«Aga mulle olgu olemata, et ma kiitleksin muu kui meie Issanda Jeesuse Kristuse risti üle, mille läbi maailm on minule risti löödud ja mina maailmale.» Gl 6:14

Kiidetud olgu Jeesus Kristus!

Rist on evangeeliumi süda ja evangeelium on meie olemasolu põhjendus. Ilma Kristuse ristita ei ole meil millestki kiidelda. Ei erilised teened ega tarkus ega väline ilu saa meile kätte võita Jumala soosingut. Paulus ütleb oma kirjas roomlastele väga tabavalt: «Siin ei ole erinevust, sest kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest.» Ei ole vahet, kas tegu on juristiga või narkodiileriga, prostituudi või preestriga, kurjategijate jõugu liikmetega või koguduse liikmetega. Ilma Jumala armuta, mis voolas välja ristist, läheksime kõik põrgusse.

Üks meie hädadest on see, et Suure Reede sõnum ei üllata enam kedagi ega raba meid oma traagikaga. Vahel aitab siin see, kui vaadata asja uues valguses. Näiteks seda, mida tähendab ristisurm meditsiinilisest seisukohast lähtudes.

Proovi nüüd ette kujutada, et sa oled Jeesuse asemel Kolgata mäel. Rist on asetatud pikali. Sind on surutud selili vastu risti, nii et  tunned oma veriseks pekstud selja iga rakuga kõrvetavat valu kokkupuutest kareda puiduga. Sul ei ole jõudu isegi vastu punnida. Tunned, kuidas rooma leegionär haarab su käe ja mõne hetke pärast tungib tugev raudnael raskete hoopide all läbi su randme sügavale puusse. Sama kordub teise käega. Sõdurid jälgivad, et su käed liiga pingule ei oleks tõmmatud, jättes sulle nii väikese liigutamise võimaluse. Seejärel tõmmatakse rist püsti ja kinnitatakse kohale ning läbi mõlema jalalaba tungib kolmas nael puusse. Nüüd sa oled risti löödud. Keha lõtvudes koondub raskus randmeid läbistavatele naeltele, tekitades piinavalt põletava valulaengu, mis liigub pikki käsi, et siis ajus plahvatada. Sa püüad suruda ennast ülespoole, et leevendada piina, kuid samas tunned teravat valu, mida tekitavad jalanärvidest läbilöödud naelad. Sul ei ole ühtki võimalust valu leevendada ja tunned, kuidas krambid haaravad lihased enda meelevalda, tuues kaasa järelandmatu valu ja võimetuse end natukenegi kergitada, et saaks hingata. Sa saad tõmmata õhku kopsudesse, kuid välja hingata ei saa.

Saabunud on lakkamatu piina tunnid. Keha väänleb lõhestavate krampide käes, mis vahelduvad lämbumishoogudega. See, et purukspekstud selg keha üles alla liikudes vastu karedat palki hõõrdub, tekitab omakorda kõrvetavat valu. Nüüd algab uus agoonia. Tunned purustavat valu rinnakorvis, kui südame kamber täitub seerumiga ja hakkab kokku suruma südant.

Tragöödia hakkab lõpule jõudma, võitlus läbi saama. Organismi vedelikukaotus on jõudnud kriitilisele tasemele. Süda teeb viimseid pingutusi, et pumbata paksuks muutunud verd kudedesse. Piinatud kopsud teevad meeleheitliku katse ahmida väikest sõõmu õhku. Lõpuks sa tunned surma jahedat puudutust ja tervitad tema lähenemist.

See oli kohutav moodus suremiseks ja ometi just selle valis maailma Päästja oma maise elu lõpetamiseks. Ma kirjeldasin seda selleks, et mõistaksime ristisurma füüsilist reaalsust. Kuid piibel ei aseta rõhku Jeesuse kehalisele kannatusele. Pigem püütakse meie tähelepanu pöörata sellele, mida Ta oma surma läbi saavutas. Me kõik teame, et Jeesus suri teiste eest. Aga mida see tegelikult tähendab? Ehk aitab seda paremini mõista järgnev näide.

Ameerika kodusõja ajal tegutses mandri lääne osas jõuk ratsanikke, kes vägivallatsesid rahuliku elanikkonda seas. Nad röövisid ja põletasid väikseid asulaid ja enne, kui abi saabus, olid nad juba kadunud. Asi läks nii hulluks, et Kansase elanikud moodustasid vabatahtlikest korrakaitseüksuse röövlite tabamiseks. Neile anti õigus hukata ilma kohtuta iga jõuku kuuluv ratsanik, keda kätte saadakse. Mõne aja pärast tabati osa lindpriidest. Sealsamas seati nad mahalaskmiseks rivvi ja  korrakaitsjatel olid püssid juba palges. Aga enne, kui ohvitser jõudis tulistamise käsu anda, hüppas äkki põõsastest välja üks noormees ja hüüdis: «Oodake!» Ta tuli ohvitseri juurde ja osutades ühele hukatavatest ütles: «Laske see mees vabaks. Tal on naine ja neli last, ning teda vajatakse kodus. Las mina võtan tema koha.» See oli ebaharilik palve, aga tundmatu ei jätnud enne järgi, kui ta palve rahuldati. Vabatahtlik pandi osutatud mehe asemele ja ta hukkus koos teiste röövlitega. Päästetud mees tuli hiljem hukkamiskohale tagasi, kaevas ühishaua lahti ja viis oma noore sõbra laiba endaga kaasa. Oma kodukoha väikesel surnuaial korraldas ta sõbrale kombekohase matuse ja asetas hauale mälestuskivi, kuhu oli kirjutatud: TA VÕTTIS MINU KOHA. TA SURI MINU EEST.

Üks asi on selles loos, mis jätab näite puudulikuks. Noormees, kes ohverdas oma elu teise eest, oli ise süüdi samas kuriteos. Nii et see lugu kõneleb süüdlasest, kes suri teise süüdlase eest. Kolgata ristil, millest täna räägime, juhtus midagi hoopis suuremat. Seal suri tõeliselt süütu mees. Õige süüdlaste eest. Surres võttis Jeesus meie koha ja kandis meile määratud karistuse. Tema, kes oli süütu, maksis meie vabaduse eest kallist hinda. Kaldun arvama, et see on inimarusaamale võõras suhtumine. Paulus ütleb Kirjas roomlastele: «Vaevalt, et keegi läheb surma isegi õige eest, kuigi hea sõbra eest mõni ehk julgeks surra. Ent Jumal teeb nähtavaks oma armastuse meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest kui me olime alles patused.»

Mis tähendus on ristil meie jaoks tänasel päeval? Piiblis on rist alati kannatuse ja surma kohaks. Praktilises elus tähendab rist kristlasele nelja asja:

meie vana loomuse surma;

oma mina surma;

lihaliku loomuse tegude surma;

maailma surma.

Kristlastena elame uue elu reeglite järgi ja see tähendab hüvastijättu eluviisidele, mida harrastavad maailma lapsed. Maailmale suremine tähendab, et asjad, mis tunduvad olema tähtsad, nagu raha või võimu järgi jooksmine, vajadus valitseda, soov iga hinna eest võita, seksuaalse iha kontrollimatu rahuldamine, teiste heakskiidu meeleheitlik otsimine, et need asjad ei juhi enam meie elu. Jeesus ütleb kõikidele: «Kui keegi tahab käia minu järele, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist päevast päeva enese peale ja järgnegu mulle.» Kui tahame olla Kristuse tõelised jüngrid, siis tuleb meil teha just nii nagu Issand ütleb.

Uus Testament annab meile kolm käsku risti kohta. Me ei tohiks neid eirata. Vastasel korral ei ole me enam kirik, vaid lihtsalt sotsiaal-religioosne klubi. Need kolm korraldust risti kohta kõlavad nii:

Kanna risti!

Kiitle ristist!

Kuuluta ristist!

Me peame tõstma risti esile, kuna see on meie ainuke tõeline sõnum. Rääkides poliitikast võime parimal juhul saada endale uue presidendi või valitsuse, kuid me ei suuda muuta inimese südant. Meie ümber on inimesed, kes kannavad rasket süükoormat. Nende südamed on sellest kandamist haiged. Sa võid seda näha nende silmadest, lugeda nende nägudest ja kuulda nende häälest. Paljud neist igatsevad midagi paremat. Nad tahavad teada, kuidas saab vabaks pattudest. Kuhu tuleb selleks pöörduda?

Kirikul on olemas vastus  ja see juhib Kristuse ristile. Kui Jeesus ütleb: «Mina olen maailma valgus» ja «Mina olen uks», siis Ta räägib ristist. Me ei saa taevasse enne, kui ei ole võtnud omaks uut lepingut, mille Issand ristil surres oma verega kirjutas. Rist on Jumala vastus meie hinge sügavamatele vajadustele. Ei ole midagi muud, mis suudaks meid päästa.

Üks lugu räägib vanast spartalasest, kes püüdis asjatult panna laipa püsti seisma. Pärast mitmendat ebaõnnestunud katset ta teatas: «See vajab midagi seestpoolt.» Küllap see kehtib meiegi kohta. Ka meie vajame midagi seestpoolt. Me tahame jõudu, mis murraks patu ahelad. Tahame jõudu, mis aitaks meil püsti seista, aitaks joosta ega laseks tüdineda, aitaks minna edasi risti kandes ega laseks nõrkeda. Kust võime leida sellist sisemist jõudu? Vastuseid on üks – ainult Kristuse ristist.

Kogu meie usk toetub Kristuse ristisurmale. See inimkonna ajaloo väljapaistev sündmus on kristliku usu keskne tõde. Rist on meie sõnum, meie lootus ja meie usaldus. See on kannatuse ja häbi märk, aga see on ka meie au tunnus. Vaatamata sellele, et maailm põlgab risti, on see meile armsaim märk maailmas. Üksnes rist on meie võidu sümboliks. Sellepärast armasta risti, kuuluta ristist, kanna ustavalt oma risti ja ära iial häbene seda. Ei ole suuremat väge kui risti vägi. See on ainuke jõud, mis võib tõsta meid välja patust ja suunab meid uuele rajale.

Kristlus on oma olemuselt risti religioon. Kuna maailm ei taha seda kuulda, tuleb meil ikka ja jälle seda kuulutada, et ergutada neid pöörduma Kristuse risti poole. Ma usun, et nii mõnigi mässav hing, kuuldes Jeesuse ristisurmast, paneb maha oma relvad ja ühineb meiega Päästja teenimisel.  Sellepärast kostku kiriku sõnum Kristuse surmast ja ülestõusmisest nii selgelt ja valjult, et ka kõige kõvema südamega kuulaja oleks sellest puudutatud. Aamen.