Head sõbrad, täna on esimene jõulupüha – meie Issanda ja Õnnistegija Jeesus Kristuse sünnipäev.

Uues Testamendis jutustatakse Jeesuse sündimisest läbi kolme erineva vaatenurga. «Jeesuse Kristuse sündimisega oli aga nõnda,» kirjutab evangelist Matteus, kes keskendub esmalt Joosepile, Jeesuse kasuisale.

Edasi kuuleme, et Joosep saab teada oma kihlatu rasedusest, ehkki nad ei elanud veel koos. Talle ilmub aga unenäos ingel, kes selgitab, et Maarja toob ilmale Jumala Poja. Jeesuse ilmaletulekut mainib Matteus vaid möödaminnes: «Kui Joosep unest ärkas, tegi ta nõnda, nagu Issanda ingel oli teda käskinud. Ta võttis oma naise enese juurde, ent ei puutunud temasse, enne kui Maarja oli poja ilmale toonud. Ja ta pani lapsele nimeks Jeesus.»

Evangelist Luukase narratiivis on oluline koht Maarjal. Ta jutustab oma lugejatele loo, kuidas Joosep ja lapseootel Maarja pidid minema Naatsaretist Petlemma, et Joosep saaks lasta end ametlikult kirja panna vastavalt keiser Augustuse korraldusele. Seda lugu, mida loetakse jõuluõhtul kirikutes üle maailma, me kõik teame ja armastame:

«Nii läks ka Joosep Galileamaalt Naatsaretist üles Juudamaale Taaveti linna, mida hüütakse Petlemmaks, sest ta oli Taaveti soost ja pärusmaalt, et lasta end üles kirjutada koos Maarjaga, oma kihlatuga, kes oli lapseootel. Aga nende sealoleku aegu said päevad täis ja Maarja pidi sünnitama. Ta tõi ilmale oma esimese poja ning mähkis ta mähkmetesse ja asetas sõime, sest nende jaoks polnud majas kohta.»

Kolmas Jeesuse sündimist käsitlev tekst on kirjas Johannese evangeeliumi proloogis. Kuid see ei räägi midagi ei Joosepist ega Maarjast, ei Petlemmast ega Naatsaretist või mistahes teistest meile tuntud tegelastest ja kohtadest. Selle asemel visandab neljas evangelist Johannes suurejoonelise teoloogilise käsitluse ning alustab oma kirjatööd piduliku ja üleva deklaratsiooniga:

«Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal.»

Sõna, Logos – see on Jeesus. Mitte lihtsalt üks mees Naatsaretist või Petlemmast, üks prohvet või karismaatiline usumees, nagu neid Jumala rahva ajaloos ikka on olnud, vaid keegi, kes on algusest peale olnud koos Jumalaga ja kes on õigupoolest Jumalaga üks. Ta on igavikus olemas olnud kogu aeg (ehkki sõna «aeg» ei ole siin omal kohal – Jumal on väljaspool meile tuntud aegruumi; niisamuti Ta ei «ole olemas» selles tähenduses, nagu meie eksisteerime ajas ja ruumis).

Johannes ei peatu lähemalt Jeesuse ilmaletuleku maistel asjaoludel, nagu seda teevad Matteus või Luukas. Ta oli kahtlemata nende asjaoludega tuttav, sest ristil andis Jeesus oma ema Maarja just tema hoolde ning Johannesel oli võimalik kuulda otseallikast, kuidas Jeesuse sündimisega asi tegelikult oli.

Ta teeb vaid ühe vihje, öeldes: «kes ei ole sündinud verest, ei liha tahtest, ei mehe tahtest, vaid Jumalast.» Ühesõnaga – Jeesus ei ole sündinud Joosepist, ta ei ole Joosepi verest või lihast, kahe inimese intiimse ühekssaamise tulemus, vaid sündinud Jumalast.

Seejärel kuulutab Johannes pidulikult igavese Jumala lihakssaamist, s.t sündimist inimesena:

«Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde.»

Need sõnad võiks kanda kuldse kirjaga Piibli või vähemalt Uue Testamendi esikaanele, sest need võtavad kokku kristliku usu tuuma. Kristlastena me usume, et rohkem kui kaks tuhat aastat tagasi Petlemmas ilmale tulnud Jeesus on igavene Jumal, kes sai inimeseks, et meid Jumalaga taas kokku viia.

Nikaia usutunnistus väljendab seda nõnda, tuginedes suuresti just Johannese evangeeliumi tekstile: «…kes Isast on sündinud enne kõiki aegu, Jumal Jumalast, valgus valgusest, tõeline Jumal tõelisest Jumalast, sündinud, mitte loodud, olemuselt ühtne Isaga, kelle läbi kõik on loodud; kes on meie, inimeste pärast ja meie õndsuseks alla tulnud taevast ning lihaks saanud Püha Vaimu läbi neitsi Maarjast ja inimeseks saanud…»

Johannes aga jätkab:

«Tõeline valgus, mis valgustab iga inimest, oli maailma tulemas. Ta oli maailmas, ja maailm on tekkinud tema läbi, ja maailm ei tundnud teda ära. Ta tuli omade keskele, ent omad ei võtnud teda vastu. Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks.»

Kõik religioonid otsivad omal kombel jumalat ehk teed jumala juurde. On vaid üks religioon, mis kuulutab, et asi on hoopis vastupidi: Jumal otsib inimest ja veelgi enam – on saanud ise inimeseks, et taas ühendada loodu oma Loojaga. See religioon on ristiusk, kristlus, Naatsareti Jeesuse ilmutatud, kuulutatud ja õpetatud usk.

Meil pole vaja enam Jumalat otsida, vaid lasta hoopis Jumalal meid üles leida, Talle oma süda avada ja Tema omaks saada. Jumal läkitas siia maailma oma Poja, kes jääb meie juurde kuni aegade lõpuni. Ühinegem siis laulukooriga, mis üle aegade ja üle ilma rõõmustab Päästja sünnist:

«Sind tervitab täna kogu ristirahvas, Jeesus, et tulid ilma meid aitama. Taevane Isa, tõde on Su sõnas! Kõik kummardama tulge, kõik kummardama tulge, kõik kummardama tulge me Issandat nüüd!»

Jutlus esimesel jõulupühal Karja kirikus AD 2022