Hesekiel 37:1–14

Kiidetud olgu Jeesus Kristus!

Armas kogudus, taas oleme kogunenud surnuaiapühale, et meenutada ajast igavikku kutsutud lähedasi inimesi, kes kunagi või alles hiljuti olid meie juures. Siin haudade vahel seistes tajume, et tõelist lohutust, rahu ja kinnitust võime leida Looja enda käest. Kuulgem siis, mida ütleb meile Jumal prohvet Hesekieli suu läbi.

Inimesepoeg, kas need luud peaksid saama elavaks? Selle küsimuse esitas Jumal prohvet Hesekielile, kui too seisis keset luudega täidetud nimetut orgu. Kas need luud peaksid saama elavaks, küsib Jumal prohveti käest, kui ta näeb oma rahvast, kes on vangipõlves kaotanud lootuse rahvuse taassünnile. Kas need luud, siin surnuaial peaksid saama elavaks, küsib Issand täna ka meie käest.

Kas surnud luud võiksid saada elavaks? Vastus kõlab: Jah, need surnud luud võivad saada elavaks. Nad saavad elavaks, kui nendele kuulutatakse Jumala sõna ja Issanda Vaim puhub elu neisse. Meie surnud luud võivad saada ja saavadki elavaks, kuna Jeesus on võitnud surma. Muidugi ei tähenda see seda, et mõne hetke pärast hauad avanevad ja lahkunute luud lihaga kaetakse. Esiteks ei ole Jumalal meile uue ihu loomiseks vaja vanu konte ja teiseks ei tea meist keegi aega, mil surnute ülestõusmine toimub.

Luud ja kondid on need, mis meist järgi jäävad, kui põrm mulda asetatakse. Elu ajal on nad keha tellinguteks, meie ihule raamistikuks. Ilma luustikuta oleksime nagu kala tarretises. Mõiste «keha» asemel kasutame tihti väljendit «liha ja luu». See näitab, et need kaks kuuluvad ühte. Kui kondid valutavad, siis on kogu keha vaevas. Luuvalu on nii painav, et tungib lausa hinge sügavusse. Ja sama võime öelda ka vastupidi, et hingevalu annab endast märku meie kontides. Taavet on öelnud oma lauludes, et kui ta oli vait ja ei tunnistanud oma patu, siis ta luud kahanesid. Tal oli kogu aeg mure oma kontidega, kuna hingevalu oli leidnud neis väljundi. Taavet kurdab nõnda: «Ei ole veatu mu ihu Sinu meelepaha pärast, ei ole tervist mu luudes minu patu pärast».

Kondid on viimane märge meie surmast. Need on viimased, mis põrmuks muutuvad. Arvatavasti sellepärast on kondid ka surma üldiseks sümboliks. Surmavat mürki või mõnda muud surmaohtu tähistatakse pealuu ja kahe ristuva kondiga. Jäljendades proletaarlaste suurt juhti võiks öelda: ütled kont, mõtled surma.

Jumala käsi juhtis prohvet Hesekieli ja viis ta Vaimus orgu, mis oli täis surnud inimeste luid. Arvatavasti oli see olnud suure ja otsustava lahingu paigaks, kus Iisraeli kaitsmisel langes väga palju sõdureid. Nüüd oli neist järgi jäänud ainult tohutul hulgal kuivanud konte. Oru põhi oli nendega paksult kaetud.

Küsimusele, kas need luud peaksid saama elavaks, vastab prohvet: «Issand Jumal, seda tead üksnes sina.» Ja Jumal ütles prohvetile: «Kuuluta prohvetlikult nendele luudele.» Need, surnud, kuivad kondid on sinu kogudus, need on sinu kihelkonna rahvas. Kuuluta neile minu sõna. Ütle neile: «Nõnda ütleb Issand Jumal: Vaata ma toon teie sisse vaimu ja te saate elavaks. Ma panen teie külge kõõlused, kasvatan teie peale liha, katan teid nahaga ja annan teie sisse vaimu ja te saate elavaks. Ja te saate tunda, et mina olen Issand.»

Hesekiel kuulutas nagu kästi ja ennäe surnud luud kaeti lihaga, neisse tuli vaim ja nad said elavaks. Jumala Sõna on elav ja tegev, ta on elu andev ja loov. Ta on alati koos Püha Vaimuga. Võib öelda nii, et Jumala sõna on Looja hingamine. Seal, kus Vaimust kantud Jumala Sõna kuulutatakse, kus Looja hingus puudutab inimest, ärkavad elule nii need, kes on vaimses surmas kui ka need, kelle kondid ootavad viimsepäeva pasunahäält.

Me kõik olime kunagi sama surnud nagu nood kuivad kondid seal lahinguväljal või nagu meie lähedaste luud siin haudades. Me olime surnud Jumala jaoks, Tema Sõna jaoks. Olime surnud sõnakuulmatuses. Sest ilma Kristuseta ei ole meil hingamist, ei ole elu ega lootust. Ilma Temata ei ole me muud kui üksnes paljad kondid, mis ootavad matmist. Kuid nüüd, tänu Jumala armule, oleme Jeesuses Kristuses, läbi Tema sõna ja vaimu äratatud ellu. Pühas ristimises on Jumala hingus, Tema sõna ja vaim meid puudutanud. Nagu apostel Paulus ütleb, et koos Aadamaga oled sa maetud ja koos Kristusega üles tõusnud. See tähendab seda, et surnute elavaks saamine algab juba siin, maises elus. Kui ei ole ristimist, ei ole pattude andeks saamist, ei ole Püha armulaua osadust, siis ei ole ka lootust uuele elule ei siin ega igavikus. Jeesus ütleb väga selgelt: «Igaüks, kes sööb minu ihu ja joob minu verd, sellel on igavene elu ja ma äratan ta üles viimsel päeval.» Jeesus on sinu ülestõusmine ja elu. Ükski, kes elab ja usub Temasse, ei sure alatiseks. Sellepärast me ei saa ega tohigi rääkida nende puhul, kes Issandas on uinunud ja kelle põrmud siin pühitsetud mullas puhkavad, mingist igavesest surmaunest. See on üksnes uinak, millele järgneb rõõmus hommik.

Ja kui me nüüd taas küsime, kas peaksid saama elavaks meie luud? Need kondid ja luud, mis on tihti täidetud kurbuse ja kannatusega, hirmu ja valuga, haiguste ja surmaga, kas peaksid need saama elavaks? Siis võiks julgelt vastata: jah, kindlasti peaksid, sest Jeesuses on meil elu nüüd ja igavesti.

Püha Paulus ütleb, et nüüdse aja raskused ja kannatused, mida ihu peab tundma, ei vääri mainimist tulevase kirkuse kõrval, mida meile ilmutatakse. Me oleme teel Jumala laste kirkuse vabadusse. Ihu, mille Jumal on loonud, ihu, mille Ta on lunastanud ja ristimises nimetanud oma Vaimu templiks, sellesama keha, mis meile vahel nii palju muret teeb, annab Jumal meile viimsel päeval tagasi. Ainult selle vahega, et sellel ei ole enam ühtki viga. See saab olema täiuslik, ilma patu, haiguste ja surmata.

Surnuist ülestõusmisel saab meil olema tõeline ihu. Prohvet Hesekieli nägemus on selle kinnituseks. Igavene elu koos Jumalaga ei ole mingi kehatu hinge ebamäärane olek. See on tõelise liha ja luuga, lihaste ja nahaga inimese ihuline osadus oma Loojaga. Inimese ihu on Jumala jaoks tähtis. Ta on selle loonud ja hoolib sellest. Ta on pühas ristimises meie kehad oma sõna ja Vaimuga pesnud ja pühitsenud. Ta toidab meie keha ja hinge oma Poja ihu ja verega. Kristuse poolt lunastatud inimkeha on Ta teinud oma Vaimule asupaigaks, õigluse tööriistaks. Ja ükskord viimsel päeval, siis kui Jeesus kuulutab oma sõna ja puhub eluandvat vaimu, kirgastatakse meie kehad ja me tõuseme surmaunest igavesele elule.

Armas kogudus. Kas need luud peaksid saama elavaks? Tõesti, nad peaksid saama ja enamus neist saavadki. Seal, kus Jumala Sõnal ja Vaimul lastakse tegutseda, seal ärkavad elule surnud ning kuivad luud ja kondid. Jumal on seda öelnud ja nõnda ka juhtub. Usaldagem Teda, kes on eluandja. Aamen.