Ilmselt oleks vaja lasta tõusta oma silme ette kogu Rooma maailmariik oma mõjuvõimsa võimuaparatuuri ja sõjalise organisatsiooniga, suurlinnad oma kärarikka ja kireva toredusega, tähelepanu keskpunktis olev teadus, tehnilised saavutused ja kultuur, ametlik religioon – siis kõige selle keskel ei oskaks pealtvaataja omistada väikestele kristlikele kogudustele mingit erilist tähendust. Kristlik kirik oli pealtnäha veelgi tähtsusetum kui praegu meie maa ja rahva keskel. Kui siis küsida, mida need inimesed tegid, kes Kristuse nime kandsid, vastab Jaakobus: nad palvetasid, nad laulsid Jumalale tänu, nad pühitsesid püha õhtusöömaaega, nad tunnistasid üksteisele oma patte ning aitasid üksteist haiguste ja hädade korral. Nagu praeguses maailmaski ei olnud sellistel asjadel mingit kaalu, need võisid tunduda veidrike harrastusena, millega elus läbilöömisel ei ole mingit kasu. Inimeste meel ja mõtted otsisid hoopis teistusuguseid asju. Ja ometi elas kristlik kirik oma tähelepanematuses ja lihtsuses üle kõik riiklikud ja vaimsed institutsioonid, kõik selle, mis tundus nii vägevana ja kestvat igavesti. Need inimesed kandsid endas jõudu, mida ei osatud märgata ega hinnata, kuid see jõud tõstis nad kõrgemale oma ümbrusest.
Jaan Kiivit. Tõde teeb vabaks. Postill. Tallinn: Logos, 1999, lk 256.
