Üheksateistkümnendaks ei tohi keegi arvata, et ta neid asju omaenese jõust suudab korda saata, vaid peab Jumalat alandlikult paluma, et ta pühade sakramentide niisugust usku ja mõistmist meis hoiaks ja looks… Seepärast peab inimene kõigi pühade inglite, eriti oma kaitseingli, samuti jumalaema, kõigi apostlite ja armsate pühakute poole hüüdma, eriti nende poole, kelle suhtes Jumal talle erilist hardust on andnud. Ning paludes ei tohi ta kahelda, kas nad ta palvet kuulda võtavad. ... Lisaks tuleb Jumalalt ja Tema pühakutelt eluaeg paluda õiget usku viimseks tunniks, nii nagu nelipühal kenasti lauldakse: Nun bitten wir den Heiligen Geist um den rechten Glauben allermeist... («Nüüd palume me Püha Vaimu õige usu pärast» jne.).
Augustiinlane Martin Luther, «Jutlus surmaks valmistumisest» (1519) – Valitud teosed, Ilmamaa: 2012, lk 79–80.
