Luuka 2:1–7

Kiidetud olgu Jeesus Kristus!

Alati, kui me kuuleme jõululugu, mõtleme tavaliselt hardusega neile tegelastele, kes Jeesuse sünni tunnistajateks olid: Maarja ja Joosep, kellede, rõõmu varjutab pisut teadmatus lapse tulevikku pärast. Karjased väljalt, kes on siiralt õnnelikud, et Jumal on kutsunud neid nii tähtsa sündmuse tunnistajateks. Targad idamaalt, kes käisid maha tohutult pikka teekonna, et anda au vastsündinud Kuningale. Muidugi suur hulk ingleid ja muid taevaseid tegelasi, kes ülistasid Loojat, et Too nii üllataval kombel lahendas inimkonna lunastuse küsimuse. Kõik eelnimetatud on toredad ja huvitavad karakterid. Neil on oma kindel osa jõuluevangeeliumis ja ma olen neist kõigist ka eelnevatel jõulupühadel rääkinud.

Aga täna tahan ma kõnelda hoopis ühest teisest tegelasest, kelle nime ei ole pühakirjas isegi mainitud. Me ei tea, kas ta oli mees või naine, kas noor või vana. Me ei tea midagi tema kohta, aga vaatamata sellele mõtleme ta peale kui kuuleme jõuluevangeeliumit. Võib-olla sellepärast, et oleme temaga mõnes mõttes üsna sarnased. Kõne all olev isik oli võõrastemaja peremees, kes ei leidnud rasedale naisele kohta oma majas. Kui Hollywood teeks sellel teemal filmi, siis enamus inimesi tahaks näha maja peremeest halva tegelaskujuna. Küllap oled sinagi tema peale mõeldes tõdenud, et tegu on ükskõikse ja hoolimatu inimesega, kellele ei läinud korda lapseootel ema saatus, kelle majas ega südames ei leidunud ruumi jõululapsele. Aga nõnda mõeldes oleme ülekohtused külalistemaja peremehe suhtes. Ma arvan, et ta ei olnud sugugi kuri inimene. Ta lihtsalt täitis oma igapäevaseid ülesandeid ja püüdis seda teha parimal moel. Tol päeval oli Petlemm ülerahvastatud. Kõik võimalikud ööbimiskohad olid juba hõivatud, kui Maarja ja Joosep kohale jõudsid. Küllap oli teisigi rasedaid naisi, kes tol ööl väikses linnakeses ulualust otsisid. Mida sai majaperemees teha? Kas sina tõstaksid mõne hotelli külalise toast välja, et teha ruumi uuele kliendile? Ei tuleks ju kõne allagi. Nõnda ka meie loo tegelasel ei jäänud muud üle kui käsi laiutades öelda, et kahjuks on kõik toad hõivatud. Ei saa peremeest süüdistada ka hoolimatuses Maarja suhtes. Ta pakkus seda, mida oli võimalik pakkuda – ööbimiskohta heintel.

Ei tasu unustada ka seda, et Maarja ja Joosep olid hotelli pidaja jaoks täiesti tavalised rändajad paljude teiste seas, kes tulid rahvaloenduse käigus oma sünnikohta oma nime kirja panema. Pilt oleks olnud hoopis teine kui maja peremees oleks teadnud keda Maarja oma kõhus kannab. Ma olen sada protsenti kindel, et siis oleks iga võõrastemaja külaline hea meelega loovutanud oma toa Maarjale. Oli see ju rahvas, kes ootas pikkisilmi oma Messia tulekut. Küllap see on nii, et keda sa väga igatsed, selle jaoks on ka su südames ruumi ja majaski pakud parima toa.

Kuidas on lood meiega? Meiega, kes me teame ju kellega tegu on. Kas meie kodudes, kas meie südametes on ruumi Kristusele? Või oleme nii hõivatud oma igapäevastest tegemistest, et ei kuulegi kui Jeesus südameuksele koputab. Me koormame oma elud  igasuguste väiksemate ja suuremate asjadega ja tegemistega, et isegi hingamispäeval ei mahu Päästja meie ellu. Ma ei taha öelda, et kõik need tegevused oleks halvad. Ei, sugugi mitte. Enamus neist on head ja vajalikud toimetused, aga kui sa täidad nendega kogu ruumi oma südames ja elus, nii et sinna ei jää enam kohta Jõululapsele, siis on see väga kurb. Tegelikult isegi traagiline.

Jeesus tuli siia maailma ja tahab tulla meie ellu, et meil oleks igavene elu. Johannese evangeeliumis öeldakse: «Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.» See on tõesti rumal ja hukatuslik  kui me ei leia ruumi ega aega oma elu kõige tähtsama probleemi lahendajale, oma Lunastajale Jeesusele Kristusele. Saates oma Poja siia maailma, näitas Jumal, et Tema südames on meie jaoks koht olemas ja mitte ainult südames vaid ka Tema riigis. Jeesus ise kinnitab, et Tema Isa majas on palju eluasemeid, tahtes sellega öelda, et ruumi jätkub seal meie jaoks piisavalt. 

Aga millega meie vastame? Kas lööme nina ees ukse kinni ja ütleme, et kahju küll, Jumal, aga mul ei ole täna aega? Vaja teha seda, teist ja kolmandat, võib olla järgmine kord. Kuid kurb tõde on see, et kui ei leita aega Jeesuse vastuvõtmiseks täna, siis jääbki südameuks suletuks ja paraku ka taevariigi uks.

Vahel on Jumala sõnumi tähelepanemisega ja kuulamisega samasugune seis, nagu järgnevas tõesti sündinud loos.

Washingtoni metroojaamas alustas üks mees viiulimängu. Oli jaanuarikuu jahe hommik. Ta mängis umbes 45 minuti jooksul kuut Bachi teost. Oli arvestatud, et tuhanded inimesed mööduvad temast sel tunnil, enamus neist teel tööle. Kolm minutit oli möödas, kui üks keskealine mees märkas muusikut. Ta aeglustas sammu ja peatus mõneks sekundiks, et siis taas kiirustada oma teed. Minut hiljem sai muusik oma esimese dollari. Üks naine viskas raha laekasse ja ruttas peatumata edasi.

Mõni minut hiljem keegi nõjatus vastu seina, et kuulata imeilusat mängu, aga peagi vaatas ta oma käekella ja sammus edasi. Üks, kes kõige rohkem muusikule tähelepanu pööras, oli kolme aastane poisike. Ema kiirustas last, aga poiss peatus ja vaatas lummatult viiulimängijat. Ema tõmbas lõpuks jõuga lapse endaga kaasa ja nad jätkasid oma teekonda. Minnes poiss pööras ikka ja jälle oma pilgu muusiku poole. Nõnda samuti toimisid ka mõned teised lapsed, aga eranditult kõigi vanemad sundisid neid liikuma. 45 minuti jooksul peatus ainult 6 inimest mõneks ajaks muusikat kuulama. Umbes 20 inimest annetas mängijale raha, aga ei jäänud kuulama. Muusikule annetati 32 dollarit. Kui ta lõpetas mängimise ja helid olid vaibunud, siis mitte keegi ei märganud seda. Ei aplausi ega mingit muud tunnustust. Keegi ei teadnud, et mängijaks oli üks maailma  parim muusik Joshua Bell. Ta mängis kõige keerulisemaid lugusid, mida eales on kirjutatud, ja tegi seda viiulil, mis oli väärt 3 miljonit dollarit. Kaks päeva enne seda esines ta täis saalile Bostoni teatris, kus istekoht maksis 100 dollarit.

Joshua Bell osales  Washington Posti poolt korraldatud eksperimendis, kus uuriti inimeste vastuvõtlikust ilule ootamatus kohas ja ebasobilikul ajal. Kas me tajume ilu? Kas peatume, et seda väärtustada? Kas tunneme ära talendi ootamatus olukorras? Kui meil ei ole aega peatuda, et kuulata maailma parimat muusikut, kes mängib maailma parimat muusikat, siis kui palju muudest ilusatest asjadest me ilma jääme?

Täna õhtul oleme hetkeks võtnud aega ja peatunud, et kuulda üht erakordselt imelist muusikat, mida Looja ise meile mängib. Kristuses me näeme Jumalat kui suurt viiuldajat, kes mängib meile igavese elu lootuse imelist meloodiat, mille sõnum on ülimalt selge – Immanuel, Jumal on meiega.

Leia pühade ajal rohkem aega selle võimsa päästehümni kuulamiseks. Tee oma südames ruumi lapsele, kes meile on sündinud, kellele saab nimeks Imeline Nõuandja, Vägev Jumal, Rahuvürst, Maailma Päästja. Märka ja oska hinnata oma Õnnistegijat. Aamen.