Luuka 24:36–48

Kiidetud olgu Jeesus Kristus!

Oled sa vahel sattunud seltskonda nii, et vestluse lõpus oled kuulnud kõigest paar viimast lauset? Küllap siis oled märganud, et on üsna raske mõne viimase lause põhjal aru saada, millest jutt käis. Või näiteks anekdootide puhul on raske aru saada, miks inimesed naeravad, kui su kõrv tabas ainult kaks viimast sõna. Vahel võime näha tervet sündmust, kuid ikkagi jääb arusaamatuks, mis toimub. Näiteks võime pealtvaatajana jälgida kaklust, teadmata ja saamata aru, millepärast võitlus käib.

Sündmuste tunnistajaks olemine ebaõnnestub, kui me ei tea selle tõelist tähendust. On suur vahe millegi kogemise ja selle tähenduse teadmise vahel, sündmuses osalemise ja selle mõistmise vahel. Jeesus kommenteerib nii neid, kes näevad ja kuulevad, kui ka neid, kes tajuvad ja saavad aru. Olla sündmuste tunnistaja ei taga kahjuks veel alati juhtunust arusaamist.

Tänane evangeelium meenutab olukorda, kus oled tabanud ainult loo lõpu. Teadmata eelnevaid sündmusi, teadmata kogu lugu, on kuuldud tekstil vähe tähendust ja see ei seo meid millegagi. Aga õnneks oleme pühapäevast pühapäeva tutvunud kogu looga ja sellepärast võime ka tänase teksti sulatada ühtsesse terviku.

Jeesus on tagasi oma jüngrite juures. Ta on tagasi surmavallast ja sellepärast tundub Ta jüngritele ebareaalne, justkui viirastus või vaim. Ta ei saa olla ju tõeline, surnu ei saa ju ringi kolada. Eemaldamaks nende kohkumist ja kahtlusi, Jeesus kutsub jüngreid ennast puudutama ja toitma. Ta tahab, et läbi inimliku tegevuse õpilased mõistaksid tegeliku olukorda. Üksnes Jeesuse ilmumine jüngritele ei oleks sundinud neid uskuma Tema tõelist ülesärkamist surnuist. Jeesus pidi kõrvaldama nende kartused ja hämmeldused, Ta pidi tooma nad välja segadusest, mis valitses pärast Tema surma ja ülestõusmist, vastasel juhul ei oleks neis ühestki saanud evangeeliumi tunnistajat ja kuulutajat. Pärast tõelist kokkupuudet Jeesusega, pärast ühist lauaosadust täitus jüngrite hing suure rõõmu ja äratundmisega. Nüüdsest nad olid tõelised tunnistajad, kes mitte üksnes ei näinud sündmusi, vaid ka mõistsid Kristuse surma, ülestõusmise ja taevaminemise tähendust. Nad ei olnud lihtsad pealtnägijad, keda tavaliselt kutsutakse kohtusse tunnistajaks. Jeesus tegi jüngritest tunnistajad, kellede ütlused muutsid elu tähendust. Evangelist Luukas toob meile näite sellise tunnistuse mõjust. Apostlite tegude raamatust me võime lugeda, kuidas Peetrus oma tunnistusega selgitab Jeesuse surma ja ülestõusmise tähendust. Sellest selgub, et varajase Kiriku arusaam ja õpetus toetus kindlalt Jeesuse ülestõusmise õpetusele. See on Kiriku ainulaadne autoriteet.

Meie arusaam Kirikust toetub tänapäeval omakorda esimeste jüngrite ainulaadsele kogemusele. Jääme neile alatiseks võlgu nende taibu ja julguse eest. Õnneks nad ei varunud ega hoidnud oma haruldast kogemust endile, vaid jagasid seda igaühega, kes neid kuulda võttis. Nad tegid sellest rõõmsa uudise kõigile.

Pühakiri annab meile tõetruu pildi reaalsetest inimestest, kes kohtusid ülestõusnud Jeesusega. Alguses ei olnud see nende jaoks sugugi hõlbus. Nad ei olnud kohtumiseks valmis. Neil oli küll Jeesuse viide või lubadus, et see juhtub, kuid nad ei teadnud, kuidas see juhtub. Neil polnud õrna aimugi, kuidas nad võtavad omaks uue tõe elu ja surma kohta ja kuidas nad hakkavad seda teistega jagama. Kuidas on see juhtunud, et see lugu on kestnud üle 2000 aasta? Küllap see olekski kadunud kui Kirik ei oleks kandnud seda läbi sajandite. Kuulutus ülestõusnud Messiast oleks võinud väga kergesti seguneda erinevate müütide ja lugude katlasse. Tegelikult on see suur ime, et  Jeesuse ülestõusmise lihtne lugu on oma eheduses säilinud tänapäeva kuulajani. Seda on küll erineval moel vastu võetud, vahel rõõmsalt ja avatud südamega, vahel kahtlevalt, ükskõikselt või isegi vaenulikult, kuid sõnum ise ei ole muutunud. Usu läbi oleme meiegi Jeesuse ülestõusmise tunnistajad, oleme selle loo edasikandjad. Vahel me unustame ära, et peame tunnistama ka väljaspool kiriku kaitsvaid müüre. Küllap on kergem olla omade keskel ja tunnistada üksteisele, kuid Jeesus ootab, et me Tema nimel kuulutaksime meeleparandust pattude andeksandmiseks kõigi rahvaste keskel.

Jeesuse ülestõusmisjärgsed kohtumised jüngritega olid kantud lihtsatest, kuid siiski tähtsatest toimingutest. Istudes koos jüngritega ja jagades nendega toitu Jeesus tahtis neile näidata, et igaüks kes tahab Teda uuesti leida, peab otsima Teda elu lihtsates, täiesti tavalistes sündmustes. Jeesus kutsub meid vaatama ja nägema igapäevast elu läbi ususilmade. Tema sõnul ei pea me kartma. Ta lubab olla ustav sõber neile, kes jäävad ustavaks Temale.

Läbi lunastuse ajaloo on Jumal tõestanud oma ustavust. Tema peab oma lubadustest kinni isegi siis, kui inimene oma tõotustest taganeb. Ta lubas saata meile Lunastaja, kes päästab meid pattudest ja Ta täitis selle, saates meile oma ainsa poja Jeesuse Kristuse. Mulle tundub, et me ei oska seda alati hinnata. Mõnikord ei ole meie suhetes kaasinimesega ja Jumalaga näha seda armastust, mida Jeesus meilt ootab. Meil on raske näha Jeesust oma pereliikmetes või vendades ja õdedes, kes on meid solvanud või kes ei ole vastanud meie lootustele. Me paneme teised ja isegi Jumala proovile, nõudes, et nad läbi eriliste tegude teeniksid ära meie sõpruse. Ometi, tänane liturgia õpetab, et isegi siis kui pühitseme pidulikult Issanda võidukat ülestõusmist, on Ta ometi leitav elu tavalistes sündmustes.

Samuti ka armulaua lihtsad elemendid, leib ja vein, aitavad meil näha ülestõusnud Kristust meie keskel. Hoolimata meie truudusetusest on Issand pühas armulauas alati meiega, näidates, et Ta teab meie usku, usub meisse ja loodab meie peale. Oleks hea, kui me ei laseks Tal pettuda. Oleme ju kutsutud jüngriteks ja saadetud viima rõõmusõnumit tulevast õndsusest neile, kes rändavad koos meiega mööda tolmust ja porist teed. Täitkem siis ustavalt oma ülesannet. Aamen.