Matteuse 16:13–20

Kiidetud olgu Jeesus Kristus!

Tänane evangeelium algab sõnadega, mis oleks justkui avaliku arvamuse uurija Saar Polli küsitluslehelt. «Kelle ütlevad inimesed Inimese Poja olevat?» Mida räägib Jeesusest rahvas tänavalt? Mida on jüngrid kuulnud? Aruanne ei olnud sugugi paha. Rahva arvamus oli mitmekesine. Mõned arvasid, et Jeesus on elluärganud Ristija Johannes. Teised ütlesid, et Jeesus on Eelija, peaprohvet, kes prohvet Malakia sõnul pidi enne Messia tulekut end ilmutama. Mõned arvasid, et Jeesus on Jeremija või mõni teine suur prohvet Vana Testamendi ajastust. Üks oli kindel – Jeesus oli püha mees, teiste Iisraeli minevikust pärit pühade meestega ühes rivis. Prohvet, püha mees, tervendaja, Jumala poolt saadetu – sellisena nägi rahvas Jeesust.

Kelleks tänapäeva inimene peab Jeesust? Millise sõnumi saame tänavalt, meie naabritelt ja sõpradelt? Taas on arvamused erinevad, isegi suuremal määral kui esimese sajandi Palestiinas. Mõned ütlevad, et Jeesus on suur moraalijünger ja prohvet, kes on tõstnud kõlbluse lati kõrgele. Teised ütlevad, et Ta on hea näide sellest, kuidas üks inimene on suuteline ohverdama ennast teiste teenimiseks. Kristluse liberaalne koolkond arvab, et Jeesuse fenomen peitub  ajaloo ja müüdi segus.

Jeesust nähakse ja Temasse suhtutakse erineval moel. Nii kaua, kui sa ei ütle «Kristus» ja «Jumala Poeg», ei ole sa midagi erilist Jeesuse kohta öelnud. Neid kahte tiitlit ei saa kasutada kellegi muu suhtes kui üksnes Jeesuse. Ainult Tema on viinud meie patud ristile ja päästnud meid igavesest surmast. «Aga teie, kelle teie ütlete mind olevat?» Jeesus suunab jüngrid aruande juurest isikliku tunnistuse juurde. Küllap jüngrid olid hetkeks segaduses nii otsesest küsimusest, kuid Peetrus tunnistas julgelt kõigi eest: «Sina oled Messias, elava Jumala poeg.»

See oli tõesti haruldane ja vapper tegu, et keegi julges nimetada tavalist Naatsareti puuseppa Jumala võitud Messiaks.

Jüngrid nägid inimese taga Jumala Sõna. Siin on erinevus maailma ja jüngrite tunnistuse vahel. Maailma jaoks tähendab usk nägemist. Nad usuvad seda, mida näevad. Jüngrite jaoks on usk nägemine kõrvadega. Kristlastena teame, et usk tuleb kuulmisest. Jeesuses on rohkem varjatut kui seda, mida silm näeb. Eelkõige on see Sõna, mis puudutab kuulaja südant ja äratab temas usu. Maailm näeb Jeesuses lihtsalt inimest, nõrka, alandatud ja ristilöödud inimest, maailma edukuse standardite järgi läbikukkunud kaotajat. Usk aga näeb Jeesuses Kristust, Jumala Poega, langenud inimkonna Päästjat.

Üks rikas ja mõjukas mees ütles mulle kord, et ta ei vaja kristlust, kuna selle religiooni algatajateks oli seltskond kaotajaid, kes järgisid veel suuremat kaotajat. Küllap too mees kujutles ennast võitjana. Mingi mõte tema jutus muidugi oli. Jeesuse ajal oli mehi, kes saavutasid kaugelt paremaid tulemusi kui ristile naelutamine. Seal oli usujuhte, kellel oli nende eluajal tublisti rohkem järgijaid kui Jeesusel. Sellepärast võib nii mõnigi arvata, et Jeesus koos oma jüngritega olid kaotajate salk. Arvatavasti oleks Jeesus nõus sellise arvamusega, sest Tema kuningriigis on kaotus võit ja võit on kaotus. Ütleb Ta ju ise: «Kes oma elu leiab, kaotab selle, ja kes oma elu kaotab minu pärast, leiab selle.» (Mt.10:39)

Mitte keegi peale Jeesuse pole kuulutanud end maailma lunastavaks Jumala Pojaks. Ka kõige egoistlikumad pole seda söandanud teha. Tõsiuskliku juudina ei oleks Jeesuski söandanud seda teha, kui Ta ei oleks olnud tõeline Jumala Poeg. Me ei saa öelda, et Ta oli suur prohvet ja õpetaja, kui samas salgame Ta Messiaks olemise. Ei ole mingit kolmandat leiget valikut. Ei ole mugavat keskteed tunnistamise ja salgamise vahel. Jeesus on kas hullumeelne valetaja või tõeline Jumala Poeg, ristilöödud Kristus ja ülestõusnud maailma Päästja. Teisi valikuid ei ole.

Peetrus tunnistas Jeesuse Kristuseks. Tunnistada tähendab öelda välja, mida oled kuulnud, öelda huultega seda, mida süda usub. Olla vait, kui meid on kutsutud tunnistama, tähendab uskmatust. Saatan, maailm ja meie endi patune loomus eelistab vaikimist, seda salgamise argliku või isegi alatut vormi. Saatan teab, et tunnistamine on usu suurim liitlane.

Kes Jeesus tõeliselt on, see on suurimaid jumalikke saladusi, sest «ükski muu ei tunne Poega kui vaid Isa... ja see, kellele Poeg seda iganes tahab ilmutada.» Kui Peetrus seda tõde väljendab, siis järeldub, et see tõde on talle ilmutatud. See on tõde, mis inimesele saab osaks üksnes kokkupuutes Jumalaga. Just sellepärast Jeesus nimetabki Peetrust õndsaks. Sellepärast oleme meiegi õndsad, kuna tunnistame Jeesust Jumala Pojaks. Mitte keegi ei saa tunnistada Jeesust Messiaks ilma Püha Vaimu abita. Seega on Jumala Vaim meid puudutanud, Taevaisa on meid valinud oma tõe tunnistajateks.

Oma kõige lähemate õpilaste, Peetruse ja teiste apostlite tunnistusele rajas Jeesus oma koguduse. See on püsinud ja püsib viimse päevani usklike tunnistusel, et Jeesus, elava Jumala Poeg on Messias. Seda kogudust ei suuda ka kõik kurjuse väed ühtekokku enam hävitada, olgu surmavalla väravad kui tahes pärani või lahingud nende väravate ees kuitahes verised. Kristuse kogudust ei saa surmavald enam vallutada. Kes Kristusele kuuluvad, saavad osa Tema ülestõusmisest.

Oma kirikule, mille Jeesus maa peale asutas, andis Ta taevariigi võtmed. Kõigil kutsutud ja seatud Jumala Sõna sulastel on eriline meelevald siduda ja vabastada. Kui inimeste hoiak on Kristuse sõnumit hülgav, siis on neile ka pääs taevariiki keelatud, nad jäävad eemale Jumala andeksandvast armust ning seetõttu ühtlasi seotuks oma pattudega. Ja vastupidi, kui inimesed võtavad selle sõnumi vastu, siis saavad nad ühtlasi osa Jumala andeksandvast armust, nad vabastatakse Jumala ees oma patusüüst ning neile lubatakse kuuluda taevariigi kodakondsusesse. Selles mõttes ongi vaimulik võtmehoidja, kellele on antud meelevald teha selget vahet inimeste kuuluvuse vahel kas maailma või taevariiki, see tähendab ühtlasi Kristuse kogudusse. Võtmete andmine tähendab õiguse kinkimist, luba kasutada teise omandit. Kui ma annan kellelegi oma auto võtmed, siis tähendab ma luban sellel isikul oma autoga sõita. Kui ma annan kellelegi oma maja võtmed, siis ma luban sellel persoonil kasutada oma maja. Ma ei loovuta sellega enda omandiõigust autole või majale, vaid luban kellelgi teisel neid üksnes kasutada. Vaimulikud on oma ülesannetes üksnes Issanda teenrid, mitte aga peremehed. Nad saavad teostada ainult neid ülesandeid, mida tõeline peremees neile annab. Ainult Issanda teenimises saavad vaimulikud osa Jeesuse meelevallast, saamata selle kasutamises kunagi iseseisvaks. Vaimulike meelevald ühtib täiel määral nende tõelise peremehe tahtega. Otsuseid langetades ei toimi nad omaenda suva järgi, vaid on üksnes Issanda käsutäitjaiks. Lutheri katekismusest oleme õppinud tunnistama: «Mina usun, et kui seatud Kristuse teenrid teevad Tema jumalikul käsul oma tööd, eriti kui nad hoiavad kristlikust kogudusest eemale avalikud ja mittekahetsevad patused, ning samas vabastavad pattudest need, kes kahetsevad ja soovivad end parandada, siis on see ka taevas sama kindel ja kehtiv nagu teeks seda meie Issand ise.»

Kristus on andnud oma kogudusele suure anni ja suure mõjuvõimu. Me teame, kus on taevariigi võtmed. Need on kirikus, kus Jeesust tunnistatakse Elava Jumala Pojana. Need on vaimulike meelevallas kuulutada andeksandmist Jeesuse nimel, need on Jumala Sõnas ja pühades sakramentides. Aamen.