Johannese 15:9–17

Kiidetud olgu Jeesus Kristus!

Kui väike laps küsib, mis paneb tuule liikuma, siis millise vastuse sa annad? Võib ju mudilasele targalt seletada, et erineva temperatuuriga õhumassid liiguvad ja tekitavad tuule, kuid võib ka lapse nutikust proovile panna ja seletada, et tuul puhub sellepärast, et puu lehed panevad õhu liikuma. On ju selleski oma loogika. Kui puu lehed ei liigu, siis pole ka tuult.

Vahel võib olla põhjuse ja tagajärje ümber pööramine lihtsalt süütu nali, kuid vahel võib see kaasa tuua tõsist kahju. Täna kuuldud evangeeliumis Jeesus räägib oma jüngritele vajadusest armastada üksteist. Hea tahtmise juures võib Tema õpetusest  tirida välja lauseid, mis just nagu tõestaksid, et meie armastus üksteise vastu on eelduseks Tema armastusele meie vastu. Jääge minu armastusse! Kui te peate minu käske, siis te jääte minu armastusse… Teie olete minu sõbrad, kui te teete, mida ma teid käsin. Mulje, mida need Jeesuse sõnad tekitavad, võib panna meid arvama, et Jumala soosingu saavutamiseks, Tema armastuse võitmiseks, tuleb meil kõigepealt täita Tema armastusekäsku. Kui kuuletume ja armastame üksteist, siis Jumal armastab meid. Kui ei, siis jääme ka Tema armastusest ilma.

Häda on selles, et taoline mulje või arvamus on täiesti vale. See pöörab ümber põhjuse ja tagajärje. Tegelikult on põhjuseks Jumala armastus, mis meile osaks sai Jeesuse Kristuse läbi  ning selle tagajärjeks ehk tulemuseks on meie armastus üksteise vastu. Tänase teksti võtmeks on kuueteistkümnes salm, kus Jeesus ütleb: «Teie ei ole valinud mind, vaid mina olen valinud teid.» Sellega on küllalt selgelt öeldud, et meie kuulekus põhineb üksnes Jumala armule. See on lihtsalt loogiline ja loomulik tagajärg ehk vastus Looja lepitavale käele.

Piiblit punase joonena läbiv sõnum on, et Jumal armastab maailma, mille Ta on loonud, ja ootab meilt vastuarmastust nii Tema kui ka kaasinimese vastu. Kuid samas on pühakirjas juttu ka sellest, kuidas Jumala rahvas unustab või eirab Looja armastuse esikoha ja tõstab enda tubliduse aukohale. Pannes Jumala armastuse sõltuvusse meie kuulekusest, nad pööravad ümber põhjuse ja tagajärje loogilise järjestuse. Üks selgeim näide selle kohta on Exodus ehk lugu Iisraeli väljarännakust Egiptusest ja Siinai mäe kogemus. 

Jumal kuulis oma rahva ägamist Egiptuse vangipõlve toore kohtlemise all ja saatis tõrkuva Moosese, kes Tema otsese juhtimise all tekitas Egiptuses küllalt suure korralageduse, et võimaldada ühel öösel juutidel põgeneda. Ta juhtis nad läbi Punase mere vabadusse. Peagi jõudsid nad Siinai mäele, kus Jumal sõlmis nendega lepingu. Tänutäheks kõigi selle eest, mida Jumal oli neile teinud, pidi rahvas olema nüüd Jumala rahvas, kes elab kuulekuses ja on seega eeskujuks maailma kõigile rahvastele. Kümme käsku oli antud näidiseks, mille järgi inimesed võisid kontrollida oma kuulekust Isale ja suhtumist kaasinimesse. Kuid käsu täitmine pidi olema vastus Jumala armastusele, aga mitte eeltingimus sellele. Oli ju Jumal ilmutanud oma armu ja armastust enne, kui Ta andis kümme käsku.

Ei ole meile teadmata seegi, mis edasi juhtus. Väga lühikese aja pärast ajasid juudid põhjuse ja tagajärje segi. Jumal oli öelnud: «Ma armastan teid. Olge minu omad ja pidage mu käske.» Inimesed tegid siit oma järelduse ja ütlesid: «Parem on pidada kümmet käsku, muidu Jumal ei armasta meid.» Kui asetame Jumala armu meie kuulekuse järele, siis me lihtsalt solvame Teda. Me lükkame Tema headuse kõrvale ja rajame pääsemise oma tegudele. Küllap Jumal valab pisaraid nende pärast, kes ei hooli Tema käskudest, kuid see ei tähenda, et Ta patustele selja on pööranud. Ta armastus on nii suur, et Ta jätab 99 õiget ja läheb otsima seda ühte eksinut.

Kümme käsku on tähtsad, kuid kõige olulisem osa kümnest käsust, nagu seda Martin Luthergi on rõhutanud, on sissejuhatus kümnele käsule. Mina olen Issand , sinu Jumal, kes sind tõi välja Egiptusemaalt, orjusekojast… See sissejuhatus paneb asjad õigesse järjekorda. Jumal on lepingu algataja. Ta tegi seda Iisraeli rahvaga Siinai mäel ja tegi seda maailma kõigi rahvastega Kolgatal. Meie kuulekus kümnele käsule aga väljendab üksnes armastust, millega Jumal on meid puudutanud. Tema on oma armust meid päästnud ja ükski ei saa uhkustada, et on oma tegudega selle ära teeninud.

Küllap kibeleb nüüd su huultel küsimus, mis mindki on vaevanud. Kas nii lihtne ongi siis taevariiki pääsemine? Jah, põhimõtteliselt on see ääretult lihtne. Siin ei ole midagi keerulist ega müstilist. Looja armastab meid, on meile andeks andnud ja ootab meid enda juurde. Ülimalt lihtne tõde, kuid paraku ei tähenda see seda, et kõik jumalariiki jõuavad. Asi on selles, et Jumala armastus ehk Jumala armust õndsaks saamine tähendab piltlikult öeldes seda, et Jumal on avanud värava. Ta on andnud kõigile võimaluse siseneda taevariiki ja isegi enam, Ta lausa kutsub sisenema. Tema on teinud kõik, mis vähegi vajalik ja võimalik meie päästmiseks. Edasine sõltub juba meist. Et väravast sisse minna, on vaja püsti tõusta, teatud lõik teed kõndida ja lõpuks üle läve astuda. Aga just nende toimingute taha takerdub paljude inimeste pääsemise võimalus. Loomulikult on küllalt neid, kes pimedusest lööduna ei näe avatud väravat ega Teda, kes selle pärani lahti on löönud. Aga me ei räägi täna jumalasalgajatest, vaid mõtleme neile, kes vähemalt tunnistavad, et soovivad ükskord jõuda taevariiki. Jutt on seega kristlastest, neist, keda Issand on valinud ja kutsunud. Kõik, kes on ristitud, on juhatatud tee algusesse, mis viib igavesse ellu. Aga mõned on nii laisad ja mugavad, et ei viitsi isegi tõusta, et teele asuda. Mõned on küll suure õhinaga startinud, kuid väsivad poolel teel. Ja lõpuks on ka neid, kes rännakule vastu peavad ja pärale jõuavad. Jah, tõesti, Jumal on armastusega taevavärava avanud. Sellest sisse minna on lihtne aga väravani jõudmine võib nõuda meilt tohutuid pingutusi oma rumaluse ja laiskuse võitmiseks. Küllap see on usu küsimus. Usu ja armastuse küsimus. Kui usume ja armastame oma Päästjat, siis antakse meile jõudu ka lõpuni vastu pidada. Siis saavad meie elus nähtavaks usuviljad, milledest suurim ja kaunim on see, millele Jeesus viitab kui ütleb: «Armastage üksteist, nagu mina olen armastanud teid. Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest.»

Usun, et viimselt on armastus üksteise vastu see ainuke asi, mille toel me oma maise matka ükskord õnnelikult lõpetame ja Issanda rahusse saame.

Nagu näeme ei ole selleski osas, mida Jumal on meile jätnud täita, midagi keerulist ega ülejõukäivat. Meilt ei oodata midagi enamat kui armastust üksteise vastu. Selle teostamiseks ei vaja me rikkust, au ega kuulsust, ei erilisi teadmisi ega salatarkusi. Tuleb lihtsalt usaldada Issandat, võtta vastu Tema päästekingitus, ja siis suudame hoolida ka üksteisest. Tõeline armastus on ainuke tegu, mis ei kiitle. Armastus ei nõua, vaid annab ja tunneb sellest rõõmu.

Armsad õed ja vennad. Tänagem ja kiitkem Jumalat sellega, et hoolime üksteisest. See ei ole niivõrd käsu täitmine kuivõrd sügav tänu Tema armastuse eest. Aamen.