Matteuse 5:1–12

Kiidetud olgu Jeesus Kristus!

Vahel on raske leida ühtset teemat, mis läbib kõiki kolme pühakirja lugemist pühapäevasel jumalateenistusel. Täna ei ole sellega probleeme. Kuuldud piiblitekste ühendav teema on väga selgesti eristatav. Apostli kirjast kuulsime, et Jumal on valinud maailma meelest narrid, nõrgad, alamast soost ja halvakspandud, need, kes midagi ei ole, et teha tühjaks need, kes midagi on. Prohvet Miika suust kuulsime, et mida muud Issand sinult nõuab, kui et sa käiksid alandlikult koos oma Jumalaga. Prohvet Sefanja suu läbi ütleb Issand: «Aga ma jätan su keskele alles vaese ja viletsa rahva, ja need otsivad pelgupaika Jumala nimes.» Küllap on võõristav kuulda tõotusi alandlikele ja tõrjututele tänapäeva tingimustes, kus üle kõige hinnatakse inimese läbilöögivõimet. Kus rikkad ja tugevad ootavad kannatamatult, millal vagurad maa pärivad, et see siis neilt jõuga ära võtta.

Usun, et väga paljud, kaasaarvatud ka meie, tunnevad ebamugavust, kuuldes Jeesuse õndsakskiitmisi. Võrratu Mäejutlus, mille avaakordi me täna kuulsime, on täielik vastand selle maailma tarkusele ja filosoofiale. Kuidas saavad vaimus vaesed olla õnnelikud või soositud? Kuidas saab üks vaene üleüldse olla õnnistatud? Või tasased,  leebed, kurvad ja tõrjutud, kas olete näinud neid õnnelikena? Ja kui tagatipuks Jeesus soovitab meil olla rõõmsad ja hõisata, siis võib see tunduda tõesti musta huumorina. Paraku tuleb meil suhtuda Jeesuse sõnadesse väga tõsiselt vaatamata sellele, et meie arusaamad elust peapeale pööratakse. Me ei tohi hetkekski unustada, et need õndsakskiitmised on öeldud Jumaliku autoriteediga.

Jeesus kinnitab, et vaesed, kurvad, tasased, janused ja näljased on õndsad. Kui Tema seda ei ütleks, siis peaksime neid pigem needuse all olevaiks kui õndsateks. Kaasaja kultuur sunnib meid uskuma, et õnn kuulub rikka inimese häärberisse mitte vaese uberikusse. Mitte kurbus, vaid rõõm ja heaolu on õnneliku inimese tundemärgid. Mitte tagakiusatud, vaid vastuvõetavad ja väärikad peaksid õnne maitsma. Võime endilt küsida, kelle tarkust me omaks võtame, kas Jeesuse või maailma tarkust?

Jeesuse õndsuse ehk õnne määratluse kõige olulisem tegur on tõe tundmine ja omaks võtmine, et me vajame Jumalat. Kui Ta õpetab, et vaimus vaesed on õndsad, siis ei tähenda see, et materiaalne vaesus ja tõeline viletsus oleksid head. Pigem on siin öeldud, et tark ja õnnis on see, kes mõistab, et maine vara ei saa kindlustada meile kestvat õnne. See, kes rajab oma õnne panga arve suurusele, oma portfelli tugevusele, karjäärile ja tuntusele, mugavustele ja naudingutele, see ehitab oma maja liivale.

Taolised maailma eduviljad võivad pakkuda küll naudingut, kuid ei rahulda meie südame sügavamaid igatsusi. Edu äkiline muutus, soosingu kaotus ja sõpruse reetlikkus võivad hävitada kõik selle, millest meie õnn sõltub. Lõpuks lahutab surm meid sellest, millele rajasime oma julgeoleku.

Täna kuuldud pühakirjatekstid õpetavad meid leidma õnne elades ja tegutsedes nõnda nagu Jeesus elas. Ta sündis, elas ja suri vaesena. Ta oli tasane, leebe ja armuline kõigi suhtes, kellega Ta kokku puutus. Ta talus kannatusi tõrjutute ja põlatute pärast, nõudes neile õiglast kohtlemist. Ta janunes õigluse järele ja rääkis karme sõnu oma rahvale. Ta nuttis Jeruusalemma saatuse pärast. Ta kannatas valu ja surma, kuna ei soovinud teha kompromisse oma veendumustes ja Jumala tundmises. Tema põhisõnum on väga lihtne: õndsad on need, kes töötavad minu taevase Isa kuningriigi heaks; õndsad on need, kes oma eluga peegeldavad minu Isa armastust ja headust; õndsad on need, kes teenivad kaasinimest minu nimel, sest ainult sellest võib leida tõelist õnne; õndsad on need, kes mind ja minu vähemaid vendi ning õdesid teenides taluvad raskusi ja petumusi, väsimust ja kurnatust, kriitikat ja tagakiusamist, kuna nende palk on suur taevas.

Jeesus ei ole tõotanud meile roosiaeda. Ta on tõotanud elu täis väljakutseid, kuid samas ka Vaimu jõudu katsumustele vastu seismiseks. Ta tõotas elu täis radikaalseid nõudmisi, kuid samas lisas: «küsige ükskõik mida minu nimel ja teile antakse.» Ta tõotas elu täis konflikte ja samas kutsus üles armastama oma vaenlasi ja palvetama nende eest, kes teid tagakiusavad, et te võiksite olla oma Taevase Isa lapsed. Ta tõotas väsimust ja tüdimust aga samas ka värskendust ja armastust Jumalalt, kes tasub meie vaeva.

Kõige olulisem, mida Jumal meilt soovib on see, et me usuksime Teda. Kas me suudame piisavalt usaldada Jeesust, et rakendada Tema õndsuse reegleid  oma elus. Jeesus ise uskus oma õndsakskiitmisi ja elas nende järgi ning saavutas lõpuks suure õnne. Ta soovib ja loodab, et meiegi järgime Tema eeskuju.

Kristlikud teoloogid on palju vaeva näinud ja vaielnud, et lahti mõtestada «vaimus vaesed» tähendus. Ühes ollakse kindlad, et Jeesus räägib siin kerjuste seltskonnast, neist, kellel ei ole osadust Jumalaga. Kui Issand võtab oma rahvalt eneseõigustuse ja isekuse rüü seljast, siis alles märgatakse oma vaimset alastiolekut. Meie õiguserüüst jäävad järgi vaid mustad räbalad, meil ei ole mitte midagi endi poolt pakkuda. Alles nüüd, olles vaimsest kõntsast tühjaks tehtud, saab Jumal hakata meid täitma. Alles vaimse kerjuse seisuses märkame endi armetut olukorda lahus Kristusest. Ainult tühjadesse kätesse on võimalik midagi anda. Sellepärast Jeesus kuulutabki õndsaks vaimus vaesed ehk tühjaks tehtud, et Jumal võiks täita neid oma õnnistustega. Õndsuse olemasolu ja vajadus johtub piibellikust käsitlusest inimese kui Jumala loodu, algselt jumalanäolise olendi kohta, kes ei tohi minna kaduma, vaid kellele on määratud kuuluda Jumalale ja elada igavesti. Selle teadmine võimaldab meil mõelda maapealsest õnnest kui kaduvast ning loota kadumatule õndsusele. Jumal pakub seda oma Pojas, seepärast oleme Jeesuse järelkäijatena juba nüüd õndsad, kuigi mitte õnnelikud maailma mõttes. Meie tee läbi maailma pole pühapäevalase tee, vaid loobumiste, enesepiiramiste, ahistuste, kannatuste ja kiusatuste ahtake rada. Meie suurus peaks seisnema selles, et oskame ka nendes olukordades olla rõõmus ja tunda end vabana. Õndsuses osalemine paneb meid asju ümber hindama: see, mis maailma silmis näib väheväärtuslik või koguni väärtusetu, osutub Jumala ees väärtuslikuks. Sellest paradoksaalsest ümberhindamisest kõnelevadki kõik õndsakskiitmised.

Enese vaeseks tunnistamises, ahastavas kurbuses, alanduses, parema õiguse järele igatsemises, halastuse ülesnäitamises, südamepuhtuse säilitamises, rahu taotlemises ja vaenu, laimu ning ülekohtu talumises näeb maailma inimene vähe põhjust rõõmustamiseks. Kristlane aga, kelle pilk ulatub nägema sügavamale, ajalisest igavikulisse, suhtub kõigisse sootuks teisiti. Temale kuulub Jeesuse tõotus: «Teie tasu on suur taevas.» Aamen.