Markuse 16:1–8
Kiidetud olgu Jeesus Kristus!
Kristus on üles tõusnud! Ta on tõesti üles tõusnud! Tänu Tema ülestõusmisele ei saa elu olla enam kunagi sama, mis ta oli enne.
Kolm naist läksid nädala esimese päeva varahommikul surnuaiale, lootes leida sealt surnukeha. Neil oli kavatsus lõpetada mõned poolelijäänud toimingud. Jeesuse matus oli toimunud kiirustades. Nende sõbra ja õpetaja surm ning matus ei olnud kantud Temale kohasest aust ja väärikusest. Sündsa ja aulise matuse eest hoolitsemine oli juutidele suurimaks armastusteoks, mida üks inimene sai teisele osutada. Sellepärast ei peaks me imestama, leides kolm naist varajasel pühapäeva hommikul ruttamas Jeesuse haua poole, et kombekohaselt lõhnastada rohtudega oma sõbra surnukeha.
Oma ruttamisega nad jätsid hooletusse paar tähtsat pisiasja. Kes oleks aidanud neil veeretada eest hauakivi? Ju nad oleks pidanud kutsuma endaga kaasa paar kalameest nagu Peetrus ja Johannes. Veel teinegi küsimus rippus õhus. Mida teha sõduritega, keda Pilaatus oli pannud usuliidrite nõudmisel hauda valvama?
Lähenedes hauale tekkisid naistel hoopis uued probleemid. Kivi oli juba eemale veeretatud ja haud avatud. Nad piilusid sisse ja nägid noort valgesse riietatud meest istumas seal, kus Jeesuse surnukeha oli lamanud. Naised olid hämmastunud. Eestikeelses tõlkes öeldakse küll «hirmul», aga küllap siin oli tegu üllatuse, hirmu, imestuse ja uudishimu seguga – tundega, mis teeb silmad suureks, avab suu pärani ja tõstab juuksed püsti. Aga mis siin imestada. Ei juhtu ju iga päev, et inglit kohtad, ja eriti veel kohas, kus sa loodad leida oma surnud sõbra põrmu.
Ingel toob häid uudiseid. Vaevalt et naised lootsid kuulda rõõmsaid uudiseid Jeesuse hauakambris. «Te otsite ristilöödud Jeesust, Naatsaretlast. Ta on ülesäratatud, Teda ei ole siin.» Küllap see ootamatu uudis võttis naised keeletuks. Mees Naatsaretist oli nende endi silme all risti löödud ning maha maetud, ja nüüd ingel teatab neile kõige hämmastavamat asja: «Ta on ülestõusnud, Teda ei ole siin.»
Mis sa arvad, millised mõtted oleksid jooksnud sinu peast läbi, kui sa oleksid seisnud koos naistega seal hauakoopa ees? Kas sa oleksid hüüdnud: «Ta on tõesti ülestõusnud, halleluuja!»? Arvatavasti mitte. Surnud inimesed ei tõuse ju üles. Ehk oli mängus hauaröövijate käsi? Või oli see Rooma sõdurite julm nali? Või hoopis juudiusu ninameeste salasepitsus? Sa oleksid kaalunud ükskõik milliseid muid võimalusi, aga mitte ülestõusmist.
Jeesus oli seda ette teatanud. Ta oli vähemalt kolmel korral öelnud, et peab ristil surema, aga kolmandal päeval tõuseb taas üles. Ta ütles: «Lammutage see tempel [mõeldes siin oma keha] ja kolme päevaga ma ehitan ta taas üles.» Et näidata oma võimu surma üle Ta äratas surnuist Laatsaruse. Ja ikkagi, hoolimata eelnevatele hoiatustele, vaatamata kõigile sellele, mida Jeesus rääkis, vaatamata imedele, mis tõestasid Tema üleolekut surmast, ei uskunud jüngrid esialgu Tema ülestõusmist. Tühi haud ja ingel olid viimased asjad, mida naised oleksid osanud oodata.
Püha Pauluse aegsetel korintlastel oli üsna sarnane probleem ülestõusmisega. Nad olid mõjutatud Kreeka paganlikust filosoofiast, mis ütles, et keha on madalamal astmel kui hing ja neid kahte ei tohi omavahel segada. Teisiti öeldes – keha on halb, aga hing hea. Vabane kehast ja liigu üles vaimsel redelil. Selline oli nende loosung. Tänapäevalgi on inimesi, kes järgivad sellist mõteviisi. Nende jaoks on inimkeha masin või konteiner, millesse vangistatud hing otsib väljapääsu. Ennast tappes püüavad nad vabaneda kehast, nii öelda väljuda konteinerist, et liikuda kõrgemale vaimsele tasandile. Mõnikord on selline mõteviis hiilinud ka kristlaste kõnepruuki. Võib-olla oled sinagi kuulnud kedagi kõnelemas oma vaimsetest kogemustest lahus kehast. Nad kõnelevad Kristusega kohtumisest kusagil oma tunnete ja kogemuste sisemistes soppides lahus Jumala sõnast ja sakramendist. Ma olen isegi kuulnud mõnda kristlast kõnelemas kogemusest väljaspool keha, kui õigest ja heast asjast. Nende eksiarvamustes tähendab igavene elu kehatute hingede tantsu taevas.
Naljakas on meie suhtumine oma kehasse. Ühelt poolt võib öelda, et me hoolime oma kehast. Hellitame seda, toidame, treenime, masseerime, mõõdame ja lubame sel mõnu tunda. Samas elame, nagu meie kehadel ei olekski igavest tähendust. Me tunneme muret oma keha tervise pärast, kuid ei vaevu mõtlema ahnusele, valele, vihkamisele või ebamoraalsusele, mis keha kaudu avalikuks saab. Oleme joogivee olukorra pärast rohkem mures kui ristimisvee kasutamise pärast. Igapäevase leiva pärast söögilauas muretseme rohkem kui Eluleiva eest Issanda laual. Me hoolitseme oma laste arvutiõpetuse eest rohkem kui usuõpetuse eest.
See, mis juhtub meie kehaga, on Jumala jaoks tähtis. Tema on meie ihud loonud. Ta on need ristinud. Ta toidab ja õnnistab neid. Ta teeb meie kehad endale templiks, oma Vaimule elukohaks. Püha Paulus ütleb, et me kõik peame viimsel päeval aru andma, mida oleme ihus teinud, olgu see hea või kuri. Meil tuleb ülistada Jumalat oma kehadega. Meie ihuga toimuv on Jumala jaoks oluline. See oli niivõrd oluline, et Ta saatis oma Poja ihuliselt kannatama meie pärast, kandma meie patud ja surma.
Ülestõusmispühal on tegemist meie kehaga. See on ihuline ülestõusmine surmast. Ristilöödu elab. Tema naelutatud ja odaga läbi torgatud keha on elus. Surnud Jeesus on uuesti elus. Haud on tühi. Vaatamata sellele, et me sureme, ei ole surma käepigistus enam viimaseks vaatuseks. Kristus on võitnud surma ja avanud meilegi tee igavesse ellu.
Mida tähendab Jeesuse ülestõusmine meie jaoks?
Eelkõige seda, et Ta on tõesti see, kelleks Ta ennast nimetas. Ta on Jumala Poeg, maailma Päästja. Ta on ülestõusmine ja elu, Tee, Tõde ja Elu. Ta on ainuke tee Isa juurde, ainuke uks taevasse. Sõnu võib igaüks teha, aga ülestõusmine on haruldane. Suuri õpetajaid, filosoofe ja kõlbelisi mehi on aegade jooksul olnud küllaga, kuid ainult üks on tõusnud surnuist igavesele elule. On ainult üks ristilöödust ülestõusnu. Keegi ei saa eirata Jeesuse ülestõusmise fakti. Siin ei ole erapooletut positsiooni. Sa kas tunnistad ja austad Jeesust Issandana või sa salgad Ta ja lükkad kõrvale kui pettuse. Ülestõusmine on meie usu võti. See ajalooline fakt seisab vastamisi maailmaga. See on keskpunkt, mille ümber kogu inimkonna ajalugu pöörleb. Alates esimese ülestõusmispühapäeva hommikust, kui naised tühja haua avastasid, on maailma ajaloos pööratud uus ja küllap vist viimane lehekülg.
Ülestõusmine tähendab, et Jeesuse surm oli piisavaks ohvriks meie pattude eest. Isa võttis vastu oma Poja surma ja selle tõestuseks äratas Ta surnust üles. Kui Jeesus ütles ristil: «See on lõpetatud», siis meie lunastamise ülesanne oli tõepoolest lõpule jõudnud, päästeaktsioon võiduka lõpuni viidud. Midagi enamat ei ole vaja teha. Jeesus neelas meie patu oma kehasse ja naelutas selle surma. Ja nüüd on Ta üles tõusnud, et öelda meile: «Ma olen võitnud. Ma olen teie jaoks alistanud surma. Uskuge minusse ja te ei sure alatiseks.»
Ülestõusmine tähendab, et Jeesus on oma sõnades õige. Ta ütles, et tõuseb kolmandal päeval üles surnuist ja Ta tegi seda. See tähendab, et võime usaldada Jeesuse sõna, kui Ta ütleb, et kes usuvad ja keda ristitakse, need päästetakse. Või kui Ta ütleb, et Tema söömaaja leib on Tema ihu ja vein Tema veri. Või kui Ta ütleb, et Tema poolt kutsutud ja seatud vaimulikel on luba Tema asemel andestada või kinnitada patte. Need tõotused on kindlad. Me võime elada ja surra nende muutumatute tõotuste all. Kristus ei valeta meile. Inimene võib valetada ja petta, aga mitte Kristus.
Ülestõusmine tähendab, et Jeesuse ristilöödud ja ülestõusnud ihus on saanud teoks uus loodu. Paulus ütleb, et Kristus on ülesäratatud surnuist, uudseviljana magamaläinutest. Ta annab sellega mõista, et Jeesusele järgneb ülejäänud saak. Kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu.
Ülestõusmine tähendab, et surma alistaja tuleb ja kohtub meiega. Haua juurest põgenevad naised olid esialgu hämmeldunud ja värisesid hirmust. Kui Jeesus hiljem nende juurde tuli, muutus nende hirm rõõmuks. Ja nii on see ka meiega. Me võime teada ülestõusmise fakte, võime kuulata aruannet, kuid ainult isiklik kohtumine ülestõusnud Kristusega ristimises, patu andekssaamises ja armulauas rahustab meie hirmu, kuivatab pisarad ja avab meie suu ning südame tunnistama ja kiitma Tema lunastustööd. Me kohtame Issandat seal, kus Ta ise on lubanud kohal olla – Tema sõnas, Tema armulauas, Tema Kirikus. Igal pool, kus kaks või kolm Tema nimel kokku tulevad Tema andide vastuvõtmiseks.
Kristus on tõesti üles tõusnud! Tundkem rõõmu Tema päästest. Aamen.