub täiesti vastuvõetav ja loogiline ning isegi heategevusliku väärtusega. Ehki see tundub väljastpoolt nii, ei olnud Jeesus sellega nõus.

Me ei saa öelda, et Jeesus ei oleks hoolinud vaestest. Loomulikult Ta tegi seda. Jeesus nägi lihtsalt rohkem kui Juudas. Ta mõistis, et Maarja kasutab võimalust oma armastuse esiletoomiseks nende vahenditega, mis tal parajasti käepärast oli võtta. Ja ükski loogiline arvamus ei oleks saanud seda võimalust takistada. Jeesus tuletas jüngritele meelde, et vaeseid on meie juures alati ja kui me tõesti tahame, on meil võimalus neid alati aidata.

Juudas ei suutnud olukorda mõista kuna tal puudus elav osadus Kristusega. Tema suhe toetus intellektuaalsetele põhjustele. Ta arvas, et Jeesus on Messias ja oleks igati kasulik Tema lähedal olla kui Ta Iisraeli vabastab ja uue kuningriigi loob. Ainult mõistusele rajatud suhetest ja kohustustest ei piisa. Nad kestavad ainult nii kaua kui asjad edenevad meie tahtmist mööda. Juuda näide on siin väga ilmekas. Kui asjad võtsid teise suuna sellest, mida Juudas oli uskunud ja lootnud, siis ta läks ja reetis Jeesuse. Intellektuaalsest usust ei piisa.

Keset nurisejaid kutsus Jeesus meid üles tegudele. Ta andis vastuse küsimusele: «Mis määrab kindlaks tõeliselt hea teo?» Jeesus ütleb Maarja kohta: «Ta on teinud mulle kauni teo.» Need sõnad peaks meile selgitama, et motiivid meie tegudes omavad tõesti tähtsust. Miks tegi Maarja selle kauni teo? Sest ta armastas Jeesust. Kainelt kaaludes ja kasu arvestades ei suudaks mitte keegi nii toimida. Maarja teo põhjuseks oli tunne, mis peitus ta südames. Ja Jeesus nägi seda. Teod iseenesest ei olegi nii olulised kui põhjused miks me neid teeme. Tähtis on, et meie hinges peituvad motiivid oleks õiged. Kristlastena me ei tee häid tegusid sellepärast, et meeldida Jeesusele, vaid siiski sellepärast, et me armastame Teda ja tahame Tema tahet täita.

Vaatame, mida veel Jeesus Maarja kohta ütleb. 8. salmist loeme: «Ta on teinud mis ta võis». Tähtis ei ole see, mida me ei saa teha, vaid tähtis on mida me võime teha. Väga sageli langevad inimest käed rüppe kuna nähakse, et kasulikku ja head mida oleks vaja teha on nii palju. Meie ümber on hädalisi ja abivajajaid suurel hulgal, kuid võimalusi abistamiseks nii vähe. Ja nii jääb tegemata ka see, mida me suudaksime. Sa ei ole suuteline söötma kogu maailma näljaseid, kuid sa oled võimeline kõhu täis söötma oma tänava kodutul. Sa ei jõua lohutada kõiki üksikuid ja kurbi, kuid suudad seda ühe või kahe inimese puhul. Jah, tõepoolest sul käib üle jõu teha kõiki asju, kuid midagi sa siiski suudad teha. Ja seda, mida sa suudad, tuleb teha kohe. Head kavatsused võivadki jääda kavatsusteks ja ei teostu kunagi tegudes.

Maarja tegu oli tõeline teenimine. See on piiritu armastuse näide. Maailmale ei ole sellel mingit tähendust, kuid neile, kes Kristusest hoolivad, on siit, mida eeskujuks võtta. Jumal tahab, et me annaksime ennast Temale. Kristlaste kutsumuseks ei ole tahe Jeesuse eest surra, vaid tahe pühendada oma elu Temale. Elada Jeesusele sõltub lihtsast küsimusest. Mida sina ja mina suudame Jumalariigi heaks teha? Jumal on kinkinud meile kõigile midagi. Ta on andnud igale ühele erineva võime ja oskuse. Mida sina omad või mida sa oskad hästi teha? Keegi meist ei ole ilma talendita. See võib olla ei ole suur, kuid see on meie oma. Ja me võime ning peame end selle kaudu Issandale ohverdama. Sest Jeesus ütleb: «...mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle.» Aamen