Johannese 17:20–26

Kiidetud olgu Jeesus Kristus!

Jeesus palvetab oma Kiriku eest. Ta palvetab kõigi eest, kes on tulnud usule tänu apostlite poolt edastatud evangeeliumile. Seda Jeesuse ülempreesterliku palvet võib tõesti nimetada Issanda palveks, sest ainult ristilöödud, ülestõusnud ja taevasse läinud Issand võib nõnda palvetada.

See Jeesuse palve on kandnud Kirikut läbi viimase kahe tuhande aasta. See on kaitsnud Kirikut tagakiusamise aegadel ja on hoidnud alles ägedate õpetuslike vaidluste ja tülide kiuste. Meie päevil on Kristuse eespalve kaitsnud Kirikut kommunismi ja materialismi rünnakute vastu ning kaitseb jätkuvalt nii islami ähvarduste kui ka igasuguse muu väärõpetuse vastu. Ülempreesterlik palve hoiab ja kaitseb seda väikest kogudust siin Iisakus. Kaitseb meid, kes me oleme kogunenud siia Issanda nimel vastu võtma Tema kingitusi.

Mõelgem palve tähtsusele endi elus. Kui sa oled haige või masenduses või raskustes, siis sa loodad ja otsid abi kaaskristlaste palvetest. Kui oluline on, et lapsevanemad palvetaksid oma laste eest ja lapsed õpiksid palvetama oma vanemate eest. Ka abikaasad peaksid üksteist palvesse võtma ja sagedamini koos palvetama, siis oleks vähem purunenud abielusid. Iga pühapäev kanname eestpalves Jumala ette meie riigi ja kiriku juhid, koguduse töötegijad, haiged ja hädalised. Me usume, et seda palvet võetakse kuulda ja Jumal tegutseb vastavalt oma helde ja armulisele tahtele.

Apostel Jaakobus ütleb, et õige inimese mõjuvõimas eestpalve saadab palju korda. Ta tuletab meelde prohvet Eelijat, kes oli meiesugune inimene, ent ta püsiv palve lukustas taeva, nii et kolm ja pool aastat ei sadanud piiskagi vihma maa peale. Kui inimese palve peale juhtub selliseid asju, siis peaks palju enam kehtima see Jumala Poja palve kohta. Sellepärast ongi Jeesuse eestpalve nii oluline, tähendusrikas ja lohutust pakkuv. Armastatud Poeg, kellest Isal on hea meel, palvetab meie eest ja me võime olla kindlad, et Tema palvet võetakse kuulda.

Mille eest siis Jeesus palvetab? Mida Ta soovib oma Kirikule? Kas programmide ja projektide edukat kulgemist või kaitset hoonetele? Kas liikmeannetajate ja muude arvnäitajate kasvu või tõhusamat sotsiaaltööd? Ei. Jeesus palub meie ühtsuse ja üksmeele pärast. «Et kõik oleksid üks, nii nagu Sina, Isa, minus ja mina Sinus, et nemadki oleksid meis, et maailm usuks, et Sina oled minu läkitanud.» Jeesus palub Kiriku terviklikkuse eest ja selle ühtsuse eesmärgiks ei ole meile naudingu pakkumine üksteise seltskonnast, vaid selle otstarbeks on, «et maailm tunneks ära, et Sina oled minu läkitanud ja et Sa oled armastanud neid, nii nagu Sa oled armastanud mind.»

Kristlaskonna jagunemine, kus nii palju erinevaid ühendusi nokitsevad oma ette, on komistuskiviks otsijale hingele. Pole siis imestada, miks paljud pöörduvad ära nii öelda organiseeritud kristlusest ja taanduvad oma isikliku ususüsteemi juurde. Luterliku kiriku isade – eesotsas Lutheri endaga – eesmärgiks ei olnud mitte kunagi asutada uut Kirikut või uut kristliku usutunnistust. Nad tahtsid ainult tunnistada ja teostada üht, püha, katoolset (ülemaailmset) ja apostelliku usku ilma pealetükkiva ebausu, filosoofia, paganluse ja inimliku arvamuse seguta. Iga uus usulahk teeb uskmatu maailma silmis Kiriku kuulutuse nõrgemaks. Kui on tuhandeid kristlike ühendusi, kes pretendeerivad tõele, siis keda sa usud?

Viimaste aastakümnete oikumeeniline liikumine ei ole suutnud karvavõrdki vähendada kristlaste seas valitsevat segadust. Kui liberaalsed luterlased on leivamurdmise osaduses nendega, kes eitavad Kristuse ihu ja vere reaalset kohalolekut Issanda söömaajal, siis ei tähenda see veel seda, et Kiriku tõeline ühtsus oleks täidetud. Kui need samad luterlased pöörduvad Rooma poole ja ütlevad, et 453 aastat tagasi toimunud vaidlus õigeksmõistmise õpetuse üle oli väike arusaamatus ja me võime selle nüüd ühtsuse nimel unustada, siis ega sellegagi ei ole veel tagatud õige Kiriku ühtsus. 

Ühtsus, mida Jeesus oma palves silmas peab ei ole organisatsiooniline ühtsus, kus kõik on koondatud ühe bürokraatliku vihmavarju alla. Aga see ei ole ka oikumeeniline ühtsus, mida protestandid püüavad kokku traageldada ja kus põhimõttelisi õpetuslike lahknevusi käsitletakse kui üksnes erinevaid vaatepunkte, mida võiks oma vahel kokku sobitada. Jeesus palub ühtsuse eest, mis on saavutatav üksnes läbi Jeesuse enda. «Mina neis ja Sina minus, et nad oleksid täielikult üks.» See on ühtsus usus, ühtsus ristimises, armulauas, pattude andeksandmises ja Jumala Sõnas, mida puhtalt kuulutatakse ja õpetatakse. Kui me oleme nõnda ühendatud Kristusega ja Tema kaudu Jumalaga, siis oleme ka omavahel ühendatud ühtsesse liitu. Just seda mõtlemegi kui oma usku tunnistades ütleme: «Mina usun ühte, püha, katoolset (ülemaailmset) ja apostelliku Kirikut.» Me usume, et allpool kristlaskonna kõiki jagunemisi on üks oluline juhe, mis ühendab kõike usklike üksteisega armastuses. Nii nagu Kristust ei saa jagada, nii ei saa ka Tema Kirikut jagada. Ja kui see on meie uhkusest, egoismist ja tahtmatusest kuuletuda Issanda sõnale siiski toimunud, siis tuleb meelt parandada, kuna tegutsetakse risti vastu Jeesuse palvele.

Loomulikult ei tähenda see seda, et me nüüd kohe Rooma või Ida kirikuga leivad ühte kappi paneme või et me peaksime ühinema protestantidega, kelle jaoks armulaua leib ei ole enamat kui kartulikrõps kaubariiulil. Aga luterlastena saame olla avatud ja olla osaduses nendega, kelle usutunnistus toetub apostlite õpetusele. Siis teostub Jeesuse palve ja me saame rääkida ühtsest Kirikust vaatamata sellele, et väliselt kuulume erinevatesse rühmadesse. Meil tuleb mõista, et nii nagu kõikide palvetega, nii ka Jumala Poja eestpalve leiab oma lõpliku lahenduse viimsel päeval, kui Issand tuleb oma aus. Siis saab nähtavaks Kiriku ühtsus, mida hetkel peame kahjuks ainult usus kogema.

Kiriku ühtsusele mõeldes oleme harjunud käsitlema erinevaid suuri kristlikke rühmi nagu luterlased, katoliiklased, baptistid, metodistid ja nii edasi, kuid unustame sageli ära nii öelda kohaliku tasandi. Jeesuse palve oma Kiriku ühtsuse eest tähendab ka seda, et Ta palub meie koguduse ühtsuse eest, sinu ja minu ühtsuse eest.

Küllap on lihtsam mõelda globaalselt ja abstraktselt kui konkreetselt kohalikul tasandil. Palju kergem on muretseda ja rääkida ülemaailmsest evangeeliumi kuulutamisest kui uskmatust, kes elab naaberkorteris või su enda katuse all. On kergem muretseda maailma näljahäda pärast kui anda tükk leiba mehele, kes su prügikasti tühjendab. On kergem andestada kaaskristlasele, keda me ei tunne ega ole kunagi kohanud, kui armastada ja andestada neile, kellega koos elame või töötame. Abstraktne ühtsus ei seo mind eriti mingil moel. See ei puuduta mu elu ega nõua isikliku vastutust. Kuid mingi kindel ühtsus, ühtsus näiteks meie väikeses koguduses, sellel on minu jaoks tähendus ja see puudutab mind. Mul lasub vastutus ning kohustus armastada, andestada  ja olla lepitatud.

Jeesus teeb sellise ühtsuse võimalikuks ja mitte üksnes oma palve läbi, vaid ka kingitusega, mille oleme Temalt saanud. «Ja mina olen andnud neile selle kirkuse, mille Sina oled andnud mulle, et nad oleksid üks, nii nagu meie oleme üks.» Mu armsad, see on Issanda risti kirkus. Tema inimeseks saamise ja eneseohverduse kuulsus. Selles peitub Kiriku ja iga kristlase hiilgus. Mitte edu, rikkuse, võimu või enese ülendamise au, mitte see, mida maailm kokku kraabib, vaid Jeesuse rist on Tema au ja selle kirkuse on Ta meilegi kinkinud.

Vahel inimesed eeldavad, et Kirik peaks olema auline maailma mõõdupuu järgi: võimsad katedraalid või hiiglasuured staadiumid tohutu hulga rahvaga kuulamas äratusjutlustajat või siis suurepäraselt toimiv kiriklik bürokraatia. Nad keksivad ühest kohast teise, otsides ideaalset kirikut ja täiuslikku inimest. Nad unustavad, et Vana Testamendi ajal oli Jumala au leitav lihtsas telgis, õigemini ühes väikeses kastis, mida tuli kanda ümber kogukonna laagri.

Sama kehtib ka Uue Testamendi Kiriku kohta. Kirik saab täielikult teostuda kogu oma hiilguses just ühe kohaliku koguduse usklike läbi, vaatamata sellele kui väike või nõrk too on. Rühm kasimatuid ja higiseid patuseid, õigeksmõistetud Jeesuse pärast, kogunenud Jumala Sõna ja sakramendi ümber – see on Kirik oma hiilguses. Kui Jesaja ütleb, et Kristus on murede mees, tuttav kannatustega, Ta näeb välja nagu see, kellelt inimene oma pilgu kõrvale pöörab, siis miks peaks Kiriku kohta midagi muud ütlema. Kui Kristuse au sai avalikuks risti läbi, siis tuleb ka Kirikul sama teed käia.

Kiriku kirkus ehk au ei seisne tema hoonetes, programmides, numbrites, võimus, tema võimes muuta rahvaste moraali. Kiriku hiilguseks on ristilöödud Jeesus Kristus, Tema vere läbi saavutatud pattude andeksandmine ja Tema nimes antav uus elu. Viljakat kõlblust võib leida ka idamaa religioonides, hiilgavat vaimulike ametiredelit ka dalai-laama juures, kõrgel tasemel usuteadust ka sünagoogis, võitlust alkoholiga ja uimastitega ka moslemite juures, laste ja noorsootööd ka riigiasutustes, kuid pattude andeksandmist ja igavest elu võime leida ainult Kristuse Kirikust.

Jeesus palub oma Kiriku ja oma väikese Iisaku koguduse eest. Tema soov on olla meiega, hetkel küll oma sõna ja sakramendi kaudu, kuid ei ole kaugel aeg, kui näeme Teda näost näkku kui Ta äratab meid surnuist ja kirgastab meid eneses. Siis oleme tõeliselt ja täielikult üks Isa, Poja ja Püha Vaimuga.

Sina, kes sa oled ristitud Jeesuse surma ja ülestõusmisesse, kes sa usud Tema nime, võtad vastu Tema andeksandmise ja elad Temas ja Tema sinus – sa oled osa sellest Kirikust, mille eest Jeesus palvetab. Aamen.