Kristlik usk on ülestõusmisusk. Kuulutus risti löödud Jumala Poja Jeesus Kristuse ülestõusmisest seisab meie usu keskmes.

Kuid miks on kristliku usu üks kõige kesksemaid väiteid, et Jeesus Kristus tõusis surnuist? Koguni määral, et kristlik õpetlane Jaroslav Pelikan on öelnud: «Kui Kristus on üles tõusnud, ei ole kõigel muul enam tähtsust. Kui Kristus ei ole üles tõusnud, ei ole kõigel muul enam tähtsust.»

Miks ei võiks kristlik kuulutus keskenduda selle asemel millelegi muule, mingile realistlikumale teemale, näiteks eetikale, ligimesearmastusele, vooruslikule ja mõtestatud maisele elule? Miks me räägime, et surm on ära võidetud?

Meie inimliku kogemuse kohaselt surnud jäävad surnuks, nad ei tõuse üles, vaid kõdunevad hauas ja saavad mullaks. Miks peaksime uskuma midagi nii absurdset kui ülestõusmine? Isegi Piiblis, Iiobi raamatus, küsitakse: «Aga kui mees sureb ja kaob, kui inimene hinge heidab – kus on ta siis? Kui mees sureb, kas ta ärkab jälle ellu?»

Väide, et päriselt ära surnud inimene on hauast üles tõusnud ja elavate sekka naasnud, ei ole absurdne mitte ainult moodsatele kõrvadele. Absurdsena kõlas kuulutus ülestõusnud Kristusest ka kaks tuhat aastat tagasi. See pole ju võimalik! See on vastuolus mateeria seadustega. Ka antiikaja inimene sai sellest hästi aru.

Ühele varakristlikule mõtlejale on omistatud ütlus: credo quia absurdum – ma usun seda, sest see on absurdne. Kui me räägime Kristuse ülestõusmisest, siis tabab see ütlus naelapea pihta. Väita, et Jeesus ei olegi surnud, vaid on hauast välja tulnud ja elab – see on absurdne ja naeruväärne.

Jüngrid nägid Suurel Reedel oma Issandat ristil surevat. Vastu nende ootusi, et Jeesus on pühades kirjades tõotatud Messias, kes taastab Iisraeli kuningriigi, löödi Ta risti ja hukati röövli kombel. Nad kõik jooksid laiali, kartes oma elu pärast. Nad isegi ei hoolitsenud Jeesuse surnukeha matmise eest – seda tegi üks juutide suurkohtu liige, kes oli Jeesuse salajane poolehoidja. Jeesuse üritus oli omadega läbi.

Jüngrid pidid kogema midagi erakordset, et taas kokku tulla ja koonduda usu ümber, mida Jeesus oli kuulutanud. Veelgi enam, nad läksid seda usku kuulutama kõikjale maailma, riskides oma eluga. On fakt, et enamik neist suri märtrina selle usu ja kuulutuse nimel. Nende usujulgus ja ind ei saanud olla rajatud fantaasiale või ebamäärastele kuulujuttudele. See sai olla rajatud vaid kohtumisele elava Issandaga, kes oli hauast üles tõusnud.

Varaseim kirjalik tunnistus Kristuse ülestõusmise ja Tema ilmumiste kohta on säilinud apostel Pauluse esimeses kirjas korintlastele, mis on kirja pandud arvatavasti paarkümmend aastat pärast Suure Nädala sündmusi. Paulus kirjutab:

«Kristus suri meie pattude eest, nagu on kirjutatud pühades kirjades, ja et ta maeti maha ja äratati kolmandal päeval üles pühade kirjade järgi ja et ta näitas ennast Keefasele [s.o Peetrusele], seejärel neile kaheteistkümnele, seejärel näitas ta ennast ühtaegu enam kui viiesajale vennale, kellest enamik on veel praegugi elus, mõned aga on läinud magama; siis näitas ta ennast Jaakobusele, seejärel kõigile apostlitele. Aga kõige viimaks näitas ta ennast ka minule kui äbarikule.»

See on muljetavaldav loend inimestest, kes nägid oma silmaga ülestõusnud Issandat! Paulus lisab, et enamik neist on veel praegugi (s.t kirja kirjutamise ajal) elus ja võivad põhimõtteliselt oma suuga kinnitada, mida nende silmad on näinud. Ja jutt käib sadadest kristlastest!

Võib-olla annab see teade asjakohase vihje, miks algkoguduses oli usk nõnda elav ja kristlased olid valmis Evangeeliumi levitamise nimel oma eluga riskima. Nad ei kartnud surma, sest Jeesus oli surnud ja surnuist üles tõusnud! Nad teadsid, et neid ootab teisel pool ajaliku elu piiri ees Jumala kirkus – nad lähevad sinna, kuhu Jeesus oli nende eel läinud, et neile aset valmistada.

Surm ei olnud nende silmis enam midagi lõplikku, mis võtab inimeselt tema kõige kallima vara – elu. Ei, elu annab Issand, ja Ta annab selle meile koos igavikuga. «Mina elan ja ka teie peate elama,» ütleb Jeesus. Ja nad olid oma silmaga näinud, et see on tõsi – Jeesus elab!

Just sellepärast ütlebki õpetlane Jaroslav Pelikan: «Kui Kristus on üles tõusnud, ei ole kõigel muul enam tähtsust.» Tõesti, kõigel muul ei ole enam tähtsust, sest Kristus on surnuist üles tõusnud, oma surmaga surma ära võitnud ja meile igavese elu kinkinud. Ja sellele ei olegi vaja muud lisada kui apostel Pauluse sõnad loetud peatükist: «Surm on neelatud võidusse! Surm, kus on sinu võit? Surm, kus on sinu astel? Aga tänu olgu Jumalale, kes meile võidu annab meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi!» Aamen.

Ülestõusmispühal, 9. aprillil 2023 Karja ja Jaani kirikus