Mt 16:13–20

Tänapäeval korratakse tihtipeale seisukohta, et Naatsareti Jeesusel polnud kavas rajada mingit religioosset institutsiooni. Modernistlik katoliku preester ja teoloog Alfred Loisy kirjutas umbes sada aastat tagasi: «Jeesus tuli kuulutama Jumala riiki, kuid sellest sündis kirik.» Ajal, mil mina teoloogiat õppisin, võis ühest eesti keelde tõlgitud õpikust lugeda: «Jeesus ise pole mingit kirikut rajanud, vaid [on] Jumalariigi peatset saabumist silmas pidades pöördumisele kutsunud.»

Me kuulsime äsja Matteuse evangeeliumist, et Jeesus nimetab Peetrust õndsaks tunnistuse eest, mille sisu polnud talle ilmutanud liha ja veri, s.t ükski inimlik autoriteet, vaid Jumal. Kuid Jeesus ei rahuldu sellega, et kõigi apostlite nimel kõnelenud Peetrusel oli Temast õige usuline arusaam, erinevalt paljudest teistest inimestest, kelle seas liikus Jeesuse kohta erinevaid arvamusi. Jeesus kõneleb siin selgesõnaliselt Koguduse ehk Kiriku rajamisest.

Jeesus ütleb Peetrusele kolme asja.

Esiteks Ta nimetab oma jüngrit Siimon Joona poega Kaljuks – sest just seda Siimona (või Siimeoni) hüüdnimi Kepha aramea ja Petros kreeka keeles tähendab. Sellest nimest lähtub ka sõnamäng järgnevas lauses.

Teiseks ütleb Jeesus, et Ta võtab oma koguduse rajada Peetrusele kui kaljule. Kreeka keeles esineb selles lauses sõna ekklesia, mida on tõlgitud koguduseks või ka kirikuks. Nii ka Uus Testament 1989: «Sina oled Peetrus ja sellele kaljule ma võtan ehitada oma kiriku ja põrgu väravad ei saa sellest jagu.»

Kolmandaks annab Ta Peetrusele taevariigi võtmed, s.t meelevalla patte andeks anda ja ka neid tõrksatele patustele kinnitada: «Mis sa iganes kinni seod maa peal, see on kinni seotud ka taevas, ja mis sa iganes lahti seod maa peal, on ka taevas lahti seotud!»

Mõistkem seda õigesti. Kristuse kogudus ei ole rajatud ühelegi inimesele või inimlikule autoriteedile. Püha Matteus, kes evangelistidest ainsana esitab äsja loetud sõnad Peetrusest kui Kiriku kaljust, kirjutab vaid mõned salmid edasi, kuidas Peetrus hoiatas Jeesust Jeruusalemma minemast, et ta ei peaks seal kannatama. Jeesus vastas talle väga karmilt (ja ma tsiteerin taas Uue Testamendi 1989. aasta väljaannet): «Kao mu silma alt, saatan! Sa oled minu häirijaks, sest sa ei mõtle Jumala teedest, vaid inimese teedest!»

Jeesus ütles selgesti, et mitte Peetrus (ega ükski teine apostel) ei raja ega ehita Kogudust, vaid seda teeb Tema, Kristus. Ristikoguduse rajajaks ei olnud vahetus ja otseses mõttes apostlid, vaid Issand Jeesus Kristus. Selles mõttes saab Kiriku nurgakiviks ja aluskaljuks olla ainult Kristus, kes on samas Koguduse kui oma ihu Pea (Kl 1:18).

Püha Pauluse järgi on Kirik, s.t Jumala rahvas, «ehitatud hooneks apostlite ja prohvetite alusele, mille nurgakiviks on Kristus Jeesus ise. Tema, kelles kogu hoone kokkuliidetuna kasvab pühaks templiks Issandas ja kelles teidki üheskoos ehitatakse Jumala eluasemeks Vaimus» (Ef 2:20–22).

Kirik või kristlik kogudus on seega midagi palju enamat kui individuaalset usukogemust või vaimset täiustumist taotleva inimese püüdlus omal jõul Jumalani jõuda. Kirik ei ole lihtsalt mõttekaaslaste ühing, vaid ta on Jumala autoriteedile allutatud organiseeritud ühiskond, kus Püha Vaim liidab usklikud elavate kividena Kristuse rajatud hoonesse.

Just sellest kirjutab Jeesuselt austava nime «Kalju» saanud Püha Peetrus: «Tulles tema, elava kivi juurde, kes küll inimeste poolt on tunnistatud kõlbmatuks, ent Jumala silmis on valitud ja hinnaline, laske ka endid ehitada elavate kividena vaimulikuks kojaks» (1Pt 2:4–5).

Mis aga on need «põrgu väravad», mis Kirikust võitu ei saa? Ühe luterliku piibliväljaande kommentaarides tsiteeritakse seoses kuuldud kirjakohaga 8. sajandil elanud anglosaksi munka Püha Bedat (tuntud ka kui Beda Venerabilis), kes ütleb: «Põrgu väravad on väärõpetused, mis inimesi eksitavad ja põrgusse saadavad.»

Me elame ajastul, mil Euroopat aastasadu kujundanud kristlik kultuur ja ühiskonnakorraldus on hääbumas. Meie ajal on laialt levinud ilmalik mõtteviis, kristlike väärtuste ja elunormide eitamine ja eiramine, materiaalse ja siinpoolse väärtustamine.

Kas aga inimese n-ö täisealiseks saamine ja religioossete autoriteetide kütkeist vabanemine on meie elu paremaks teinud? Paraku on tulemuseks pigem katkised inimesed, purunenud perekonnad ja lõhkine ühiskond. Igavikulises plaanis on tagajärjed Jumalast lahutatud ja äraeksitatud hingede jaoks veelgi saatuslikumad. Juba meie Issand hoiatas, et «lai on värav ja avar on tee, mis viib hukatusse, ja palju on neid, kes asutavad sealt sisse!»

Rahvamasside usuleigusest palju ohtlikum on see, et ka Kirik ise on otsekui lõhki rebitud vastandlike usutunnistuste ja õpetuste vahel, rääkimata moraalsest laostumisest. Või õigemini: apostlite õpetusele rajatud Kirik jääb alati selleks, mis ta on. Vastukäivad õpetused lihtsalt ei kuulu temasse.

Ometi on maine, nähtav Kirik pidanud läbi ajaloo taluma põrgu väravate hirmsaid rünnakuid mitte ainult väljast-, vaid ka seestpoolt, oma liikmete nõtruse ja patu tõttu.

Ühelt poolt Jumal tahab, ma osundan taas Püha Paulust, «kogudust iseenda ette seada kirkana, nii et tal ei oleks plekki ega kortsu ega muud sellesarnast, vaid et ta oleks püha ja laitmatu» (nii Ef 5:27), teisalt pole kiriku inimlik külg, s.t tema liikmed ja koguni karjased, olnud kunagi ilma patuta.

Näiteks 13. sajandil – õhtumaa kristliku kultuuri õitseajal – kirjutas Pariisi peapiiskop Guillaume, et igaüks peab tarduma õudusest, nähes Kiriku metsistumist. «Ta ei ole enam pruut, vaid hirmus ja metsik koletis,» ägas peapiiskop. Ja need sõnad on välja öeldud ajastul, mil ehitati võimsaid katedraale, loodi sügava sisuga vaimulikke hümne ja aukartust äratavaid teoloogilisi teoseid ning mil kristlikud normid kujundasid kogu ühiskonda!

Kirikut ei suuda alal ega puhtana hoida mitte ükski inimlik jõud, püüdlus või autoriteet. Jah, Kirik vajab usklikke ja ustavaid liikmeid ja pühendunud töötegijaid, selge sõnaga karjaseid ja õpetajaid, kes Jumala sõna tõtt mööda õpetavad, ent ainult Jumal on see, kes usku annab, kutsub, kogub, valgustab ja pühitseb. Ilma Temata ei või me midagi teha, olgu meil kuitahes head arengukavad, professionaalsed töötegijad ja piisavalt materiaalseid ressursse.

Meie Lunastaja on oma süütu ristisurma ja aurikka surnuist ülestõusmise läbi ära võitnud patu, surma ja kuradi väe. Need kolm omavahel seotud hirmsat jõudu ongi sõna tõelises mõttes põrgu väravad, mis inimest, ka kristlasi ja koguni Kirikut tervikuna endasse neelata püüavad. Neist lähtub vale ja pettus, häving ja kaos, mäss ja revolutsioon kõige selle vastu, mis on tõene, õige ja hea.

Aga ärgem kartkem! Ristimises on meid ühendatud Kristuse ja Tema Kirikuga. Katekismus õpetab: «Ristimine saadab pattude andeksandmist, lunastab surmast ja kuradist ning annab igavest õndsust kõigile, kes seda usuvad, mida Jumala sõna ja tõotus ütleb.»

Jah, Kiriku rüpes, Jumal Sõna ja sakramentide osaduses on igal usklikul hingel alati elu ja õndsus, sest Kirik on ülestõusnud Issanda ihu. Just Kiriku vahendusel saab iga uskliku südamega otsija osa sellest tõelisest ja igavesest elust, mida Jumal meile kinkida tahab.

Põhjus on lihtne: Jumala Sõna ning Tema armu ja õnnistuse vastuvõtmine saab toimuda ainult Kiriku osaduses ja Kiriku kaudu.

Kirikule on antud meelevald patte andeks anda, s.t avada inimesele tee igavesse ellu või kinnitada tema valikut igavese hukatuse kasuks. Mõistkem seda õigesti. Ühelgi inimesel ei ole meelevalda kedagi õigeks mõista või hukatusse saata. See, mida Kirik oma karjaseameti kaudu Sõna kuulutades ja sakramente jagades teeb, on tehtud Issanda meelevallas meie õndsuseks.

Ma loodan ja soovin, et käesolevad kirikupäevad julgustavad ja juhatavad meid igavest elu taga nõudma ja selleks Kiriku elust järjepidevalt osa võtma. See pole vajalik esivanematelt päritud kommete ja kultuuri, ajalooliste traditsioonide või millegi muu taolise pärast, vaid meie hingeõndsuse pärast. Et me võiksime koos oma lähedastega pärida igavese elu Jumala juures ega peaks kartma surma ja põrguhukatust.

Ja ma võtan tänase pühade apostlite Peetruse ja Pauluse mälestuspäeva mõtted kokku tsitaadiga ühest usuõpetuse raamatukesest, kus öeldakse järgmist:

«Kirik on Jumala and maailmale. See on pääsemise, teadmise ja valgustuse and, pattude andeksandmise ja pimeduse ning surma üle saavutatud võidu and. See on Jumalaga suhtlemise and Kristuse ja Püha Vaimu kaudu. Ja see and on kingitud meile alatiseks, ilma igasuguste Jumala-poolsete tingimusteta. Inimesed võivad patustada ja Kiriku vastu võidelda, usklikud võivad ära langeda ja ennast Kirikust lahutada, aga Kirik ise – tõe sammas ja alustugi (1Tm 3:15) – jääb igavesti võitmatuks ja langematuks ning põrgu väravad ei saa sellest võitu (Mt 16:18).» Aamen.

Jutlus Hiiumaa kirikupäevade missal Kärdla kirikus pühade apostlite Peetruse ja Pauluse päeval, 29. juunil 2013