Johannese 20:19–29
Kiidetud olgu Jeesus Kristus!
«Ülestõusmispüha lugu ei ole midagi muud kui müüt,» teatas õpetaja oma klassile paar päeva enne pühi. «Ei ole taevas ühtegi jumalat, kes ärataks surnuid üles,» jätkas ta õpilaste valgustamist.
«Õpetaja, mina usun Jumalat ja usun ka ülestõusmist,» protesteeris Toomas.
«Toomas, sa võid loomulikult uskuda, mida tahad,» ütles õpetaja, «kuid tõeline maailm välistab taolised imed, nagu ülestõusmine. Ülestõusmine on teaduse seisukohalt võimatu. Mitte keegi, kes usub imedesse, ei saa samas tunnistada vastuvõetavaks teadust.» Seejärel ta tegi ettepaneku viia läbi katsetus. Ta tõi külmkapist värske muna ja hoides seda pea kohal ütles: «Lapsed, ma lasen selle muna nüüd lahti. Gravitatsioonijõud tõmbab suure tõenäosusega selle vastu põrandat puruks. Aga sina, Toomas, pöördu nüüd oma Jumala poole ja palu, et Ta ei laseks munal puruneda, kui see vastu põrandat kukub. Kui Ta suudab seda teha, siis oled oma seisukohta tõestanud ja ma möönan Jumala olemasolu.»
Mõne hetke kaalutlenud väljakutset, Toomas tõusis aeglaselt palvele: «Armas taevane Isa, tee nii, et muna puruneks vastu põrandat sajaks tükiks. Ma palun ka seda, et sel hetkel, kui muna puruneb, saaks õpetaja südame rabanduse ja sureks. Aamen.»
Õpilased jäid hiirvaikselt ootama õpetaja reageeringut. Mõni hetk valitses pingeline vaikus. Õpetaja vaatas Toomast ja seejärel muna ning sõnagi lausumata asetas muna lauale. «Tund on läbi, võite koju minna,» teatas ta ja lahkus klassist.
Ilmselt õpetaja siiski uskus mingil määral Jumalat, ehkki ta ei tahtnud seda endale tunnistada. Paljud salgavad Jumala olemasolu, kuid ometi otsivad või ründavad Teda. Tavaliselt tuleb inimesele Jumal meelde siis kui ta elu on ohus. Nõnda ka too pedagoog ei julgenud panna oma elu panti tõestamaks, et Jumalat ei ole olemas.
Paljud kahtlevad Looja olemasolus, aga veel enam inimesi kahtleb surnute ülestõusmises. Esimesel ülestõusmispühal leidus üks jünger, kes keeldus uskumast Jeesuse ülestõusmist. Täna me tutvume selle mehega ja vaataame, kuidas Jeesus kõrvaldas ta kahtlused.
Suure Reede ja Ülestõusmispüha sündmused olid seljataga. Kuna mõned jüngritest olid näinud Jeesust elavana, siis valitses seltskonnas tõeline ärevus ja peataolek. Mehed olid kogunenud lukustatud uste taha, kartes, et neid süüdistatakse hauaröövis. Vaevalt, et usuliidrid ja võimuesindajad oleks uskunud nende juttu ülestõusnud Jeesusest. Äkitselt tuli Jeesus nende keskele ja ütles neile: «Rahu teile!» Jeesus oskab alati öelda õigeid asju õigel ajal. Issand teadis, et tol hetkel vajasid jüngrid kõige rohkem hingerahu ja seda Ta neile tooma tuli. Ta tõestas neile, et ei ole mingi kummitus, vaid on seesama Jeesus, keda nad nägid mõned päevad tagasi ristil suremas.
Apostel Toomast ei onud jüngrite seas, kui Jeesus neid lohutas. Hiljem, kui ta tuli ja teised talle jutustasid juhtunust, siis Toomas ei uskunud, et Issand on elus. «Kui ma ei näe tema käte sees naelajälgi ning ei pista oma sõrme naelte asemeisse ega oma kätt tema külje sisse, ei usu ma mitte,» ütles ta oma sõpradele. Tõeline kahtleja, kas pole? Ma ei usu enne, kui mulle esitatakse silmaga nähtavad tõendid – selline on skeptiku seisukoht.
Miks siiski Toomas keeldus uskumast? Küllap sellepärast, et ta oli praktilise meelega mees, kes elas asjalikus maailmas. Oli temagi vapustatud Jeesuse ristisurmast, kuid ta ei lasknud end kaasa tõmmata fantaasia valdkonda kuuluvast ülestõusmise jutust. Surm on surm ja antud juhul oli tegemist just selle tõsiasjaga. Ükski kaine mõistusega inimene ei kahelnud, kui rooma sõdurid kinnitasid, et vang on surnud. Nemad olid selles valdkonnas asjatundjad. Ei saa öelda, et Toomas ei oleks tahtnud uskuda Jeesuse ülestõusmist. Küllap ta tahtis, et Issand oleks elus, kuid ta teadis väga hästi, kuidas maailm toimib. Surm on surm ja sinna ei ole midagi parata.
Just nõnda suhtub maailm ka tänapäeval Jeesuse ülestõusmisse. Tore mõte, kuid tegelikult pole seda juhtunud. On Kiriku seestki kostnud mõtteid, et Jeesuse ülestõusmine tähendab üksnes Tema vaimset ülestõusmist. Ehkki Kirik on taolised väärõpetused jõuliselt kõrvale lükanud, ei ole kahtlused kristlaste seast kuhugi kadunud. Kas sina ei ole kunagi kahelnud? Kas sulle ei ole tundunud vahel kogu see lugu Jeesuse ristisurmast ja ülestõusmisest liiga imelik, et seda uskuda? Kas sa ei ole endalt küsinud, et äkki on mu usk vaid ebausk, et olen kristlane üksnes oma vanemate tõttu? Me kardame nii endile kui ka teistele tunnistada oma kahtlusi, kuna me ei tea, mida teised võiksid meist arvata. Kardame, et meie usku peetakse nõrgaks, sellepärast parem hoiame oma kahtlused endale. Iseenesest ei kao kahtlused kuhugi, need on nagu vähk, mis sööb meie usku, kuni oleme sama uskmatud nagu jünger Toomas.
Kas on kuidagi võimalik kahtlustest vabaneda? Kas on maa peal mingit ravimit, mis eemaldaks meie kahtlused? Arvan, et ei ole. Isegi kui leitaks Noa laeva jäänused Ararati mäelt või midagi muud, mis kinnitab pühakirja paikapidavust, ei vabasta see sind kahtlustest. Ükski maine põhjendus, ükskõik kui imeline see ka ei oleks, ei tee seda.
Kuid siiski üks võimalus on. See juhtus Toomasega nädal hiljem. Järgmisel pühapäeval pärast Jeesuse ülestõusmist olid jüngrid jälle koos lukustatud uste taga ning seekord oli ka Toomas nendega. Jeesus tuli nende keskele ja ütles taas: «Rahu teile!» Seekord Jeesus suunas oma tähelepanu Toomasele. Ta käskis jüngril teha, mida too tahtis ja ütles talle: «Ära ole uskmatu, vaid usklik!» Sellest hetkest Toomas uskus Jeesuse ülestõusmist ehki kõik, mida ta maailmast teadis tõestas vastupidist.
Ainuke lahendus, ainuke tee kahtlustest vabanemiseks on kokkupuude Jeesusega. Sa võid nüüd õigusega küsida, kus ja millal võin mina kohtuda Jeesusega, nii nagu see juhtus Toomasega ja teiste jüngritega? Millal Jeesus tuleb minu juurde, räägib minuga ja laseb mul sõrme Ta haavadesse pista? Millal Ta eemaldab mu kahtlused ja teeb mind usus tugevaks?
Jah, Jeesus on taevasse läinud. Ta ei ole ihuliselt meie keskel, kuid see ei tähenda, et oleme vaeslaste osas. Jeesus tuleb täna sinu juurde nähtamatul moel, oma Sõna kaudu. Iga kord, kui sa kuuled Jumala Sõna, siseneb Jeesus su ellu ja ütleb sulle: «Rahu sulle!» Iga kord, kui osaled armulauas, on ka Jeesus kohal oma ihu ja vere läbi ning Ta hajutab minema kõik su kahtlused, täites sind usu ja lootusega. Sõna ja sakramentide läbi Jeesus ilmub meie keskele ja kõneleb meiega just nii, nagu Ta tegi seda Toomasega. Kõlavad ju meie kohta Tema sõnad: «Õndsad on need, kes ei näe, kuid usuvad!»
Armas vennad ja õed Kristuses! Olgem siis alati Jumala Sõna lähedal, olles nii Issanda usinad õpilased. Käigem nii sagedasti kui võimalik pihil ja armulaual. Las Jeesus kõrvaldab su kahtlused ja teeb sind jüngriks, kes kindlalt usub, et Jeesus on tõesti ülestõusnud, et Ta on Kristus sinu Lunastaja. Las Issand kingib sulle südame, mis Tooma kombel ütleb: «Minu Issand ja minu Jumal!» Aamen.