Luuka 4:21–30
Kiidetud olgu Jeesus Kristus!
Tundub, et Jeesuse esimene jutlus oma kodulinna sünagoogis oli tõeline plahvatus. Jeesuse kõne algus oli muljetavaldav. Luukas ütleb, et kõik tunnustasid Teda ja imestasid, et Tema suust tulid sellised armusõnad. Rahvas oli esialgu uhke, et Jeesus on üks nende hulgast. Eks Tema ole Joosepi poeg, küsisid nad.
Kuid seejärel võtsid asjad teise pöörde. Vana Testamendi tekst, mida Jeesus oli äsja ette lugenud, rääkis sellest, kuidas Jumal läkitab oma sulase kuulutama vaestele rõõmusõnumit, vangidele vabaks laskmist ja pimedatele nägemist. Vaadanud koguduse poole, Jeesus ütles, et see kirjakoht on nende kuuldes täide läinud. Rahvale see meeldis. Küllap nad arvasid, et Jeesus mõtleb vaeste, pimedate ja rõhutute all Naatsareti elanike, kellel on õigus rõõmusõnumile. Samas on see natuke irooniline, et Naatsaretlased ennast vaesteks ja rõhutuiks pidasid. Galilea oli tuntud kui muretu ja heaolu paik. Seal olid järved ja rohelised aasad. Poodides oli parem kaup. Elatustase oli kõrgem kui kusagil mujal Iisraelis. Arvata võib, et Jeesus peabki seda silmas, kui ütleb: «Küllap te ütlete mulle selle vanasõna: Arst, aita iseennast! Mida kõike oleme kuulnud Kapernaumas olevat sündinud, seda tee ka siin, oma kodukohas!» Jeesus teab, et rahvas sünagoogis arvab endal olevat eesõigusi Jumala silmis. Nad mõtlevad, et on Jumala halastuse ja armu esimesed vastuvõtjad ja et heldus algab kodust.
Siin Jeesus raputabki nende usu aluseid. Ta viitab, et muistses Iisraelis Jumal saatis prohvet Eelija abistama mitte Iisraeli hädalisi, vaid võõramaalast, Siidoni lesknaist. Ta tuletab neile meelde, et samuti prohvet Eliisa käe läbi ei saanud ükski juudist pidalitõbine terveks, vaid üksnes süürlane Naaman. Jeesus ründab siin juutide põhimõtet, et nemad on äravalitud ja et Jumala halastus algab nende juurest. Ta teatab, et Jumala armastus ulatub ka mitte juutidest paganateni. Jeesus ei ole ühe koguduse või ühe rahvuse või ühe konfessiooni käsutada, pigem on Ta oma Taevase Isa tahte teostaja, et kogu maailm võiks vastu võtta rõõmusõnumit Jumala armastusest.
Selle Jeesuse avalduse peale said sünagoogis olijad vihaseks. Nad pidasid Tema sõnu jumalateotuseks, otseseks ja sihilikuks Jumala solvanguks. Jumalateotuse karistuseks oli surm kivide läbi. Karistuse täideviimiseks oli kaks moodust. Esimese puhul visati kividega inimest, teise puhul visati inimene kivide peale. Naatsaretlased tahtsid kasutada siin teist moodust. Nad võtsid Jeesuse kaasa mäekünkale ja tahtsid Ta sealt alla kividele surnuks visata. Aga püha Luukas ütleb, et Jeesus läks nende keskelt lihtsalt läbi ja kõndis oma teed.
See lugu on meile meeldetuletuseks, kui lihtsalt võib inimene muuta kingituse õiguspäraseks omandiks. Jumala armastus leiab meid, haarab meid enda embusse ja meid vallutab tänutunne. Aga peatselt me harjume selle armastusega ära ja hakkame mõtlema, et oleme selle ära teeninud. Me muutume isegi armukadedaks kui näeme, et Jumal armastab ka teisi, sest arvame, et Tema poolehoid peaks kuuluma ainult meile. Küllap me kardame, et kui ka teised saavad osa Tema armastusest, siis jääb meile vähem. Unustame, et armastuse puhul ei ole tegu hulgaga, vaid omadusega ehk väärtusega. See on sarnane raamatu lugemisele. Kui sa loed raamatut, siis sa ju ei võtta ära teiste eest sõnu ega mõtteid. Sa lihtsalt suurendad oma teadmiste mahtu. Nõnda on lugu ka meie endi armastusega. Mida suurem on võime armastada ühte inimest, seda suurem on võime armastada ka teisi inimesi. See on ka vastus küsimusele, kas saab armastada mitut inimest korraga? Saab küll, aga tundub, et meile ei meeldi kui keegi, kes meid armastab, hoolib veel kellestki teisest. Ma ei räägi siin intiimsest elust, vaid lihtsalt armastusest. Jumala armastus sinu ja minu vastu ei vähene sellest, et Tal on võime armastada kogu maailma. Ainult need, kellel on väga piiratud arusaam Jumala armastusest, võivad olla kadedad kui Jumal armastab teisi samahästi kui neid.
Tänane evangeeliumi tekst tuletab meile meelde ka seda, et Jumal on kutsunud oma rahvast, algul Iisraeli ja nüüd Kristuse Kirikut, osalema Tema misjoni teostamisel maailmas. Oletame, et sa annad sõbrale 100 krooni juhisega, et too jagaks selle vaestele. Oletame, et sõber hoiab selle raha lihtsalt endale. Kas see on usaldusväärne tegu? Kas ta on sel moel olnud õiglane ja ustav sinu vastu? Oletame, et sa saad teada, mida sõber on teinud, võtad raha tagasi ja jagad selle ise vaestele. Küllap sõber saab su peale vihaseks ja on pahane ka vaeste peale. Kuid kas see pahameel on õiglane? Selge see, et ei ole. Sõbra viha saab lihtsalt võõrandumise põhjuseks nii sinust kui ka sinu naabritest.
Paljuski sarnaselt on Jumal toiminud Iisraeli rahvaga ja oma Kirikuga. Ta on andnud meile suure armuaarde ja armastuse koos selge juhisega, et me jagaksime seda kallist vara kõigile siin maailmas. Kuid mida Jumal mõtleb, kui avastab, et oleme hoidnud seda aaret endile ja teistele oleme murdnud sealt ainult mõned väiksed tükikesed ja sedagi nende üle kontrolli saavutamise eesmärgil?
Nõnda on jumalarahvaga juhtunud läbi aegade. Jumal valis Aabrahami, Iisaki, Jaakobi esiisadeks suurele rahvale, kes pidi saama maailmale õnnistuseks. Ta vabastas oma rahva Egiptuse vangipõlvest ja sõlmis nendega Siinai mäel lepingu, et neist saaks rahvas, kelle kaudu jõuaksid kõik Jumala juurde. Kuid Iisraeli ajaloost me teame, et paljudel kordadel juudid hoidsid enestele seda, mida pidid jagama teistega. Täna kuuldud evangeelium tunnistab, millisesse äärmusesse selline kalduvus jõudis, kui muidu usus ustavad juudid said Naatsareti sünagoogis vihaseks, kui Jeesus kõneles Jumala armastusest võõramaalaste vastu.
Tuleb tunnistada, et ega Kirik siin patust puhas pole. Sama on juhtunud Kirikuga läbi sajandite ja juhtub kahjuks ka kaasajal. Püha Vaim vormis nelipühal Kiriku eesmärgiga kuulutada evangeeliumi kogu maailmale. Loendamatutel kordadel on Kirik unustanud oma misjoni ja koondanud oma tähelepanu enda eesõigusele. Nii ahvatlev on sulgeda end müüride vahele, panna maailma ees uks kinni ja nautida omade seltsi. Jumala rahvas seisab sageli silmitsi kiusatusega pöörata täna kõrvale misjonitööst, mille nad eile nii agaralt omaks võtsid. Ei ole mingit garantiid, et koguduse või ühise nimetuse (konfessiooni) staatus teeks meid ustavateks Issanda jüngriteks ja Tema ülesande täitjateks. Kõike, mida teeme, igat projekti, mille ette võtame, tuleks vaadelda Kristuse misjonikäsu valguses. Meil tuleb mõista, et Kirik ei saa käituda, nagu oleks ülesanded tema enda võtta ja jätta. Kirik iseendast ongi üks ülesanne, mille täitmiseta ta kaotaks oma mõte.
Nii mõneski asjas on Jumala rahva käekäik olnud raske, on seda tänapäeval ja saab olema ka tulevikus. Kuid tänane evangeelium kõneleb lootusest. Jumal ei hülga oma rahvast. Ta saatis oma Poja Jeesuse Kristuse kõnelema endaga rahulolevale Naatsareti kogudusele. Pühapäevast pühapäeva Ta saadab oma Püha Vaimu igasse oma Poja nime kandvasse kogudusse. Rahulolevad võivad saada taas kirglikeks. Uinunud võivad ärgata. Pimeduses käijad näevad valgust ja surnud võivad tõusta uuele elule. Meie lootus ei toetu jumalarahva headusele, vaid Jumala täielikule ustavusele meie vastu. Meie lootus ei toetu Kiriku täiuslikkusele, vaid meie täiusliku Jumala võimele kasutada oma ebatäiuslikke lapsi ajaloo lõppeesmärgi täideviimisel. Üksnes sellele lootusele teeme meie oma panuse.
Tänase loo viimane lause vajab samuti erilist tähelepanu. Seal öeldakse meile, et Jeesus läks nende keskelt läbi ja kõndis oma teed. See tuletab meile meelde, et hoolimata meie enesekesksusest, hoolimata meie patususest, hoolimata meie vastuhakust kutsele jääb Jumala sõna ja Tema enda kohalolek Kristuse ihu ja vere läbi meiega ka edaspidi. Jumal on meist suurem. Tema ülesanne, Tema sõnum on jätkuvalt päevakorras. Jätkuvalt näeb Ta vaeva meie südamete ja hingede kallal, et ergutada meid viima sõnumit Tema armust ja päästest kogu maailmale. Jumal leiab neid, kes tahavad olla Tema tööriistaks, Tema käepikenduseks siin maailmas. Kas sa tead, et tänapäeval on kõige kiiremini kasvav kristlik kirik Aafrikas ja nad on tõsiselt mures Euroopa ja Ameerika kirikute pärast? Nagu nad ise ütlevad, et te elate küll kristlikes maades, kuid miks on teie pühakojad pooltühjad? Ma usun, et küll Jumal leiab inimesi oma andeksandmise sõnumi levitamiseks maailmas. Ta ei lase sel sõnumil surra. Me võime sellest üksnes rõõmu tunda, et Issand on jätkuvalt tegev ja kasutab ka meid oma eesmärgi ellu viimisel. Aamen.
