Johannese 6:35,41–51
Kiidetud olgu Jeesus Kristus!
«Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti.» (Jh 6:51)
Kujuta ette, et sinu läheduses olevas pagariäris küpsetatakse leiba, mis pikendab sinu eluiga näiteks saja aasta võrra. Kui niisamagi on saiakestel hea minek, siis sellise leiva puhul oleks sinu kodukoht maailmakuulus. Äri õitseks, nõudmine ületaks pakkumise. Lõppemata rahvavool tungleks kõigest mõnisada meetrit kirikust eemal. Kõigil oleks rutt selle uudise edastamisega oma tuttavatele. Mõtle, milline meediakära oleks selle ümber, sest kogu inimkonna ajaloo vältel on otsitud surematuse rohtu.
Kuid samas sinu kodukirikus, jumalateenistuse käigus, jagatakse elu leiba ehk surematuse rohtu. Siin, rohelisel aasal, Issand toidab oma karja. Siin Ta täidab näljased Elava Leivaga, see tähendab iseendaga. Ta on mõlemad, nii Elav Leib kui ka Eluleib – krõbe Palestiina taluleib, küpsetatud Petlemmas (heebrea keeles Leiva koda), murtud Kolgatal, ülestõusnud surnuist ja ülendatud ausse.
Jeesus tuleb meie juurde lausa skandaalselt lihtsal ja tavalisel viisil. Nii kerge on ju leiba pidada enesestmõistetavaks ja jätta see kahe silma vahele.
Juutidele ei meeldinud Jeesuse ütlus enese kohta. Kõik oli tore kuni hetkeni, mil Jeesus kõnetas rahvast viisil, mida kasutas Jumal – Mina Olen. Mina Olen taevast alla tulnud eluleib. Ta oli Palestiina talupoeg, rändjutlustaja Galileast. Ta oli juutide jaoks liiga maine, et olla taevane leib. Nad tundsid Ta ema ja arvasid tundvat Tema isa. Kuidas Ta tohib rääkida nagu Jumal? Kuidas Ta võib ennast nimetada taevast alla tulnud leivaks? Nad olid hämmastunud ja äärmiselt pahased. Juutide nurisemisest kumab läbi nende uskmatus.
Uskmatus on inimese päritud söömise korratus või õigemini rike. Keeldutakse elu toidust ja eelistatakse surma hõrgutisi. Aadamal ja Eeval oli luba süüa kõigist aia puudest, kaasaarvatud keset aeda seisvast Elupuust. Sellest söömine oleks andnud igavese elu. Aga ainukene puu, millest nad ei tohtinud süüa, oli samuti keset aeda kasvav hea ja kurja tundmise puu. Sellest söömine tähendas surma eelistamist elule. Kuna Aadam ja Eeva sõid keelatud vilja, sulges Jumal inimesele ligipääsu Elupuule, et ta ei sööks sealt ega elaks igavesti. Tulevikus pidi olema teine toit. Toit, mida patune inimene võib süüa ja elada igavesti. Kristus ongi selleks toiduks, mis loob korra meie söögi eelistustes. Ta on leib, mis võtab meie surma ja muudab selle läbi oma surma eluks.
Küllap kõik tunnevad oma surma näljapistet, seda närivat tühjust, mida ei saa täita selle maailma erinevate leibadega, olenemata sellest, kui palju proovime ja kui hõrgutavad nad esialgu võivad tunduda. Siin on valusid, mida ei saa tuimastada üksi meelemürk. Haigused, mis kurnavad meid ja lõpuks hävitavad meie kehad. Abielulahutused, mis hävitavad perekondi. Surm, mis röövib meilt armsamad. Meie endi surm, mis tumeda varjuna meid saadab. Siin on süü tunne asjade pärast, mida oleme öelnud ja teinud ja asjade pärast, mida oleme jätnud tegemata. Mõte, sõna ja teo eksimused, mis reedavad meie patuse olemuse. Seda närivat tühjust, seda nälga, millegi suure ja täiusliku järgi, ei suuda meie maailm täita ega rahuldada.
Seda püütakse muidugi täita millegagi või siis püütakse vähemalt häirivad mõtted eemale peletada. Ühed proovivad tööga, lootes, et saavutused ja edu kustutavad nälja. Teised igat masti meelelahutustega. Kolmandad suhtlemisega, lootes teiste juurest leida seda, mis endal puudub. Mõned teevad panuse religioossusele. Nad usuvad, et mingi vaimse tasandi saavutamine lahendab ka hingelise nälja küsimuse. Kuid näib, et miski ei aita. Ei ole toitu, mis täidaks, ei ole leiba, mis kustutaks nälja millegi tõelise, millegi jääva järele. Sellepärast, et see nälg ei ole millegi sellise järele, mida suudame ise hankida, vaid me januneme Elu Puu järele. Selle sama, meie toidumenüüst puudu oleva pala järele, millest meie esivanemad nii kergekäeliselt loobusid. Aga Jumal ei ole jätnud meid üksi võitlema patu maailma. Ta on saatnud meile taevast oma Poja näol elava Leiva.
Me ei tule selle leiva juurde omal algatusel. Me ei teaks kuhu minna ega suudakski. Jeesus ütleb: «Ükski ei saa tulla minu juurde, kui teda ei tõmba isa, kes on minu läkitanud.» Et meid päästa, võtab Jumal algatuse enda kätte. Esiteks Ta saadab oma Poja, kes läbi ohvrisurma saab meile Eluleivaks. Teiseks Ta tõmbab meid selle leiva juurde, tuues meid ristimisvee, Tema sõna kuulutamise, armulaua ning patu kahetsuse ja andeksandmise juurde. Seejärel Ta lakkamatult ja rikkalikult toidab meid Kristusega. Ta kutsub ja ergutab meid maitsma ja vaatama, et Issand on hea. Usun, et Jumal tunneb suurt rõõmu, kui näeb, et tarvitame Jeesust igapäeva leivana, et oleme näljased, isegi ahned lepituse järele, mis Tema surma ja ülestõusmise läbi on meile osaks saanud.
Mulle kui vaimulikule tekitab see alati valu, kui näen kehvaverelisi, alatoidetud kristlasi, ristitud Jumala lapsi, kes ei lase ennast toita Eluleivaga. Ei ole midagi kurvemat kui kuivetu kristlane, kelle ribide peal võib kannelt mängida. Kristus suri ja tõusis surnuist üles, et meie võiksime elada ja surra täie teadmise ja kindlusega, et Tema ülestõusmine on ka meie ülestõusmine. Jumal ei ole kitsi. Meie oleme need, kes näkitsevad Eluleiva küljest otse kui kartes, et muutume vaimutoidust liiga paksuks. Selleks ei ole põhjust. Igavikus, vaimse toitumise juures ei tunta sellist asja nagu dieettoitumine, nii et pole mõtet harjutada endale siin sellist rumalat kommet. Kaalujälgimine on probleemiks siinses maailmas ja kuulub kaduva ihu juurde. Eluleiva söömisest ei saa iial liiga palju. Söö nii palju kui tahad, söö rohkem kui tahad. Söö kõik, mida Issand sulle annab.
Paraku paljud peavad siin õigemaks paastuda, kuni ollakse nõrgad, väsinud ja meeleheitel, nagu oleks Kristus mingi «meeleheite leib», millel märge: «Kasutada ainult eriolukorras». Või arvatakse ekslikult, et enne, kui tulla Eluleiva juurde, peab olema patuta. See oleks sama kui öelda näljasele – enne kui süüa tohid, peab sul kõht täis olema. See, kes sõi koos tölnerite ja patustega, on patustele toiduks, leivaks, mida patused võivad süüa ja elada igavesti.
Pangem tähele, et Jeesus nimetab ennast leivaks, mis on tulnud taevast alla. See tähendab seda, et meie ei pea Eluleiva järele taevasse minema. Tema alandub meieni ja painutab end alla, et kohata meid siin, kus meie inimloomus nii eredalt esile tuleb. Me ei pea olema pühakud, et osa saada Eluleivast. See leib ongi ju mõeldud patusele inimesele. Ja ärgu keegi mõelgu, et tema sellesse kategooriasse ei kuulu. Eranditult kõik inimesed, väljaarvatud Jeesus, on teinud ja teevad pattu. Kõik on koormatud ja vaevatud. Vahe on ainult selles, et ühed tunnistavad oma süüd ja igatsevad pääsemist. Teised aga suruvad oma südametunnistuse hääle maha ja teevad näo, nagu igavest elu ei ole olemas. Need, kes tunnevad nälga igaviku järele, söövad Eluleiba ja elavad igavesti. Teised, isegi siis, kui nad tunnevad nälga, ei tule Issanda juurde, kuna nende eneseuhkus ei luba.
Neile, kes söövad Eluleiba, on antud tingimusteta garantii ja tõotus: «Ja mina äratan ta üles viimsel päeval.» Johannese evangeeliumi kuuendas peatükis ütleb Jeesus seda neljal korral. Neljal korral Ta kinnitab, et ükski teine leib siin maailmas ei ärata meid surmaunest üles. Kõik muu toit, mida sööme, läheb koos meiega hauda ja sureb. Eluleib aga läheb koos meiega hauda ja äratab meid elule.
Kristus ei luba kiiret ja kerget lahendust valudele ja raskustele, mis kaasnevad maise eluga. Neile, kes söövad Eluleiba, ei ole mingit garantiid, et neid säästetakse pahandustest. Kristus ei ole mingi maagiline imeleib, vaid Jumala Elav Leib, kes viib su läbi elu ja surma ülestõusmisele Viimsel Päeval. See Leib annab sulle jõudu elada oma elu julgelt ja kindlalt isegi siis, kui sa oled surve all ja kindel pind tundub kaduvat jalge alt. Ja väga võimalik, et alles Viimsel Päeval mõistame, kui hästi on meid rännakul toidetud.
Muutumatu ja pideva toiduna ei tekita Elu Leib mingit kõmu massimeedias. Selles ei leita midagi põnevat ega erutavat. Tundub, et isegi paljudele kristlastele on see muutunud ebahuvitavaks ja vaata, et lausa tüütuks. Juba kaks tuhat aastat üks ja sama, arvavad need, kes otsivad erilist delikatessi. Euroopa kristlike kirikuid vaadates tuleb tunnistada, et kristlased, nagu Iisrael kõrbes taevamannat süües, on hakanud nurisema igavaks muutunud Eluleiva pärast ja igatsetakse orjapõlve lihapottide järele. On tunda märkimisväärset survet kirikule, nii seest- kui väljastpoolt. Soovitakse, et kirik olukorra elavdamise ja huvitavamaks muutmise nimel laiendaks oma menüüd mõne magustoiduga. Aga kes siis enam leivast hoolib, kui oled desserdiga lõpule jõudnud? Kellel on aega mõelda surmast ja ülestõusmisest, kui ollakse hõivatud enda heaolu nautimisega?
Armas kogudus. Tänast sõnumit kokku võttes võin Jeesuse sõnadele toetudes öelda, et ära eelda, nagu peaks muutumatu Eluleib olema huvitav, erutav või eriliselt meeli ülendav. Ära oota kirikult meelelahutust või emotsionaalset mõjutust, vaid oota neid suuri asju, mida kusagilt mujalt ei saa. Tule eeldusega, et ainult siin, Eluleiba vastu võttes, on pattude andeksandmine, surmast ülestõusmine ja igavene elu.
Seda kinnitab sulle Issand oma sõnaga. Aamen.