Matteuse 16:21–28
Kiidetud olgu Jeesus Kristus!
Üks vana lugu räägib väiksest külakirikust, kus pastor kutsus kokku koguduse eestseisuse, et kinnitada uut sorti kroonlühtri ost. Pärast mõningaid sõnavõtte poolt ja vastu tõusis eakas talumees püsti ja ütles: “Uue kroonlühtri ostmine võib tunduda teile hea mõttena, aga mina olen selle vastu kolmel põhjusel. Esiteks, me ei saa seda endale lubada, kuna see on liiga kallis. Teiseks, ümbruses ei leidu kedagi, kes oskaks sellel mängida. Ja kolmandaks, tegelikult me vajame oma kirikusse hoopis uut valgustusseadet.”
See lugu illustreerib teataval viisi täna kuuldud evangeeliumi tuuma. Pole tähtis, kui heade kavatsustega ollakse, vahel võivad isegi parimad Jeesuse jüngrid asjast valesti aru saada. Aga kui neil veab, siis toob Jeesuse sõna nad tagasi õigele rajale.
Kelle ütlevad inimesed mind olevat?
Küllap te mäletate, kuidas Jeesus küsis oma jüngritelt: “Kelle teie ütlete minu olevat?” Peetrus vastas: “Sina oled Messias, elava Jumala Poeg.” Milline hämmastav ja julge vastus see oli! Peetrus oli olnud ligi kolm aastat koos Jeesusega. Ta oli kuulnud Jeesuse õpetust, oli avaldus näinud Tema suhtumist inimestesse, oli olnud imeliste tervendamiste ja surnu elluäratamise tunnistajaks. Peetrusele oli avaldanud muljet Jeesuse palveelu ja Tema lähedane suhe Isaga. Ta oli jälginud oma õpetaja rahu isegi kõige ohtlikumas olukorras tormisel Galilea järvel. Just tol korral küsisid jüngrid üksteiselt: “Kes Ta siis selline on, et isegi tuuled ja järv kuulavad Tema sõna?” Olles näinud kõike seda ja mõelnud selle peale, Peetrus tuli veendumusele, et Jeesus ongi Messias, keda Jumal on ammust ajast tõotanud saata ja keda juudid on pikisilmi oodanud. Kuid mitte ainult seda. Peetrus oli taibanud veel midagi sügavamat – ta mõistis, et Jeesus on elava Jumala Poeg. Ta taipas, et Jeesus ei ole üksnes inimene, vaid ka elav osa Loojast, Aabrahami, Iisaki ja Jaakobi Jumalast. Jeesus oli tema jaoks Jumala Poeg, kes tuli siia maailma näitama oma rahvale, milline Jumal tegelikult on.
Ärgu seda sündigu sulle Issand!
Kuid mõned päevad hiljem sai kangelasest saatana tööriist. Mees, kes seletas enne suurt tõde, rääkis nüüd asjadest, mida ta ei mõistnud ega tahtnudki mõista. Peetruse muutus oli nii äkiline, et Jeesus võrdleb teda kurjaga, kui ütleb: “Tagane minust saatan”, – sa kiusad mind, sa takistad mind ja püüad muuta mu meelt, et ma ei läheks valitud teed. Mida Peetrus siis tegi nii valesti, et sai sellise hinnangu osaliseks? Vaatamata sellele, et Peetrus tunnistas Jeesuse Messiaks, ei taibanud ta lõpuni, mida see kõik tähendab. Tolle ajastu juudid ootasid Messiat, kes toob poliitilise vabaduse ja majandusliku õitsengu. Messialt oodati, et ta taastab Iisraeli kuningariigi au ja kuulsuse. Kui nad mõtlesid Messiast, siis nad nägid vaimusilmis kuningat. Nad ei olnud valmis vastu võtma kannatavat sulast. Ei olnud valmis selleks ka Peetrus. Ta lootis näha suurepärast juhti, kes halastamatult lükkab kõrvale kõik need, kes taksitavad Jumala valitsuse kehtestamist ning lõpuks rajab rahu ja õitsengu kuningariigi. Selline oli Peetruse nägemus Messiast. Tema reageering ja protest Jeesuse jutule kannatamisest ning surmast oli täiesti loogiline. “Jumal hoidku, Issand! Ärgu seda sulle sündigu!” Oli võimatu, et au ja kuulsuse tooja peaks kannatama. Kellelegi ei tulnud mõttessegi, et julm ristisurm võiks olla Messia saatus.
Jumala Poja saabumise eesmärk
Peetruse võimsa ja olulise tunnistuse valguses tuli Jeesusel jüngritele selgitada oma Päästja rolli. Ta pidi neile rääkima, mis tegelikult toimuma hakkab. Jüngritele tuli avada vapustav tõde lunastuse raskest teest. Asja tuum seisneb selles, et kergem on uskuda Jeesuse jumaliku olemust kui tunnistada Tema tulemise eesmärki. Jeesus selgitas jüngritele tasase Messia ja kannatava Sulase mõistet, kuid seda ei olnud meestel sugugi kerge kuulda ning omaks võtta. Suurest austusest oma õpetaja vastu, oma isiklike arusaamade tõttu Messiast, õiglusest ja aust võtab Peetrus Jeesuse oma suurte käte vahele ja ütleb: “Issand, ärgu seda sulle sündigu!” Peetrus ei saanud lubada Jeesusel kannatada, kuna ta armastas Teda ja kuna ta uskus võidukat Messiat. Tema unistustes ja lootustes nii Jeesuse kui ka enese suhtes ei olnud kohta kannatusel ja kaotusel.
Kannatav Sulane
Paraku Peetrus eksis. Kannatus oli üks osa plaanist, mille Jumal oli Jeesusele ette seadnud. Jumala Pojal tuli kannatada selle maailma pattude pärast, et lepitada meid Jumalaga ja tagada meile kindel pääs jumalariiki. Oma kannatuse, surma ja ülestõusmisega Ta võitis meile uue elu. Jeesus ütleb Peetrusele, et tema kannatus on Jumala tahe. Ta ütleb: ”Sa oled mulle kiusatuseks, sest sa ei mõtle Jumala, vaid inimese viisil.” Inimesed ei suuda mõista Jumala mõtteid ja tegemisi, neil on omad arusaamad Jumala plaanidest. Jeesus tahab, et Peetrus mõistaks, mis on Jumala tahe oma Poja suhtes. Peetrus peab aru saama, et kannatus kuulub Jumala plaanidesse. Mitte au, mitte rikkus ega suur sõjavägi, vaid kannatus ning ristisurm, ja alles siis tuleb võit surma üle, tuleb ülestõusmine , kirkus ja au.
Kui keegi tahab käia minu järel
Selline on Jumala toimimise viis. Jeesus teeb jüngritele selgeks, et igaüks, kes tahab Teda järgida peab samuti olema valmis usu nimel kannatama ehk piltlikult öeldes peab oma risti kandma. Ta ütleb, et Tema järgimine ei ole lihtne asi. Sellega kaasneb loobumist, ohverdamist, valu ja kannatust. See tähendab igavese elu seadmist kõige tähtsamaks eesmärgiks oma elus ja valmisolekut selle nimel loobuma enesekesksest elust. Jeesus ütleb, et kes iganes kaotab oma elu Tema nimel, see leiab selle. Kes loobub selle maailma väärtustest ja normidest, kes soovib elada täiesti Jeesusele, see leiab elu Issandas. Jeesuse järgimine ja elamine Temale ei ole lihtne. Meile ei meeldi raskused. Risti all elamise asemel püüame teha kristlaseks olemise kergeks ja mugavaks. Rangus ja distsipliin on kadunud. Me ei julge öelda täit tõtt kristlaseks olemise kohta, kartes sellega potentsiaalsed kirikuliikmed eemale peletada. Me käime kirikus ainult siis, kui see meile meeldib või kui midagi muud targemat teha pole. Palvetame ainult siis, kui midagi vajame. Dietrich Bonhoeffer, II maailmasõja märter, ütleb oma raamatus “Jüngriks olemise hind”, et tänapäeva kristlased elavad odava armu abil. Ta kirjutab: “Odav arm tähendab patu õigeks mõistmist ilma, et patustaja õigeks mõistetakse. Odav arm on andeksandmise kuulutamine ilma, et nõutaks meeleparandust. See on ristimine ilma kirikliku distsipliinita, patust vabastamine ilma erapihita. Odav arm on arm ilma jüngriks olemiseta, arm ilma ristita, arm ilma Kristuseta.”
Küllap me mõistame, et tegelikult on Jumala arm väga kallis, kuna selle hinnaks on Jumala Poja elu. Inimene aga ei taha tunnistada, et tema päästmine sellist hinda maksma läheb. Ta on kiskunud hinna alla, on teinud tühjaks Jumala armu tähenduse. Me ei soovi kanda vastutust, mis kaasneb Jumala armuga, või võtame seda liiga kergelt. Sageli arvatakse, et Jumala arm on midagi enesestmõistetavat, et Jumal andestab meile isegi siis, kui jätame täitmata meie poolse osa lepingust. Meie osaks peab olema selline elustiil, mis peegeldaks Jeesuse armastust, kaastunnet ja hoolt inimkonna vastu. Ei nõuta meilt ju enamat kui armastust ligimese vastu.
Läbi aegade on miljonid kristlased järginud Jeesust, kandes oma risti Issanda ning kaasinimese teenimise nimel. Mõeldes selle peale, mida Jeesus on meie heaks teinud, ei jää meilgi muud üle.
Või on mõni teine võimalus?
Aamen.
