Johannese 8:1–8
Kiidetud olgu Jeesus Kristus!
C. S. Lewis ütleb oma raamatus «Lihtsalt kristlus» nõnda: «Kui keegi arvab, et kristlased peaksid suhtuma seksuaalsesse pattu kui ülimasse pahesse, siis ta eksib. Ihulised patud on pahad, kuid need on vähem halvad ülejäänud pattudest. Kõik halvimad lõbud kuuluvad vaimsete valdkonda. Teiste tõukamine valele teele, nende käsutamine ja üleolev kohtlemine, tuju rikkumine ja keelepeks, vihkamine ja võimujanu. Minu sees on kaks tegelast: loomalik mina ja saatanlik mina, ning saatanlik mina on neist kahest halvim. See on põhjus, miks külm kitsarinnaline inimene, kes käib korrapäraselt kirikus, võib olla lähemal põrgule kui prostituut. Aga loomulikult, parem, kui ei ole neist kumbki.»
Johannese evangeeliumist kuuldud loos Jeesus vastandab seltskonna külmi, isekaid pedante naisega, kes oli süüdi avalikus seksuaalses patus. Issand kohtleb mõlemaid suure elutarkuse ja heasoovlikkusega ning seetõttu on see lugu saanud paljude lemmikuks.
Kirjatundjad ja variserid viitavad Moosese kolmandale raamatule, kus Jumal Moosese suu läbi ütleb, et abielurikkujat meest ja abielurikkujat naist karistatagu surmaga. Nad teadsid, et Jeesus oli patuste sõber, et Ta oli alati õnnetute poolel ja veetis tihti oma aega mitte õigete, rikaste ja lugupeetavatega, vaid tõrjutute ja patustega. Küllap nad lootsid, et Jeesus laseb naisel minna. Sellega oleks Ta vastandand ennast Moosese seadustele ja oleks langenud variseride seatud lõksu. See oleks andnud neile väga hea võimaluse Jeesust avalikult süüdistada ja Ta enda kätte saada.
Seda lugu kuuldes ei saa jätta küsimata: kuhu jäi abielu rikkunud mees? Miks toodi Jeesuse ette ainult teolt tabatud naine, aga mehel lasti minna? Me ei tea, võib olla oli see üks variseride seast, aga igal juhul näitab see seda, et nagu tänapäeval, nii ka tollel ajal olid mõned, kelle jaoks seadused ei kehtinud.
Nagu teistelgi kordadel, oskas Jeesus ka antud olukorras vältida variseride seatud püünist. Vaevalt et neil oli vähimatki aimu, kuidas Jeesus olukorra lahendab. Nagu me kuulsime, Jeesus kummardus ja kirjutas sõrmega maa peale. Mida Ta sinna kirjutas, on jäänud saladuseks. Pole mõtet sellel teemal spekuleerida, sest mida iganes Jeesus ka maa peale ei kirjutanud, ei saanud variserid sellest aru ja nõudsid Jeesuselt selget vastust naise saatuse kohta. Jeesus tõusis, vaatas neile otse silma ja lausus oma kuulsad sõnad: «Kes teie seast ei ole pattu teinud, visaku teda esimesena kiviga!»
Tagajärg oli lausa humoorikas. Nad olid nagu puuga pähe saanud, võimetud ühtki sõna lausuma. Nad olid kindlad, et Jeesus laseb naisel minna, kuid selle asemel Ta täielikult toetab Moosese seadust. Jeesuse sõnade taga peituv mõte kõlaks nii: «Jah, see naine kuulub kividega surnuks viskamisele, aga ma tahaksin määrata kindlaks tema hukkajad.»
On tähtis märkida, et Jeesus toetab seadust. Paljud mõistavad seda lugu valesti ja arvavad, et abielurikkumine on üksnes andestatav nõrkus. Tänapäeval ei ole harv juhus, kui abielurikkuja ütleb: milles asi, see oli kõigest väike seiklus. Aga Jeesus ei toeta sellist arvamust. Tema jaoks on abielurikkumine patt. See rüvetab ja lõhub abielu. See purustab kodud ja haavab süütuid lapsi. Levides ja tavaliseks muutudes hävitab ühiskonda. See ründab kõike, mida Jumal kalliks peab. Usun, et nii mõnigi on seda omal nahal tunda saanud, milline kohutavalt valus ja purustav patt see on. Range õigusemõistmise silmis on abielurikkumine ära teeninud surma. Kirjatundjate ja variseride üllatuseks Jeesus toetab seda tõsiasja.
Aga see ei ole veel sugugi kõik, mida Jeesusel öelda on. Ta näeb süüdistavate meeste südametesse. Tema sõnade taga peitub etteheide variseridele, kes ei ole paremad kui abielurikkuja naine. Nende südamed on täidetud vihkamise ja mõrva mõtetega. Õelus kiirgas nende silmist, kui nad mõtlesid kasutada naise õnnetut olukorda Jeesuse kõrvaldamiseks. See, mida Jeesus variseride südames näeb, on igatahes halvem kui naise patt.
Keegi on tabavalt öelnud, et kui mehe mõtted oleksid kirjutatud otsaette, siis ta peaks eluaeg mütsiga käima. Küllap see käib ka naisterahva kohta. Igal juhul on kindel see, et Jumal loeb inimeste südametest ja teab, millised on mehe ja naise mõtted.
Üllatunud ja keeletute variseride silma all Jeesus kirjutas jälle midagi maapinnale. Ma oletan, et Ta kirjutas need neli sõna, mis oli juba kord varem Iisraeli ajaloos kirjutatud Jumala käega. Prohvet Taanieli raamatus on lugu Pärsia kuningas Belsassarist, kes kasutas Jeruusalemma templi kuld- ja hõberiistu suurel joomingul. Selle suure jumalateotuse peale ilmusid äkki inimkäe sõrmed ja kõigi nähes kirjutasid kuningapalee lubjatud seinale sõnad: «MENE, MENE, TEKEL, UPHARSIN!» Keegi kohalolijatest ei mõistnud nende sõnade tähendust ja kuningas kutsus prohvet Taanieli sõnumit tõlgendama. Prohveti tõlgendus kõlas nii: «Sind on vaekaussidega vaetud ja leitud kerge olevat. Jumal on ära lugenud su kuningriigi päevad ja on teinud sellele lõpu.» (Tn 5:25–29)
Samal ööl tapeti kuningas Belsassar. Väga võimalik, et ka Jeesus kirjutas needsamad sõnad maapinnale, sest kirjatundjad ja variserid olid väga hästi teadlikud nende sõnade tähenduses. Tulemuseks oli igatahes see, et vastased ja süüdistajad lahkusid vaikides ükshaaval, jättes Jeesuse ja naise üksinda.
Inimeste seast süüdistajaid ei leidunud. Mitte keegi ei tahtnud või vähemalt ei julgenud naist surma mõista.
Nüüd järgnevad need hämmastavad sõnad: «Ega minagi mõista sind surma.» Tollest seltskonnast oli Jeesusel ainukesena õigus naine surma mõista. Üksnes Tema oli patuta, ainult Temal oli õigus kivi visata. Kuid Ta ei teinud seda. Jeesus andis naisele patu andeks. Ilma andeksandmiseta peaks õiglus valitsema. Kohus peaks toimuma ja karistus määratama. Jumal ei lase patusel nii sama kohtusaalist lahkuda. Tema enda õiglus, Tema seadus, Tema püha iseloom nõuab, et iga kõrvalekalle õiglusest peab saama karistatud – väljaarvatud juhul kui patt on andeks antud. Sellepärast on selge, et enne oma armukuulutust pidi Jeesus olema leidnud võimaluse naisele tema patt andeks anda. Mõni tänapäeva kirjatundja võiks kohe protesteerida, sest ei ole ju kusagil öeldud, et naine oleks patu tunnistanud ja seda kahetsenud või isegi vabandanud. Nõuab ju Issand ise meeleparandust, sest Jumalariik on lähedal. Jah, meeleparandus peab toimuma. Jumal ei ole armastava vanaisa taoline tüüp, kes lapse rahustuseks ütleb: «Kõik on korras. Unusta see. Ma ei pea seda meeles.» Selline suhtumine ei kuulu Jumala iseloomu juurde. Ta nõuab, et me tunneksime ära kurja. Kui inimene julges sirutada oma käe hea ja kurja tundmise puu külge, siis peab tal olema ka tahet kurjus oma tegudes ära tunda ja seda kahetseda. Kui me tunnistame oma süüd ja kahetseme seda, siis on see meeleparandus ja alles sellele saab järgneda andeksandmine. Millal siis meie loo kangelanna seda tegi? Küllap oma südames. Ärgem unustagem, et Issand tunneb inimese südant. Ta teab, mis toimub meie hingeelus, millised mõtted meie peas liiguvad. Nõnda olid ka tolle naise tunded Talle nähtavad. Selle juhtumi mingil hetkel tuli naine meeleparandusele.
Me võime ette kujutada pilti, mis toimus, kui abielurikkuja naine Jeesuse ette toodi. Variserid lohistavad enda järgi naist, kelle nägu punetab ja juuksed on sassis. Ta on segaduses, vihane, tõrges ja kibestunud. Arvatavasti püüab ta vastu hakata ja oma süüdistajate käest lahti rabeleda. Aga kui ta näeb, kuidas Jeesus kohtleb silmakirjatsejatest kohtunike ja tunneb Tema sümpaatiat enda vastu, siis mingil hetkel Jeesuse näol ja hääles peegelduv arm ja halastus hakkab teda mõjutama. Ta saab aru, et on teinud valesti, et on patustanud ja kahetseb seda südames. Meeleparandus on toimunud ja Jeesus, ilmselt ette nähes oma ristisurma, kuulutab naisele andeksandmist.
Rist omab Jumala silmis muutumatut, läbi aegade püsivat tähendust. Ka Vana Testamendi ajal elanud inimeste patud on andeks antud. Ettemaksuna Ta tegi seda ka pattu kahetsenud naisele. Selle kinnituseks kõlavad Jeesuse sõnad: «Mine, ja nüüdsest peale ära enam tee pattu!»
See imeline lugu, mida täna kuulsime, õpetab meid mõistma, et saades patud andeks oleme vabad alustama uut elu. Me ei tohiks taga igatseda mahajäetud asju ja olukordi. Vahel küll kahjuks juhtub nii. Oleme liiga nõrgad ja vajame ikka ja jälle Jumala andestavat armu. Ja tänu Taevaisale, et Tema armastusel halastusel pole piire ja Tema andeksandmisi jätkub rohkemaks kui seitsmeks korraks. Aamen.
