Loe 1Kr 11:23–24[1]

Meie kallis Õnnistegija ise kutsus meid armulauale: võtke, sööge, jooge. Ta ise käskis: seda tehke minu mälestuseks! Tema kogudus hüüab ühtelugu: oh tulge kokku patused, oh tulge, Jeesus pakub kätt! Mu enese häda ajab mind usukinnitust otsima, saatan hirmutab mind, et ma peaksin eluväge otsima, armulaud ise on kaetud igavese elu roogadega, iga sõna pakub, kuulutab ja annab pattude andeksandmist, elu ja õndsust.

Seepärast näete nüüd seda imeasja, et seda käsku, seda kallist õigust ja luba 2000 aastat ristikoguduses on hoitud nagu valguse tera, nagu silmamuna. Tuhanded ja miljonid ruttavad aastas armulauale, 50 000 leerilast võetakse Venemaa Evangeeliumi kogudustes igal aastal esimest korda armulauale vastu, ning kui üle maailma 500 miljonit ristiinimest on, siis mõistame sellest, et kõige vähemalt 500 miljonit ristiinimest aastas armulaua andeid otsima tulevad ja enam veel. Sest iga ristiinimene käib ometi vähemalt kaks korda aastas armulaual.

See on ju kõik väga kallis mõtelda ja ütelda ja näha. Aga kui meie nüüd nende tuhandete peale vaatame, kes meie oma kogudustes pühapäevadel selle laua ette tungivad, siis jälle koju lähevad ning niisamuti kui enne ilma pöördumiseta, ilma patu ees värisemata edasi elavad, siis tuleb meile see sõna nagu välk südamesse: kes kõlvatult sööb ja joob, see sööb ja joob iseenesele nuhtlust, ning sel on Issanda ihust ja verest süüd.

Oh, selle sõna on mitmed armulaualised ära unustanud! Ega nad muidu nii kergelt lauale ja laualt ära ei astuks. Ning ometi see on pühakirja selge õpetus, et armulaualt ka nuhtlust ja surma enese sisse võib süüa ja juua.

Mõtelge seda kord järele, armsad laualised! Apostel ütles, et kõlvatud ei ole mitte ilmsüüta, vaid et neil süüd on. Teie võite ju isegi seda arvata, et sellel süüd on, kes Jumala kõige pühamat andi au andmata ja vahet tegemata puutub. Kas Jumal seda peaks kannatama, kui sina, nagu juba paraku Korintoses viisiks oli saanud, tuled valmistamata, tuled ilma usu ehteta[2], tuled mõeldes: «Oh, see on leib ja vein nagu seda igast kohast võib osta ja pruukida!»; tuled armastuseta, või tuled koguni joobnud peaga või joobnud hingega?[3]

Kõigile nendele kõlvatutele hüüab apostel kõue pasunal vastu: teil on süüd, teie ei saa mitte lahti omast süüst, vaid koormate seda veel juurde! Teie ärritate Jumalat ning teete Jumalale haiget. Julge patutegija ei tohtinud vana lepingu altari ette ohvrile astuda, kas teil peaks luba olema uue lepingu ohvri verd puutuda pühitsemata huultega? Ärge eksige mitte, vennad!

See süü on suur. Suur on selle süü, kes kuninga seaduse või käsu vastu pani, veelgi suurem selle süü, kes kuninga saadikut või kuju teotab. Aga mis tuleb sellest arvata, kes kuningat ennast julgeb oma rusikaga lüüa? Niisugune on see, kes hoolimata, au andmata, ilma patukahetsuseta või koguni usuta julgeb armulauale astuda! Sellest kuulge ja värisege, mida apostel ütles: temal on Issanda ihust ja verest süüd. Selline inimene on Jumala ees nende hulgas, kes Kristust aitasid risti naelutada ja tema verd ära valada. Selle peale tuleb ju tõesti nuhtlus, ning et ta tuleb, on muidugi mõista!

Ka ristimise kohta ütleb ju Issand ise, et kes küll on ristitud, aga ei usu, seda peab hukka mõistetama[4]; ka evangeeliumi sõna on ju surmahaisuks neile, kes ei usu.[5] Seda enam siis, kes otsekohe Issandat ihulikult oma sisse julgeb võtta pühitsemata ja pattu orjava hingega.

Aga apostel ütleb ka otsekohe: kes kõlvatult sööb ja joob, sööb ja joob iseenesele nuhtlust. Tõesti, see sõna langeb nagu välk armulaua peale maha ja ähvardab meile tema taevalikke ande otsekohe ära purustada.

Ning muidugi, kui Moosese käsuõpetuse põlgaja ilma armuta surma pandi, kui palju suurema nuhtluse väärt arvate seda olevat, kes Jumala Poja verd roojaseks paneb![6] Tõesti, nad söövad kohtumõistja enese sisse. Ussa pistis oma käe Jumala laeka külge ja löödi sinna samasse maha[7]; Ussija võttis suitsutamise panni enese kätte Jehoova sõna vastu ja sai pidalitõbiseks.[8]

Ning mis ütles apostel Korintose linna ristirahvale? Ta ütles: Jumala suured nuhtlused on teie peale tulnud! Teie usuramm ei taha mitte kasvada; te jääte nõrgaks, ehk teie küll armulaual käite; patu tõbi ja haigus ei taha mitte kahaneda, ehk teie küll kokku tulete sööma; mitmed magavad otsekohe tuimuse und, ehk teie küll sakramendile ruttate. Ning nuhtlused on otsekohe avalikuks saanud ja hinge seest ju ihu sisse läinud. Vaadake kui palju haigeid teie koguduses on, kas näete, kui mitmed enneaegu ära nõrkevad, jah, hauda magama lähevad?

Jah, seda teie näete. Aga kas teie olete ka aimanud, mispärast Jumal seda kõike teie peale saadab? Ärge ütelge mitte: «See on ju alati maa peal nii olnud!», vaid kuulge ja mõtelge, mis mina teile tunnistan: need ihulikud nuhtlused on sellepärast teile saadetud, et teie Jeesuse äraseletatud[9] ihu ja verd ilma vahet pidamata, nagu oleks ta teie kodune kõhutäitmise leib, vastu võtate, – sellepärast olete teie Issandat ärritanud. Paganate peale tulevad need nuhtlused teiste pattude pärast, aga teie peale kõlvatu armulaua pärast. Mõtelge aga, kuidas teie Korintoses armulauda pühitsesite, siis saab teile selgeks, miks nüüd Jumala mõõk teie seas möllab.

Issand halasta, kui see sõna tõsi on, mis peame meie siis oma kogudustele ootama, kui kuuleme, mis sõnu mõned meie seas armulaua kohta julgevad suhu võtta ning kuidas iga väikene ilmalik töö ja takistus neid kõrvale hoiab, nagu oleks Issandal aega küllalt meiega oodata, ning nagu ei oleks sellest midagi, kas meie viie või kuue aasta pärast korra armulauale läheme või ka aastas oma korra ära käime ja enne ning pärast seda ülekohut oma sisse joome nagu vett! Oh, mis peame meie siis nüüd tegema?! Ehk oleks parem, et meie siis täiesti armulaualt kõrvale hoiame? Ning nõnda on ju hingevaenlane ka mitmed ära eksitanud, et nad aastate kaupa laualt kõrvale hoiavad, arvates: siis hoian nuhtlusest kõrvale, sest kes jõuab nii elada, kui laualiste käest päritakse!

Aga vend, see on vale arvamine! Kes ei lähe, see paneb ju vastu otse Issanda käsule: võtke, sööge! Ta näljutab oma hinge ära ning läheb umbusu kätte viimaks hukka. Mis ma siis pean tegema, ma vaene, kes ma kahe välgu vahel elan? Ning mis pean ma tegema, kui ma ehk ju olen mitu korda kõlvatult laual käinud? Ehk olen juba igavese äraneedmise enese sisse söönud ning pean igavesti hukka minema?

Jah, seda on ju tõesti karta, kui sa ühest aastast teise kõlvatult, see on usuta, armulaual käid, et sind siis tõesti maailmaga viimaks hukka mõistetakse ning su hing Jumalast igavesti peab ära lahkuma põrgu.

Ometi ei ole apostel mitte ütelnud, et inimene, kui tema ka on üks kord kõlvatult laual käinud, varsti selle eest põrgu peab minema, vaid ta ütles, et niisugune ilma nuhtluseta mitte ei pääse, ning ta ütles ka, missugused need nuhtlused on.

Mis tarvis siis kirjutas tema? Selle tarvis, et Korintose rahvas oma kõlvatut armulauale tulemist peaksid kahetsema, et nad sellest peaksid ümber pöörduma enne surma. Ning kes seda teeb, see peab andeksandmist leidma, aga ilma andeksandmata viib ju kõige väiksem patt, seda enam kõlvatu armulaual käimine, põrgusse.

Seda ütles apostel selge sõnaga: sest kui meie iseeneste peale kohut mõistame, siis ei mõisteta meie peale mitte kohut. See tähendab: mõiste nüüd enese peale kohut, mõistke iseennast selle eest hukka, teie Korintose kogudus, et teie julgesite kõlvatult Issanda lauale minna, siis on veel andeksandmist loota! Ning see hirm, mis meie nõrkustes ja haigustes meie peale selle patu pärast on tulnud, see on selle pärast Issandalt saadetud, et ta tahab meid hukkamõistmise eest, mis maailma peale tuleb, just hoida! Aga kui teie hirmu ei tunne sellest, et olete juba teda pahandanud, ning ka selle ees hirmu ei tunne, et ehk homme teda jälle oma kõlvatu ja vahet tegemata  armulauale tulemise läbi pahandate, siis muidugi kasvab sellest patust suurem patt ja viimaks patt Püha Vaimu vastu, ja neist nuhtlustest, mis teil juba käes, veel suurem nuhtlus ja viimaks igavene hukatus.

Seepärast kuule, kuule laualine, mis su püha kohus on enne ja pärast armulauda ja armulaua ajal: katsu ennast läbi ja küsi Jumala Püha Vaimu silma all: kas mul on ka häbi, et ma patu läbi Jumalat pahandasin? Kas mul on ka usku ja igatsust, et see veri siin armulaua sakramendis mulle patu andeksandmist toob? Ning kas mul on ka püha nõu oma elu parandada? Ning kui sul seda kõike mitte ei ole, siis mõista enese peale kohut, kaeba Jumalale oma suurt häda, loe ja õhka lõpmata, kuni Siinai haamri alt Kolgata rist sulle selgemini hakkab kätte paistma! Ja siis mine usurõõmuga Issanda lauale; kellel nälg on ja janu patust pääseda, see on kõlblik ja aus külaline Issandale. Ei mitte inglitele, ei mitte paganatele, ei mitte julgetele patutegijatele ei ole armulaud seatud, vaid vaestele patustele, rusukspekstud südamega lastele. Need on kõlblikud laualised.

Oh, Issand, loe nende sekka ka mind!

 

Järelsõna

Käesolev armulaua jutlus ilmus raamatus «Pea kinni, mis sul on! Õpetuse ja manitsusesõnad leerilastele» (1902, koostaja Põltsamaa koguduse pastor Johannes Rennit). Jutluse autor Rudolf Gottfried Kallas (1851–1913) oli raamatu väljaandmise ajaks juba siirdunud Rõuge koguduse õpetajakohalt Peterburi eesti koguduse hingekarjaseks (raamatus nimetatakse teda veel «Rõuge õpetajaks»).

Armulaua sakramendi teema oli Kallasele väga hingelähedane. 1891. aastal avaldas ta selle kohta lausa 662 leheküljelise teose «Meie Issanda Jeesuse Kristuse armulaud. Seitse raamatut pühast altari-saakramendist ning Lepitaja ohvrisurmast». Tõenäoliselt on see praeguseni kõige mahukam luterlik armulaua käsitlus, mis eesti keeles ilmunud.

Tuleb tunnistada, et Rudolf Kallase väljendusviis – nii nagu vanemate jutlusekogumike stiil üldiselt – mõjub tänasel päeval üsna range ja teravana. Teisalt väljendavad Kallase sõnad siirast ja sügavat pühadusetaju Jumalast seatud armuvahendite ees. Tema kirjaread kõlavad hästi kokku apostel Pauluse üleskutsega: «Valmistage endile päästet kartuse ja värinaga!» (Fl 2:12). Sellisena mõjub Kallase jutlus vägagi virgutavalt õhustikus, kus valitsema kipub kõigelt pühaduse äravõtmine ja sellest tulenev vaimulik tuimus.

Kallase jutluse paremaks mõistmiseks ei tohi unustada, et kuni 20. sajandi esimese pooleni läksid armulauale väga paljud luterliku kiriku liikmed. Seda tehti küll suhteliselt harva (mõnel korral aastas), kuid armulaual käimine tähendas kuulumist kristlikusse ühiskonda kõige laiemas mõttes. Sellest ka oht, et püha talitus võis mõnegi jaoks muutuda pelgalt kohustuslikuks rituaaliks, mille sisusse ei pruukinud süveneda. Just taolise hooletu, formaalse suhtumis vastu on suunatud Kallase sõnum. Tal oli südamel, et leerilapsed, kes valmistuvad muuhulgas oma esimeseks armulauaks, teeksid seda täie vastutustunde ja tõsidusega.

Olgu Rudolf Kallase armulauajutlus meilegi heaks järelemõtlemiseks enne, kui astume ise või juhatame teisi «igavese elu roogade» juurde!

Marek Roots

 

[1] Jutlust on mõnes kohas keeleliselt nüüdisajastatud. Kommentaarid lisas M. Roots.

[2] Martin Luther vastab Väikeses katekismuses küsimusele «Kes võtab seda sakramenti väärikalt vastu?» järgmiselt: «Paastumine ja enda ihu poolest ettevalmistamine on küll heaks väliseks distsipliiniks; kuid sakramendi vastuvõtmiseks on igati vääriline ja kõlblik see, kellel on usku sõnadesse: «teie eest antakse» ja «valatakse pattude andeksandmiseks». Kes aga neid sõnu ei usu või neis kahtleb, see on vääritu ja kõlbmatu; sest sõna «teie eest» nõuab täiesti usklikku südant.»

[3] Vt 1Kr 11:21.

[4] Mk 16:16.

[5] 2Kr 2:15-16.

[6] Hb 10:28-29.

[7] 2Sm 6.

[8] 2Aj 26.

[9] Õnnist, kirgastatud.