Matteuse 21:18–22

Armsad vennad ja õed. Ma kardan, et tänane sõnum võib olla otsekui sool meie haavadele, tekitades kõrvetavat valu. Aga nii see vist peabki olema. Et terveks ravida, tuleb vahel ka haiget teha.

Viimasel nädalal enne ristilöömist, neab Jeesus viljatu viigipuu, mis jüngrite silme all kohe ka ära kuivab. Ei ole raske aimata, et see imetegu on prohvetlik sümbol kohtumõistmisest viljatu jumalarahva üle. Jumal on huvitatud viljadest. Johannese evangeeliumis ütleb Jeesus: «Isa lõikab ära iga oksa minu küljes, mis ei kanna vilja ja kes ei jää minu külge, see heidetakse välja nagu oks ja ta kuivab. Ja nad kogutakse kokku ja visatakse tulle.» Luuka evangeeliumis ütleb Ristija Johannes: «Kandke nüüd meeleparandusele kohaseid vilju», ja natuke hiljem ta hoiatab: «Kirves on juba pandud puude juurte külge. Iga puu nüüd, mis ei kanna head vilja, raiutakse maha ja visatakse tulle.»

Kõikidest imetegudest, mida Jeesus on teinud, on viigipuu juhtum ainuke, mis kannab endas karistust. Kõik teised on olnud armastusteod. Tänane lugu tahab meile meelde tuletada, et Jeesus Kristus ei ole üksnes see, kes meid surmast ellu viib, vaid Ta on ka Jumala poolt määratud kohtunik. Ja äsja kuulsime, milline saab olema kohtuotsus nende üle, kes sõnades usku tunnistavad, aga tegudes Jumala tahet ei täida. Meil tuleb ennast vahetevahel kontrollida, et näha, kas me ei ole langenud silmakirjatsejate hulka. Ja kui see ongi nii juhtunud, siis ei jää muud üle kui tuleb kahetseda ja toota eneses neid pühaduse vilju, mida Jumal meilt nõuab.

Jeesus otsib vilju

Jeesus otsis vilju viigipuult. Viigipuust kõneleb piibel mitmes kohas. Aadam ja Eeva katsid endid viigilehtedega pärast pattulangemist ja arvatavasti olid need viigipuud, millede keskele nad peitu pugesid, kui Jumal neid kutsus. Pühakirjast võime lugeda, et viigipuu oli Palestiina aladele iseloomulik puu. Ta tihe lehestik andis varju lõõmava päikese eest. Istuda oma isikliku viigipuu all tähendas rahu ja suurt heaolu.

Jeesus oli teel Betaaniast Jeruusalemma. Eelmine päev oli Ta selles pühas linnas teinud vägevaid tegusid. Ta puhastas templi kaupmeestest ja rahavahetajatest ning tervendas pimedaid ja jalutuid. Vara hommikul, taas Jeruusalemma minnes, nägi Jeesus imelikku vaatepilti viigipuust. Teeääres hõljus tuule käes täis lehtedes viigipuu, ehkki tavaliselt ilmuvad lehed juuni alguses. Kui viigipuul on lehed, siis on seal kindlasti ka viigimarjad, sest viigipuul ilmuvad viljad varem kui lehed.

Loomulikult oli Jeesus meeldivalt üllatunud võimalusest mõni mari suhu pista, et leevendada nälga.

Nagu ma alguses ütlesin, on sellel lool eriline tähendus. See viigipuu sümboliseerib religioosset rahvast, olgu see siis Jeesuse kaasaegne Iisrael või tänapäeva kirik. Viigipuu lehed on usu välised ja avalikud tunnusmärgid: usutunnistus, mida me koos siin iga pühapäev ütleme; ristimine, koguduse liikmeks olemine, jumalateenistused, palvetamine, piiblitunnid, usutegudest tunnistuse andmine teistele ja veel palju muud seesugust religioosset atribuutikat. Ilma nendeta me ei saa. Need tundemärgid on meile sama vajalikud kui lehed puule. Kui me kõike seda kasutame, siis on piltlikult öeldes meil lehed seljas ja Jumalal on õigus loota meilt ka vilju.

Juudid pretendeerisid jumalarahva aulisele seisusele. Nad pidasid templi teenistusi. Paasapühal ohverdati üle 250 000 looma. Preestrid viisid läbi rituaale ja tõid palveohvreid. Kuid kogu see religioosne tegevus ei kasvatanud vilju, mida Jumal tahtis. Variserid mõistsid kohut kõigi üle, aga palke endi silmis ei näinud. Armuande jagades puhusid nad pasunat, et kõik näeksid, kui lahked nad on. Nad palvetasid pikki palveid tänavanurkadel ja sünagoogides, kuid tegid seda eesmärgil, et teistele muljet avaldada. Isegi paastumise juurde käis komejant. Nad määrisid näo tahmaga ja rebisid riideid katki, et näidata, kui jumalakartlikud nad on. Nad ütlesid küll «Issand, Issand», kuid olid hoopis ülekohtuteenijad.

Jeesus ütles nende kohta: «Häda teile, kirjatundjad ja variserid, te silmakirjatsejad, sest te sarnanete lubjatud haudadega, mis väljastpoolt paistavad küll nägusad, aga seestpoolt on täis surnuluid ja kõiksugu roiskust» (Mt 23:27).

Me peame seda hoiatust tõsiselt võtma, kuna see ei olnud üksnes Iisraeli usumeeste probleem.

Tagasi tulles viigipuu juurde võime küsida, mida Jeesus leidis? Tihe lehestik tõotas vilju, kuid Ta ei leidnud mitte ühtegi. See puu oli täiesti viljatu. Aga me teame, et ühe viljapuu ülesanne ja kohus on ju ometi vilju kanda. Kui ta ei tee seda, siis on puu omanikule kasutu ja väärtusetu. Luuka evangeeliumis on lugu  viigipuust, mille omanik tuli sellelt vilju otsima, ent ei leidnud. Siis ta ütles aednikule: «Vaata, juba kolm aastat käin ma sellelt viigipuult vilja otsimas, ent ei leia. Raiu see siis maha! Milleks ta raiskab maad?» Vaevalt et meiegi laseksime oma aias õunapuul ainult lehtede pärast kasvada.

Kõik inimesed peaksid elama auks oma Loojale, eriti need, kes ennast religioosselt märgistavad. Nagu viigipuulgi peaksid meie viljad avalikuks saama enne lehti. Sisu enne vormi, head teod enne sõnu. Pagar peab olema kindel, et sepik, mida ta reklaamida kavatseb, on tõesti maitsev. Vastasel juhul on ta valetaja. Kui me ei kanna oma tegudes Püha Vaimu vilja, siis on meie usuline elu silmakirjalik. Jumala kindel eesmärk on muuta meid Kristuse sarnaseks. Ta nõuab meilt kahetsuse ja jumalakartuse vilju, kuulekuse, armastuse ja ligimese teenimise vilju ning vilju, mida Püha Vaim meis esile toob: armastus, rõõm, rahu, kannatlikkus, lahkus, headus, truudus, leebus ja enesekontroll. Lühidalt öeldes, ootab Jumal meilt häid tegusid. Ja selleks on Ta meid  uuesti sünnitanud ristimise läbi ning abiks Püha Vaimu saatnud.

Jeesus tuleb armulauas täna meie keskele. Kas Ta leiab meie juures vilju? Kas Ta leiab kindlaid märke Püha Vaimu tööst meie koguduse keskel ja personaalselt minu ja sinu juures? Kas Ta on meiega rahul? Kas Ta näeb meid valgusena säramas keset pimedust? Kas Ta näeb meid elamas elu, mis vastab meie usu põhimõtetele? Ärgem unustagem, et Ta ei ole üksnes Päästja, vaid ka kohtunik. Apostel Paulus ütleb kirjas Korintlastele: «sest me kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees, et igaüks saaks kätte, mida ta ihus olles on teinud, olgu head või halba.» 

Meil tuleb ennast kontrollida

Matteuse evangeeliumist leiame aruka mõtte: «Hea puu ei või kanda halba vilja ega halb puu kanda head vilja.» Mida see meile õpetab? Arvatavasti seda, et kui Jumal on sind valinud, kui Ta on sind uuestisünni läbi kutsunud, siis sa kahetsed pattu, usaldad Jeesust Kristust, jääd usus kindlaks ja kannad head vilja. Igaüks, kes on kutse vastu võtnud ja kelles Jumala vägi on tegev, ei saa halba vilja kanda, sest see ei ole lihtsalt võimalik.

See tähendab, et meil tuleb kontrollida, millist sorti puud me oleme. Sest nii nagu Jeesus ütleb: «Iga puu, mis ei kanna head vilja lõigatakse maha ja visatakse tulle», Ta lisab: «Nende viljadest te tunnete nad ära.»

Kas ma olen igas olukorras aus ja kuulekas Jumala tahtele? Kas mu tegevus on kantud teadmisest, et ma elan Jumala pilgu ees, isegi siis, kui ma olen oma toas lukustatud uste taga? Tema silmad on nagu lõõmav tuli. Ta näeb mind ja sellepärast tuleb teha neid tegusid, millest Temal on hea meel. Piiblis on palju näiteid inimestest, kes on elanud oma elu sellise arusaamaga. Kõige eredam näide on Jeesus Kristus ise, kes alati tegi seda, mis oli kooskõlas Jumala tahtega.

Kes on silmakirjalik, see vaadaku, kus pinnases on tema juured. Mäletate lugu Loti naisest? Ta oli kogu oma elu pealt näha usuinimene, kuid lõpuks sai avalikuks tema silmakirjalikus, ning Jumal muutis ta soolasambaks. Või Juudas, kelle silmakirjalikus samuti avalikuks tuli.

Meil tuleb mõista ka seda, et sarnaselt viigipuule olime me kõik needuse all. Tänagem Lunastajat, kes tuli ja võttis selle Aadamast pärit needuse enda kanda. Kui me vaatame seda viigipuud, tuleb pöörata pilk ka risti peale, kus Kristus suri meie viljatuse pärast, andes meile uue võimaluse olla poogitud väärtusliku puu külge.

Igatahes minu palve on, et Issand ei mõistaks täna veel kohut meie üle, nagu Ta tegi seda viigipuuga, vaid annaks meile veel halastuse- ja armuaega nii, et võiksime kahetseda ja meelt parandada. Inimesel on kalduvusi silmakirjalikkusele, seepärast tuleb meil ennast ausalt analüüsida, et näha kas oleme tõeliselt head viljakandvad puud. Aidaku Püha Vaim avastada ja välja juurida vähimgi silmakirjalikkuse idu, et siiras usus võiksime kanda Taeva Isale meelepäraseid vilju.

Palve

Taevane Isa, me peame tunnistama, et me ei suuda ennast isegi õieti jälgida, rääkimata muutmisest. Me vajame Sinu juhtimist armas Püha Vaim. Aita meil aru saada, millal me mängime usklikke Sinu ees, nii nagu Aadam, kes hoolikalt kattis ennast viigipuu lehtedega ja arvas, et ta süü on kaetud. Milline rumalus mõelda, et Sina, Kõigeväeline Jumal, ei näeks, mida me teeme või kes me oleme. Ühel päeval seisame Sinu ees ja Sina mõistad kohut õigluses. Me palume, et Sa aitaksid meid meie kahetsuses ja meeleparanduses, et seeläbi võiksime muutuda Sinu tõelisteks lasteks. Täname Sind Sinu Poja Jeesuse Kristuse pärast, kelle läbi Sa oled jaganud armu armu peale. Ole kannatlik ja armuline meie peale Isa, Poeg ja Püha Vaim. Aita olla head ning väärtuslikud puud, mille viljad kasvavad Sinu auks. Jeesuse nimel palume Sind. Aamen