Kiidetud olgu Jeesus Kristus!

«Ja nõnda nagu Mooses ülendas kõrbes vaskmao, nõnda peab ülendatama Inimese Poeg, et igaühel, kes usub, oleks Temas igavene elu.» Johannese 3:14–15

Nende sõnadega Jeesus viitab tagasi loole, mis juhtus juudi rahvaga tuhat aastat varem, siis kui mürgised maod ründasid neid kõrberännakul. Et mõista Jeesuse sõnu, tuleb meil lahti rääkida see vana lugu vaskmaost. Selleks aga on vaja omakorda teada, milline on haiguse, patu ja päästmise piibellik tähendus.

Mooses koos Iisraeli rahvaga oli lahkunud Siinai mäelt, et alustada pikka teekonda Kaananimaale, kuhu nad ka lõpuks pärale jõudsid ja elama asusid. Rännak oli pikk, väsitav ja vaevaliselt kulgev. Inimesed muutusid kannatamatuks. Peatselt tõusis nurin Jumala ja Moosese vastu. «Miks olete meid toonud Egiptusest kõrbe surema?» heitsid nad Moosesele ette. Sest isegi vaarao orjadena oli neil küllalt süüa ja juua. Rahva nurin ja etteheited Jumalale tõid kaasa mürgiste madude sissetungi laagrisse. Hingelised hädad võivad võtta sageli ihulise vaeva ja haiguse vormi. Kui hulk juute oli madude hammustuste tagajärjel surnud, tuli rahvas Moosese juurde ja nad ütlesid: «Me tegime pattu, et rääkisime vastu Jumalale ja sinule, Palu Issandat, et Ta võtaks ära meilt need maod!»

Ja Mooses palvetas. Vastuseks oli käsk teha vasest madu ja panna see ridva otsas keset laagrit. Täpselt nii Mooses toimiski. Kui siis madu oli kedagi hammustanud, pidi see inimene vaatama vaskmadu. Selle tulemusena vabanes ohver mürgist ja ta jäi elama. Kuuldud loos ei ole ühtegi viidet sellele, et Jumal oleks eemaldanud mürgised maod. Need jäid alles, aga inimesele anti võimalus jääda elama vaatamata surmavale hammustusele.

Pole raske mõista siin haiguse ja tervise, patu ja päästmise lahutamatut seost. Haiguse ja patu põhjuseks on mürgiste elementide tungimine meie hingesse ja ihusse. Kui oleme nakatatud tigeduse mürgiga, siis ei ole mingit lootus sellest vabanemiseks enne, kui see mingil moel meis neutraliseeritakse või välja imetakse. Ise ei saa me seda teha. Miski väljaspool meid peab olema küllalt tugev, et suudab meist eemaldada mürgi. Vaskmadu, mille Jumal kinkis israeliitidele, omas sellist võimet. See vabastas inimese haiguse ja patu mürgist. Usk, et Jumal vaskmao kaudu neid aitab, päästis inimesed surmast. Surma põhjustajad roomasid inimeste keskel edasi, kuid nüüd oli palju võimsam madu nii-öelda hea madu, kes oli riputatud teiba otsa ja kes suutis võita paha, mille mürkmaod tegid. Tervenemine tuli, kui Jumal võttis vaenlase kuju ja muutis selle mürgi eemaldaja tähenduses päästjaks.

Kui Jeesus viitab täna kuuldud evangeeliumis madude loole, siis Ta kasutab sõnademängu, mis kaasaja kuulajal võib jääda märkamata: «Ja nõnda nagu Mooses ülendas kõrbes vaskmao, nõnda peab ülendatama Inimese Poeg.» Sõna «ülendama» kreekakeelsel vastel on kaks tähendust – tõstma ristile ja tõstma ausse. Jeesus võrdleb enda peatset ristil rippumist varda otsas rippunud vaskmaoga. Kui Teda ülendatakse ristile, siis on Temalgi samasugune mürki väljaimev võime, nagu oli vaskmaol kõrbes. Kes vaatab Kristust ristil, selle elu saab päästetud.

Sama mõte kõlab armulaua liturgias, kui me laulame: «Kristus, Jumala Tall, kes sa kannad maailma patud.» Kristus kisub patu meist välja, võtab selle enda kanda ja seeläbi annab meile elu ja pääsemise.

See on Jeesuse Kristuse rõõmusõnum. Sünnist kuni surmani seisame keset patusood, mis piirab meid nagu mürgine ussiparv, ja oleme abitud ise ennast vabastama. Vaevalt oleme jõudnud mõelda, et üks patt on tõrjutud, kui juba uus meid ründab. Samal hetkel, kui arvame, et oleme saavutanud tõelise alandlikkuse, hakkab vaenlane tegutsema. Me tunneme uhkust saavutatu pärast ja langeme tagasi sinna, kust alustasime. Tõesti, me oleme patuga seotud sama kindlalt nagu õhuga, mida hingame ja mis on mürgiste elementidega täidetud. Ei ole midagi, mida võiksime teha enda aitamiseks.

Aga hea uudis on see, et Jeesuses Kristuses on Jumal andnud meile inimkujulise vaskmao. Ülendatud ristile keset meie kosmilist laagrit, tõmbab Jeesus patumürgi endasse ja annab meile elu. Patu põhjustajad on jätkuvalt meie ümber. Patt iseenesest ei kao kuhugi. Kuid meie patu tagajärjed on nüüd kaetud ja kahjutuks tehtud. Usus Jeesusesse oleme lepitatud Jumalaga ja saavutanud igavese elu.

Lugu vaskmaost ei ole lunastuse õpetuslik seletus, vaid kõigest võimas kujund, mis tõstab esile pääsemise tõsiasja. See ei ole sündmus, mis tõestaks midagi või millest sõltuks meie lunastus. Pigem juhib see lugu meid Kristuse juurde ja kutsub seeläbi osalema lunastuse suurest draamast.

Jeesus tuli, et maailmal oleks Tema läbi elu. Ta tõotas, et ükski, kes Temasse usub, ei hukku, vaid tal on igavene elu. Igavene elu on Jumala armastuse vili Kristuses. Võib olla meil ei ole maises elus kõike, mida tahame, kuid meil saab olema kõik igaveses elus. Võib olla oleme kutsutud kannatama raskusi, valu ja tagakiusamist, kuid me saame lohutatud igaveseks. Me võime olla vaestest vaesemad ja samas rikkad igaveste väärtuste poolest. Kristuses on meie patt andestatud, meie minevik puhtaks pestud ja surm võidetud.

Kui keegi kurdab, et patu mürkmadu on teda hammustanud, siis milline võiks olla kiriku vastus? Hukkamõistev vastus kõlaks: «Kuidas sa, rumal, võisid lasta ennast maol hammustada?» Moodne psühholoogiline vastus oleks: «Ühine meie kirikuga ja me näitame sulle kuidas endast lugupidamine aitab tulevikus vältida sellist ohtu.» Organisatsioonilisele tegevusele rõhu asetav vastus kõlaks: «Tule meie juurde ja peatselt oled sa hõivatud igat sorti koosolekutega ja nõupidamistega ning sa ei märkagi enam valu.»

Paraku ükski neist vastustest ei ole kohane kirikule, kus võetakse Jeesuse evangeeliumi täie tõsidusega. Kui keegi kurdab, et näe, jälle see patu mürkmadu on mind salvanud, siis ainuke õige vastus, mida kirik võib anda, on: «Luba, et me aitame sul vaadata vaskmadu teiba otsas» ehk siis õiges sõnastuses: «Tule ja vaata Kristust ristil.» Aamen.