Johannese 14:1–6

Kiidetud olgu Jeesus Kristus!

Meil on täna oivaline päev – kojutuleku päev. Tänasel kui ka kõikidel teistel jumalateenistusel oleme koos nagu üks suur perekond. See on midagi enamat kui tavaline kiriku kohvilauas koos istumine.

Siia kogunenud perekonna kokkutulek ei ole sama, mis tavalise suguseltsi kokkutulek. Tänase pidustuse teeb eriliseks see, et perekond, kes siin koos on, ei koosne mitte ühistest vanematest sündinutest, vaid me oleme sündinud ülalt, veest ja vaimust. Oleme sugulased vere läbi aga mitte selle vere, mis voolab meie veenides, vaid Jeesuse Kristuse vere ja väe läbi.

Tänane kojutuleku päev toob meile silmade ette ühe teise, suurema kojujõudmise, suurema pidupäeva. See kokkutulek siin lõpeb tunni pärast, aga too suurim kõigist kojutulekutest ei lõpe iialgi.

Äsja kuuldud pühakirjatekst Johannese evangeeliumist algab Jeesuse pöördumisega jüngrite poole. «Teie süda ärgu ehmugu! Uskuge Jumalasse ja uskuge minusse.» Miks peaksid jüngrid olema ehmunud? Kui mõelda Jeesuse kaasaegseid, siis neile võis olla ehmumise põhjuseks Kristuse ristilöömine, kuid Issand kõnetab ka meid. Kas su süda on rahutu? Küllap on ohtralt asju, mis võivad teha meile muret. Selleks võib olla sinu või sinu lähedase haigus või laste kasvatusega seonduv. Selleks võivad olla töö küsimused või abieluprobleemid. Võib olla sa mõtled raske südamega selle maa tuleviku peale, millest me kõik väga hoolime. Põhjuseid hirmuks leidub ja väga paljude süda on rahutu. Aga miks? Sellepärast, et me ei kanna kõiki asju palves Jumala ette. Hirmust vabanemiseks on ainult üks võimalus ja sellele Jeesus viitabki. «Usaldage Jumalat ja usaldage mind.» Minu arust ei ole ühtegi paremat nõuannet ega arukamat ja elutarka õpetust. Jumal ei luba meile raskusteta elu. Hädad võivad tulla ja arvatavasti nad tulevadki, kuid Jumal on tõotanud olla meiega, on tõotanud olla ustav ja truu isegi siis, kui olukord on halb.

Jeesuse järgnevad sõnad toovad rahu ka kõige raskemas olukorras. «Minu Isa majas on palju eluasemeid. Kui see nii ei oleks, kas ma oleksin teile ütelnud: Ma lähen teile aset valmistama? Ja kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid enese juurde.» See on meie lootuse süda, rõõmusõnumi tuum. Jumala Poeg loobus taevasest aust, võttis endale teenija kuju, sai lihaks ja lõi oma telgi üles meie keskele. Ta tuli otsima ja päästma neid, kes olid kadunud. Selle ülesande teostamiseks sai Temast ohvritall, kes kandis ära maailma patu. Ta suri, tõusis üles ja läks taevasse, kuid sellega ei olnud Ta ülesanne veel täidetud. Viimaseks sammuks Tema lunastustöös on just see, millele Ta viitab, öeldes: «Ma lähen teile aset valmistama.» Jeesus tõotas tagasi tulla, et võtta meid endaga kaasa. Igavikku võime siis koos Temaga veeta. See saab olema suur kojutulek neile, kes usus ustavaks on jäänud. Siis oleme lõpuks vabad kõigist muredest ja hirmudest südames, mis siin maailmas meid varitsevad. Tõesti, seal ei ole enam ei valu ega kurvastust, ei pisaraid ega surma, üksnes koju saabumine.

Hea meelega tahaksin sulle kirjeldada, milline see taevane kojutulek välja näeb, aga kahjuks ei ole see minu võimuses. Asjade kohta, mida me täpselt ei tea, levib alati igasuguseid väljamõeldisi. Kindlasti on meil rohkem küsimusi kui piiblis vastuseid selle kohta, milline taevariik välja näeb. Pühakirjast lähtudes teame seda, et oleme seal hõivatud Jumala ülistamisega, et oleme seal koos meist varem lahkunud kristlastega. Teame seda, et meil saavad olema  taevased, hävimatud kehad. Üks pühakirjas sagedamini esinev kirjeldus taevast kõneleb Kristuse ja kiriku pulmapeost. Ingel ütles nägija Johannesele: «Kirjuta: Õndsad on need, kes Talle pulma õhtusöömaajale on kutsutud.» Piiblist võime leida ainult need mõned kujundid taevase kojusaabumise kohta. Ülejäänu on tulemusteta arutlemine. Parim, mida saame seniks teha, kuni jõuame sinna õnneliku paika, on tõdemine, et Jumal ei ole oma loomingus kitsi ega tee viletsat tööd. Kui me arvame, et Looja kätetöö on ilus ja seda ta tõesti on kui vaadata kodukandi loodust, siis uus maa ja taevas saab olema kirjeldamatult kaunim. Rõõm osadusest Kristusega saab olema taevariigis võrratult suurem kui ükskõik milline rõõmuhetk, mida oleme tundud Temaga koos käies siin maailmas.

Kui me mõtleme taasühinemisest nendega, keda Issand on enne meid ära kutsunud, siis tavaliselt piirdutakse nendega, kes südamele kõige armsamad on olnud. Kuid  peaksime mõtlema kõigile neile, kes seda pühakoda oma koduks on pidanud. Usun, et nendega kohtumine Issanda trooni ees, on suureks rõõmuks meile. Kui juba siin, maa peal, on kristlaste omavaheliste suhete kandvaks jõuks armastus, siis kui palju suurem saab see olema taevas. Kui juba ühe väikse koguduse kojutulek hingamispäeval on rõõmus sündmus, siis milline võrreldamatu rõõmupidu ja nauding saab olema kogu kristlaskonna, kõikide aegade pühade pärale jõudmine igavikku.

Lisaks kinnitusele, et meile eluase valmistatakse, juhatab Jeesus meid ka õigele teele. Võrreldes apostel Toomasega oleme informeeritumad ja teame, et Jeesus on tee ja tõde ja elu ning ükski ei saa Isa juurde muidu kui Tema kaudu. Asja tuum on selles, et tee igavesse ellu võib olla nähtamatu. Nagu Toomas, nii ka meie ei saa seda näha, aga vaatamata sellele on see tee kindel. Niivõrd kindel, kuivõrd me usaldame Jeesust Kristust. Võime rõõmuga oodata igavest elu, kuna usume Teda, kes on meile seda tõotanud. Me ei pea tundma hirmu, kuna Jeesus valmistab meile ette igavikku ja veedab selle koos meiega. Tõesti, see on nii, nagu püha Peetrus ütleb: «ei ole antud taeva all inimestele ühtki muud nime, kelles meid päästetakse.»

«Mina olen tee,» ütleb Jeesus. Ta mitte üksnes ei näita meile teed, vaid on ise teeks, sest Tema on vahend, mille abil jõuame suurele kuninglikule pidusöömale. Tema ohvrisurm on meile kojusõidu piletiks.

«Mina olen tõde,» ütleb Jeesus. Ta ei räägi siin oma õpetusest, vaid ise endast. Tema ise on tõde. Ja tõesti nii see on. Tema on Jumal ja üksnes Jumalas on tõde.

«Mina olen elu,» ütleb Jeesus. Ta mitte üksnes ei anna elu, vaid on ka ise elu. Jeesuse tundmine tähendab igavese elu omamist. See tähendab eluaseme omamist taevas ja aulist kohta pidulauas.

Armas kogudus. See pühakoda siin on meile taevakoja eesõueks. See on meie ühine kodu. Nii tänane kui ka kõik teised pühapäevased kojutulekud siia on vajalikud eelproovid suurele kohtumisele igavikuriigis. Me ei tea, kauaks on veel armuaega, aga üks on kindel – nii kaua, kui vähemalt kaks ustavat siin kirikus koos käivad, on ka Issand kohal ja ütleb: «Teie süda ärgu olgu rahutu. Ma tulen ja võtan teid enese juurde, et teiegi oleksite, kus mina olen.» Aamen.