Luuka 1:26–38

Kiidetud olgu Jeesus Kristus!

«Jumala käes ei ole ükski asi võimatu.» (Lk 1:37)

Meie kogemus ütleb, et enne sünnitamist peab toimuma eostus. Selle üle, mida tähendab, et meie Issand on Pühast Vaimust sündinud, tahamegi täna, advendi neljandal pühapäeval, jõulupühade  künnisel koos aru pidada.

Me ei tea täpset aega, millal ingel sekkus Maarja pulmaplaanidesse, nii nagu me ei tea Jeesuse sünni täpset kuupäeva. Teame ainult, et see oli Eliisabeti raseduse kuuendal kuul, kui ingel Gabriel ilmus Maarja ette ja ütles: «Rõõmusta, sa armuleidnu! Issand on sinuga.»

Püha Paulus ütleb selle kohta: «…kui aeg sai täis». Momendil, kui aeg oli ääreni täis, kui ajalugu oli Jumala tõotusest rase, saatis Jumal oma Poja, et too sünniks naisest maailma. Sünniks käsu alla päästma neid, kes olid käsu all ega suutnud ise vabaneda patu ahelatest. Tõotus oli Jumala poolt antud juba paradiisiaias Aadamale ja Eevale pärast nende sõnakuulmatust, mis tõi maailma pimeduse ja surma. Tõotuses öeldi, et Jumal tõstab vihavaenu mao ja naise vahel, et läbi naise järeltulija Jumal aheldab saatana. Tõotus kanti edasi läbi Iisraeli esiemade pika ahela, mille lõpus seisis Maarja – noor neitsi Naatsaretist. Tema oli Taaveti järeltulija, oks Jesse sugupuust, millest aja täis saades võrsus täiuslik õis, meie Issand Jeesus Kristus. Me võime öelda, et Maarja oli otsekui Eeva teisik. Üks seisab tõotuse alguses, teine lõpus. Eeva võttis kuulda Saatana valet ja sai petetud, Maarja võttis kuulda tõotust ja sai lapseootele.

Sõna otseses mõttes jäi Maarja rasedaks kuulmise teel. Ingli suu läbi edastatud Jumala sõna tegi seda. Johannes ütleb väga selgelt: «Ja sõna sai lihaks ja elas meie keskel.» Me teame ju, et Jumal lõi kogu maailma sõna läbi, rääkimata ühe naise eostamisest sõna läbi. Jumal ütleb ja nõnda sünnib. Tema käes ei ole ükski asi võimatu.

Maarja neitsilik emadus on tänapäeval vaidlusküsimuseks. See on keeruline kimbatus tänapäeva ratsionaalselt mõtlevale inimesele. See on rumal mõttetus õpetlasele ja lapsik müüt neile, kes ei usu, et Jumala käes on kõik võimalik. Inimene on arvamusel, et hoopis tema enda käes ei ole miski võimatu, oleks aga rohkem aega, tehnikat ja raha. Neitsist sünnitaja – see on teema, millest tänapäeva inimene ei ole harjunud enam mõtlema. Seksuaalselt on inimene muutunud nii küüniliseks, et raske on leida süütut tütarlast, kes Maarja kombel võiks küsida: «Kuidas see võib juhtuda, kui ma ei ole mehega olnud?»

Ingel ei vaevu seletustega rahuldama meie kaasaegset uudishimu. Ta ütleb väga lühidalt: «Püha Vaim tuleb sinu peale ja Kõigekõrgema vägi on varjuks sinu kohal, seepärast hüütaksegi Püha, kes sinust sünnib, Jumala Pojaks.» See on Jumala loov tegevus. Ilma mehe kaasabita jääb noor naine rasedaks ja toob poja ilmale.

See oli ainulaadne ja eriline päev ajaloos. Noores tütarlapses saab Jumal inimeseks, Looja saab looduks, sõna saab lihaks. Imelise tee valis Ta meie päästmiseks. Samal ajal, kui  oleme hõivatud Jumala juurde jõudmisest või püüame ise olla jumalad enda ja teiste üle, tuleb Looja alla meie juurde, et saada üheks meist, et ühendada ennast meiega meie kannatustes ja patus. Sünnist surma, üsast hauda, nii on Jumal meiega läbi selle alandliku ja püha teekonna, kus Maarja on osutunud õnnistatuks kandma Jumala Poega.

Päästja ei ilmu meie keskele lihtsalt ei tea kust, nagu ajarändurid ulmefilmides. Jumal sisenes siia maailma täiesti tavalisel moel just nii, nagu meiegi oleme siia sattunud. Teda eostati ja kanti üheksa kuud. Ta sündis, kasvas üles ja tegi tööd. Ta kannatas, suri ja maeti maha. Ta jagas meiega tavalist, loodule omast inimlikku saatust. Meie ei küündi Temani, sellepärast tuleb Ta ise alla ja teeb seda ka täna. Ta tuleb meie juurde räägitud ja kirjutatud sõnas, tuleb ristimisvees ja püha armulaua elementides, tuleb läbi kiriku ja läbi Tema kutsutud ning seatud sulaste. Jumala käes ei ole ükski asi võimatu.

Kristlastena nimetame Maarjat Jumala Emaks või Jumalakandjaks. Teisiti ei saakski see olla, sest Maarja on ju Püha ja Kõigekõrgema Poja ema. Öeldes nõnda me ei ülenda mitte Maarjat, vaid austame Kristust. Eitades Maarja neitsilikkust eitame sellega tõsiasja, et Jumal on Jeesuse Isa. Kui Jeesus ei oleks neitsist sündinu, siis oleks Ta olnud lihtsalt harilik mees ja Tema surm oleks olnud harilik surm, mitte aga ohver maailma pattude eest. Kui usume Maarja neitsilikkust, siis saame uskuda ka seda, et Jeesus oli patuta, sest patt on päritava loomuga, mis alates Aadamast antakse isa kaudu lapsele edasi. Jeesus aga eostati ilma inimese kaasabita ja Ta  sündis maailma patust puhtana, et võtta enda peale meie patud. Paulus ütleb: «Jumal on teinud patuks meie asemel selle, kes patust midagi ei teadnud, et meie saaksime Jumala õiguseks Tema sees.»

Evangelist ei kirjuta, kui kaua ingel pidi Maarja vastust ootama ja kui kergelt või raskelt see tuli. Ma arvan, et sõnumitooja ohkas kergendatult, kui lõpuks neitsi huultelt kostsid imepärased sõnad: «Vaata, siin on Issanda teenija, sündigu mulle sinu sõna järgi.» Kas Maarja mõistis lõpuni, mis teda ees ootab, kui ta oma jah-sõna ütles? Kas ta võis aimata , millise skandaali võib ümbruskonnas tekitada tema neitsilik emadus? Või seda, et sünnitus toimub Petlemma loomalaudas või seda, et ta last päästes peab põgenema võõrale maale ja peab lõpuks seisma risti all, kuhu on naelutatud tema ihu vili? Kindlasti võis ta midagi ette aimata, kuid ta lihtsalt usaldas Jumalat. Maarja teadis lihtsat tõde, et Jumala käes ei ole ükski asi võimatu.

Me ei tea paljusid asju, mis meid tulevikus ees ootab. Tegelikult ei tea me mitte vähimatki oma järgnevate aastate kohta. On ainult plaanid. Kas need ka täituvad, seda ei ole meile antud ette näha. Me ei tea, millised kannatused, katsumused ja kiusatused meid ees ootavad. Me ei tea, kas tuleval aastal on meie tervis korras või jääme haigeks, kas oleme majanduslikult edukad või võtab veelgi suurem vaesus võimust. Me ei tea, milline saab olema meie osa Issanda teenimisel ja millist risti kanda tuleb. Me ei tea oma surma aega ega asjaolusid, ei tea Issanda tulemise tundi ega päeva.

Aga ühte asja teame täna, advendi neljandal pühapäeval, kohe päris kindlasti. Imelisi asju juhtub seal, kus Jumal kõneleb. Neitsi saab lapseootele ja sünnitab poja. Patud antakse andeks Jeesuse nimes. Patused pestakse ja nad sünnivad ristimises uuesti. Maarja poolt sünnitatud ihu ja veri, ristilöödud, ülestõusnud ja ausse võetud, antakse patustele armulauas süüa ja juua ning surnud tõusevad üles uuele elule. «Sest Jumala käes ei ole ükski asi võimatu.» Aamen.