Matteuse 25:14–30

Kiidetud olgu Jeesus Kristus!

Üks pisike poiss tuleb pühapäevakoolist koju ja jutustab vanematele tunnis kuuldud lugu Joonasest vaala kõhus ja kuidas vaal Joona välja oksendas. Lapsevanemad kuulavad kannatlikult lapse ümberjutustust ja lõpuks küsivad, kas ta teab, mis on selle jutu moraal. «Muidugi,» vastab poiss. «Moraal on selles, et inimesed teevad vaalad haigeks.»

Täna kuuldud evangeeliumis räägib Jeesus sellest, mis teeb Jumala haigeks. Ta ei kasuta küll neid sõnu otseselt, kuid tähendamissõna mõte seisneb just selles. Isand läheb reisile ja annab oma raha sulastele hoida. Summa oli väga suur. Üks talent oli rahaühik, mille teenimiseks tuli tavalisel töölisel 20 aastat vaeva näha. Nii et isegi see sulane, kellele anti ainult üks talent, sai tohutu hulga raha.

Kui isand tuli tagasi, leidis ta, et esimene ja teine sulane olid neile antud rahaga kaubelnud ja kahekordistanud summa. Aga kolmas sulane oli peitnud temale antud osa maasse ja andis tagasi täpselt nii palju kui oli saanud. Peremehe arupärimisele vastas ta, et kartis isandat ja ei riskinud rahaga midagi ette võtta, et sedagi mitte kaotada. Isand oli maruvihane. Ta ütles, et sulane oleks pidanud raha vähemalt panka panema, kus see oleks protsente teeninud. Ta nimetas sulase laisaks, võttis talt raha ära ja andis teisele sulasele ning heitis kõlbmatu sulase kaugele pimedusse. Teisiti öeldes sülitas ta välja oma majapidamisest. Kui taevariigiga paralleeli tõmmata, siis võime öelda, et laisk ja väheviljakas kristlane teeb Jumala haigeks.

Milles siis asi tegelikult on? Miks isand oli nii vihane? Sulane ei varastanud ju peremehe raha. Ta oli hoidnud kõik kindlas kohas alles ja andis kogu summa isandale tagasi, kui too koju tuli. Ta oleks pidanud olema ju kiituse ära teeninud.

Probleem sulasega oli selles, et ta valetas, ja isand nägi ta läbi. Sulane ütles, et ta kartis oma isandat, kuna teadis, et too lõikab sealt kuhu ei ole külvanud. Hea küll – kui sulane teadis seda oma isanda kohta, siis oleks ta pidanud tegema mida isand talt ootas. Nimelt ta oleks pidanud kauplema rahaga nii, et oleks võinud lõigata kasu. Kui ta teadis, et isand tahab rohkem, miks ta ei proovinud siis natuke isanda rahaga teenida. Paraku ei ole tegu siin ettevaatlikkusega, vaid sulane oli lihtsalt laisk. Ta püüdis oma laiskust õigustada, öeldes, et kartis isandat, kuna teadis teda olevat vali mees.

Martin Luther alustab oma väikese katekismuse 10 käsu peatükis iga käsu seletamist sõnadega: «Meie peame Jumalat kartma ja armastama.» See, mida Luther siin mõtleb, on sama, mida kirik on alati silmas pidanud, kui ta räägib käsust ja evangeeliumist. Käsk sisendab meisse kartust ning lugupidamist Jumala vastu ja evangeelium sisendab Jumala armastust. Armastus ilma kartuseta viib selleni, et kaob austus Jumala vastu. Sa võid seda näha kristlaste juures, kes kohtlevad Jumalat, nagu Ta oleks neile lihtsalt üks mõnus semu taevas. Samas teistpidi, kartus ilma armastuseta halvab, teeb laisaks, toob kaasa viha ja isegi terrori. Õige lahendus Jumalaga suhtlemisel oleks kartuse ja armastuse ühendus, nii et me täielikult austaksime ja kardaksime Jumala õiglust ning samas armastaksime Teda kui Isa, kes armastab meid ja annab andeks meie puudused.

Kuuldud tähendamissõnas kaks esimest sulast kartsid ja armastasid oma isandat. Nad teadsid tema soovi saada investeeringutest kasu ja hirm ning armastus ajendas neid riskima neile antud rahaga. Ei olnud välistatud varanduse kaotus, kuid sulased teadsid, et isegi kui see oleks juhtunud, on nemad, vaatamata ebaõnnestumisele, püüdnud teha sama, mida nende isand oleks rahaga teinud. Aga kolmas sulane lasi oma hirmul ennast halvata ega suutnud midagi teha peale enda õigustamise. Ta eiras oma peremehe armastust, mille läbi too talle raha andis ja elas üksnes kartuses. Tulemuseks oli see, et lõpuks kaotas ta raha ja turvalise koha peremehe majapidamises. Ma olen kohanud küllalt taolisi kristlasi, kes kartusest Jumala ees püüavad kogu elu hoiduda eksimustest ja täita hoolikalt Jumala käske. Nad on enesega niivõrd ametis, mistõttu kogu energia kulub enda elu kindlustamiseks. Neile ei jää aega kaasinimese jaoks. Neile ei jää aega armastustegudeks ja nad ei riski midagi ette võtta Jumalariigi leviku nimel.

Enamus inimesi püüab saavutada püsivust ja ohutut olukorda. Kindlustunne kaalub üles riskimise ja seikluste otsimise. Paljud ei julge oma rahagagi midagi targemat peale hakata kui seda sukasääres hoida. Sagedasti meie mõteviis ühtib Peetruse omaga, kui ta arvas, et kaitstud ja muretu elu on kristlase eesmärk. Mäletad, kuidas ta kirgastamise mäel ütles Jeesusele: «Õpetaja, siin on meil hea olla, teeme kolm lehtmaja: sinule ühe ja Moosesele ühe ja Eelijale ühe» (Mk 9:5).

Eks meiegi soovime vahel, et õnnis hetk peatuks ja kestaks igavesti. Aga Jeesus ei lase meil Jumala aukiirguses mõnuleda ja laiselda, vaid saadab oma jüngrid maailma. Meil tuleb vaeva näha ja sageli ka riskida selle nimel, et Jumala kingitus tema Poja näol jõuaks iga inimeseni.

Robert Capon oma raamatus «Kella kaheteistkümne ja kolme vahel» kirjeldab üsna hästi niinimetatud «ohutu olemise» mõteviisi.

Kui me soovime täielikult osa saada Jumala Poja suurepärasest vabadusest, on meil vaja vabaduse peale mõelda rohkem, kui oleme harjunud. Kirik on suures osas olnud siin nõrk julgustama. Ta on meile rohkem sisendanud kartust teha vigu ja sellepärast oleme nagu vilets klaveriõpilane. Mängime küll oma lugu, kuid tõeliselt ei suuda seda kuulata, kuna kogu tähelepanu on koondatud mitte muusikale, vaid kartusele teha mõni prohmakas, millega võime ära teenida õpetaja ebasoosingu.

Kolmas sulane, sarnaselt nii mõnegagi meist, kartis teha apsakat, mis oleks toonud kaasa isanda pahameele. Tal jäi kahe silma vahele peremehe poolt antud vabadus riskida ebaõnnestumisega Tema nimel. Tundub, et meiegi jätame selle sageli märkamata. See, mida Jumal on meie kätte usaldanud, ei ole mõeldud maha matmiseks, vaid investeerimiseks ehk teisi sõnu öeldes, meil tuleb Jumala armuande kasutada nii, et see Temale kasu tooks. Õli, mis meie lampidesse antakse, ei tohi säilitada kusagil elusahvri tagumisel riiulil, vaid see peab põlema heleda leegiga. Tuleb julgelt kasutada Jumala poolt antud võimalusi oma loomupäraste annete kasutamiseks. Ära mata neid võimalusi vale tagasihoidlikkuse söötis põllule.

Vene keeles on hea teemakohane väljend: risk blagorodnoe delo. Risk on õilis tegu. See on tõsi, kuid ainult juhul, kui riskime jumalariigi nimel. Enda huvisid silmas pidades on asi üsna kaugel õilsusest.

Theodore Roosevelt on kirjutanud järgnevad sõnad: «Ei ole raske arvet pidada ja osutada tugeva mehe komistustele… Kuid usaldus ja au kuulub mehele, kes on tegelikult areenil, kelle nägu on kaetud tolmu, higi ja verega. Kes võitleb vapralt. Kes eksib, kuid tuleb esile taas ja taas. Kes teab põhjust, mille nimel tegutseb. Kes parimal juhul saab lõpus tunda suure saavutuse võidurõõmu või halvimal juhul kui ta kukub läbi, siis teeb ta seda suure julgusega. Tema koht ei ole iial nende külmade ja argade hingede kõrval, kes ei ole kunagi tundnud võitu ega kaotust.»

Väike poiss ei saanud Joonase loost õigesti aru, arvates, et inimesed teevad vaalad haigeks. Kuid tänase evangeeliumi suhtes ei saa olla vale arusaama, kui kuuleme, et laisk sulane, kes elas oma elu ennemini kartuses ja laiskuses kui armastuses ja riskivalmiduses, ajas oma isanda südame niivõrd pahaks, et too pidi ta oma majapidamisest välja sülitama. Ilmutusraamatu kolmandas peatükkis Jeesus ütleb Laodikeia kogudusele: «Ma tean su tegusid, et sa ei ole külm ega kuum! Aga nüüd, et sa oled leige ja mitte külm ega kuum, sülitan ma su välja oma suust» (Ilm 3:15–16).

Nagu näeme, ohutu mäng Jumalalt saadud kingituste ja võimalustega ei ole sugugi turvaline, vaid äärmiselt ohtlik. See võib viia kaugele pimedusse, kus on ulgumine ja hammaste kiristamine. Kristus on meid vabastanud patust ja see ei saa meid enam aheldada tegevusetuse külge. Käsule sa ei tohi on Jeesus lisanud: sa pead. Me oleme vabad liikuma iga päev edasi usus ja lootuses, teades, et riskeerimine Jumala riigi nimel ei ole mitte üksnes soovitav, vaid lausa kohustus. Jumala armust oleme vabad investeerima kõik, mis meil on, armastusse Jumala ja ligimese vastu, kelles Issand meie ligi astub. Aamen