Johannese 14:15-21

Kiidetud olgu Jeesus Kristus!

Need, kes on kunagi hoidnud oma lapsi lasteaias, peaks mäletama oma võsukeste reageeringut, kui nood esimest korda üksi võõraste hulka jäeti. Krokodillipisarad veeremas üle põskede, seisid nad hüljatud näoga teiste laste keskel. Ainsaks sooviks oli saada taas oma emme või issi kaitsva tiiva alla.

See hüljatuse tunne ei piirdu üksnes koolieelikutega. Kõik need, kes tegelevad inimesega, kes vaatlevad ühiskonnas toimuvaid protsesse, on pannud tähele, et meie hulgas suureneb üksilduse ja hüljatuse tunne.  Kõrgete aedade ja võimsate turvauste taga istub üksildane inimene. Üksildus on vaikselt arenev epideemia, millest ei päästa isegi suurlinnad, kus inimene tunneb end  tihti hüljatuna keset rahvamassi. Üksildus on peamine põhjus teismeliste enesetappude arvu suurenemisel. Selle tunde mõjul koguneb noorsugu tänavakampadesse, lootes nii leida tähendust oma olemas olule. Üksildus sunnib meest või naist otsima lohutust väljaspool abielu ja üksikuid ebaõigelt kasutama oma seksuaalsust.

“Inimesel ei ole hea üksi olla,” nõnda ütles Jumal loomise alguses ja meie endi käitumine on selle tõestuseks. Me vajame ja otsime osadust. Eriti tugev on see tunne siis kui oleme lahutatud väga lähedasest inimesest.

Täna kuuldud evangeeliumi sõnumiga Jeesus pöördub oma jüngrite poole vahetult enne seda kui Ta nende keskelt ära võetakse ja surma mõistetakse. Jeesus on viimast korda oma õpilastega lauaosaduses. Ta ütleb, et tuleb tund kus nad ei näe Teda enam oma silmaga ega saa Teda puudutada. Mehed on hirmunud ja kurvad. Õpetaja, kellega nad olid kolm aastat arvestanud ja kelle nad olid tunnistanud oma Issandaks ning Temale oma lootuse rajanud, räägib äraminekust. Mis saab neist? Mis saab kirikust?

Jeesus lohutab neid Kolmainu kohaloleku tõotusega. Esiteks Ta lubab paluda Isa, et Too saadaks jüngrite juurde Püha Vaimu. Teiseks Ta tõotab tulla koos Isaga nende juurde, kes peavad Tema sõna. Ta lubab, et teeb koos Isaga eluaseme nende juurde. See Isa, Poja ja Püha Vaimu kohaloleku tõotus kehtib meiegi kohta, kes me oleme kogunenud siia väikse kogudusena kuulama Isa Sõna ning maitsma Poja ihu ja verd.

Jeesus ei ole antud hetkel nähtavalt meie keskel. Ta on oma Isa kuningriigis. Kuid nagu ema, kes on jätnud oma lapse teatud ajaks kasvatajatädi lohutada, nõnda on ka Jeesus jätnud meid teise Lohutaja hoolde. Püha Vaim, kelle Isa on Jeesuse nimel saatnud, õpetab ja tuletab meelde kõik, mida Jeesus on öelnud või teinud. Püha Vaim on Jumala haruldane kingitus Jeesuse jüngritele, keda paraku uskmatu maailm ei näe ega tunne.  Ta toob meile selgust patu kohta ja Kristuse lunastustöö kohta. Ta on saadetud meile igaveseks lohutajaks ja kaaslaseks.

Sissejuhatuseks Tõe Vaimu tõotusele Jeesus ütleb väga tähtsad sõnad: “Kui te armastate mind, siis pidage mu käske.” Piibellikus tähenduses on armastus tegu, mitte tunne. See ei tule iseenesest, vaid Kristus äratab meis oma armastusega vastuarmastuse. Tehes häid tegusid kaasinimese suhtes, saab avalikuks meie armastus Jumala vastu.

Nii siis, kõigepealt on armastus ja siis Jeesuse käskude pidamine. “Pidage mu käske”, ei ole siin öeldud tähenduses “kuuletuge”, “järgige reegleid”. Pigem tähendab see millegi küljes rippumist, valvelolekut või kalliks pidamist. Jeesuse käsud ei ole sama, mis Moosese poolt edastatud kümme käsku või tema muud reeglid. Selles suhtes on Jeesus täiesti erinev Moosesest. Johannes, oma evangeeliumi alguses ütleb väga selgelt: “Seadus on ju antud Moosese kaudu, arm ja tõde on aga tulnud Jeesuse Kristuse kaudu.” Jeesus räägib oma käskudest Mitte Moosese omadest. Ta ju ei ütle, et kui te armastate mind, siis pidage kümmet käsku.

Nagu ma ütlesin, Jeesuse käsud on täiesti erinevad Moosese omadest. Nad ei ole meile koormaks ega ähvarduseks nagu on seda kümme käsku. Jeesuse käsud, kui neid üldse käskudeks saab nimetada, on pigem  mandaadid ehk volitused, milledel on vabastav toime. Neid võib võtta kokku nõnda: võtke vastu andestus, laske ennast ristida minu surmas ja ülestõusmises, kuulge pattude andeks andmist ja sööge minu ihu ning verd. Kõige krooniks on aga armastuse käsk.

Moosese käsud viitavad meie patule. Kümmet käsku pihipeeglina silme ees hoides märkame, et iga päev eksime oma mõtetes, sõnades ja tegudes. Need käsud tunnistavad meie vastu ja kui need oleks ainsad, mis meil on, siis Jumal oma õigluses peaks saatma meid põrgusse. Aga Jeesus on tulnud meid kaitsma. Ta sai inimeseks, asetas ise ennast Isa käskude alla, oli kuulekas surmani ning sai sellega õiguse olla meie kaitsja ja päästja. Temas on meile kingituseks igavene elu.

Häda on ainult selles, et meie patune loomus hoidub kõrvale Jumala armust, keeldub vastu võtmast abistavat kätt. Me tahame ise ennast päästa. Ajame Jumalaga asju pigem Moosese tingimustel kui Jeesuse abiga. Juutide kombel ikestame end käsukoormaga. On neid, kes ütlevad, et pääsemine ei saa olla nii lihtne. Kui sa ikka kümnest käsust kinni ei pea, siis ei tule ka Püha Vaim sinu juurde. Aga kuidas suudaks keegi olla isegi momendiks kuulekas Jumalale ilma Püha Vaimu abita?

Jeesus teadis, et tuleb aeg, kus Tema surmaga saavutatud kingitust põlatakse ja jäetakse hooletusse isegi nende poolt, kes end kristlasteks nimetavad. Sellepärast Ta ütlebki kõigi aegade jüngritele: “Kui te armastate mind, siis pidage mu käske.” Ta köidab meid oma sõna ja sakramendi külge ning tõotab saata meile Püha Vaimu. Ilma Püha Vaimuta ei oleks jutlustamist ega usku, ei oleks ristimist ega pattude andeksandmist ja loomulikult ei oleks siis ka Kristuse Kirikut.

Lisaks Püha Vaimu saatmisele Jeesus tõotas ka iseenda kohalolekut. “Ma ei jäta teid orbudeks, ma tulen teie juurde.” Jeesus ei hülga oma kirikut isegi siis, kui näib, et Jumal on jätnud meid siin maailmas vaeslaste rolli. Kuna maailm ei näe Jeesust, siis tundub neile, et kristlased on jäetud siia maailma ilma abita. Uskmatu maailm nägi Jeesust viimast korda Tema võiduka surma hetkel, kui Ta lausus “see on lõpetatud”. Aga ülestõusnuna Jeesus ilmutas ennast ainult oma jüngritele ja sedagi loetud kordi. Maailm ei näe Kristust enne kui viimsel päeval. Siis saab Jeesus nähtavaks kõigile oma täies hiilguses ja aus.

Kuid meie, Tema järgijad, näeme Teda ka nüüd läbi oma ususilmade. Sarnaselt esimestele jüngritele näeme meiegi Jeesust Tema sõnas ja tunneme Ta ära leivamurdmises. Tema surm, ülestõusmine ja taevaminek ei võtnud Teda meilt ära. Jeesuse viibimine Jumala paremal käel ei tähenda sugugi seda, et Ta ei saaks olla meiega. Ta on tõeliselt meie keskel, kogu oma jumaliku ja inimliku olemusega, nii nagu Ta ise seda on tõotanud. Ainsaks probleemiks on see, et me ei saa Teda oma silmaga näha.

Selle asemel Ta tuleb leebelt ja alandlikult oma armuandides – ristimisvees, pastori hääles, armulaualeivas ja veinis. Nii jõuab Ta taevast alla meie keskele ja leevendab ning lohutab meie üksildust. Ta elab meie keskel oma sõna kaudu ja meie Temas oma usu läbi. Me oleme päästetud, kuna oleme Kristuses. Me armastame Teda ja hoolime Tema käskudest, sest Ta on meie sees. Aamen.