Lk 17:1–10
Ja apostlid ütlesid Issandale: «Kasvata meie usku!»
Kiidetud olgu Jeesus Kristus!
Kuidas me defineerime või kirjeldame usku? Usu mõiste määratlusi on palju ja erinevaid, kuna me kasutame sõnu erineval viisil. Ka äsja kuuldud kolm pühakirja teksti käsitlevad usku. Tänases sõnumis räägib Jeesus oma jüngritele usu kolmest tunnusest.
Mõned üksikud meist jõuavad usuni läbi tähelepanuväärse pöördumiskogemuse nagu apostel Paulus. Kuid enamus meist on siiski nagu Timoteus – me oleme jõudnud usuni kas oma vanemate või siis tuttavate kristlaste kaasabil. Usk ehk teisiti öeldes usaldus on küll personaalne, kuid see ei eksisteeri isolatsioonis, ei eksisteeri väljaspool kristlaste osadust. Me oleme ümbritsetud terve kristlaskonna usust, mis toetab ja kasvatab meid. Eelkõige oleme loomulikult seotud oma koguduse nähtamatute ja nähtavate usuelu niitidega. Paraku on tõsi see, et usk ei ole mitte meist enesest esile kerkinud kõigeväelise tunnustamine, vaid osalemine meid ümbritseva kogukonna arvamustes. Muidugi on ususeemne istutaja meie südamesse Taevane Isa ise, kuid mida me usume ja kuidas usus kasvame, sõltub suuresti sellest, milline meid ümbritsev kirik või kogudus on. See reegel kehtib nii terve ühiskonna kui ka erinevate religioossete ühenduste kohta.
Kui ühiskondlik arvamus peab raha kõige tähtsamaks asjaks elus, siis hakkavad inimesed vähehaaval uskuma, et see tõesti nii on. Tulemuseks on, et enamus rajab oma lootuse ja usalduse rahale. Ma toon ühe süütuma näite, milles ka meie kristlastena osaleme. Kui ühiskondlik arvamus peab moodsaks naiste lühikesi seelikuid, siis vaatamata sellele, kas see sobib või ei, püüavad enamus naisi selle selga tõmmata.
Pole midagi parata, tahame või ei, mingil määral oleme kõik ühiskondlikust arvamusest mõjutatud. Sellepärast ongi oluline seada vastukaaluks masside arvamusele oma väikese ühiskonna, see tähendab oma kiriku ja koguduse arvamuse.
Mis sa arvad, millisena inimesed näevad kiriku kui usklike ühenduse arvamust? Millised on meie usku iseloomustavad tunnusmärgid? Milline näeb välja meie arvamus millega me püüame inimesi mõjutada ja millesse kutsume uusi liikmeid ühinema? Milliseid usuvilju näevad noored, vaadates meie koguduste peale ja kas on need konkurentsi võimelised maailma poolt pakutavaga? Millist usu pärandit tahame endast maha jätta? Tänases evangeeliumis on tõstetud esile usu kolm tunnust: vastutustundlik käitumine, andeksandmine ja teenimine.
Vastutustundlik käitumine tähendab mõistmist, et minu tegevus mõjutab teisi inimesi. Tõekspidamine «Ela ise ja lase teistel elada» ei ole sugugi nii populaarne kui suhtumine, mis kajastub ütluses «Mis ma teen, ei ole kellegi asi». Jeesus ütleb väga selgelt, et me vastutame tegude eest, millega teisi mõjutame. Võimatu on, et pahandusi ei tuleks, aga vaata ette, et need sinu läbi ei tule, hoiatab Jeesus. On selge, et kaaskristlasele jala taha panekut ei võeta sugugi kergelt. Ei ole ju veskikivi päästerõngas. Meie teod räägivad valjemini kui sõnad. Seepärast tuleb olla ettevaatlik, et teod ei oleks sõnadest erinevad ega osutuks pahanduseks Jumala lastele. Eriti tähelepanelikult peame jälgima, millist eeskuju anname neile, kes alles esimesi samme usuteel astuvad.
Üks jutt räägib pimedast mehest, kes keset pilkast ööd, kõndis mööda küla tänavat, hoides põlevat laternat käes. Ta möödus ühest tuttavast talupojast, kes jäi imestusest suu lahti vaatama pimedat laternaga. Küsimusele, miks tal latern käes on, kostis pime mees: «Ma ei taha olla kellelegi komistuseks».
Meie teod mõjutavad teisi, sest me ei ela erakutena. Sellepärast on üheks usu tunnuseks vastutustundlik käitumine.
Järgmiseks usku iseloomustavaks tunnuseks on andeksandmine. Ikka ja jälle. Seitse korda päevas nagu evangeeliumist kuulsime. See ei tähenda muidugi seda, et võiksime arvata, et kaheksandat korda ei ole enam vaja. Sugugi mitte. Andeksandmine peab olema täielik ja piiramatu. Me ei suuda seda teha omast jõust. Kui Jeesus kinnitas, et ääretu andeksandmine on usu kindel ning oluline tunnus, siis jüngrid suure hämmastuse ja kohkumusega palusid: «Kasvata meie usku». Nad teadsid väga hästi, et hea kui kolm kordagi suudavad andestada. Suutmine andeks anda tuleb Jumalalt. Usk tähendab seega andeksandvat meelt. Vahel võib võtta see aega, et saaksime teisele andeks anda. Kahetsuse protsess võib olla küllaltki pikk, eriti kui vennal või õel on kõva süda, aga kui see hetk lõpuks saabub ja andeks palutakse, ei tohi me selga pöörata olgu see kas või sajas kord. Lõpmatu andestus on usu see tunnus mis vabastab meid minevikust, andes võimaluse edasi minna. Jumala armulikus meie vastu annab meilegi jõudu olla armulikud ja andeksandvad teiste vastu.
Kolmas usu tunnus, millest Jeesus täna räägib, on teenimine. Me oleme kutsutud ja selleks ka Jumala poolt väega varustatud, et jõuda abivajaja juurde. Võib isegi öelda nii, et kristlik ligimese teenimine on meie õndsusele vajalik. Näljasele süüa, janusele juua, haige ja vangi külastamine – see loetelu oli lammastele õndsuseks ja sikkudele hukatuseks.
Üks õpetlik lugu räägib sellest, kuidas preestril võimaldati külastada nii taevast kui põrgut. Esiteks läks preester põrgu, kus ta oli suuresti üllatunud avastades, kui kena seal oli. Igal juhul oli see uhke koht, midagi luksusliku hotelli taolist, kus sa võid leida kõik, mis hing igatseb. Inimesed istusid kõiksugu hea ja paremaga kaetud laudade taga. Toit oli külluslik ja kutsuv, kuid keegi ei söönud. Alles nüüd märkas vaimulik, et inimestel olid käed kuus jalga pikad ja ilma küünarnukkideta. Nad ei suutnud kõverdada oma käsi ja seepärast ei saanud süüa. Ümbritsetud toidust, olid nad siiski näljas.
Näinud põrgu ära, võeti preester taevasse. Esimene mulje oli jalustrabav. Pilt, mis talle avanes, oli põrgu koopia. Ka siin oli lauas istujatel küünarnukkideta pikad käed. Ehmatusest toibudes märkas ta siiski erinevust. Taevas lasid inimesed pidusöögil maitsta ja nautisid mõnusat olemist. Nemad ei istunud näljas, kuna nad teenisid teineteist.
Jah, armastusest ligimese vastu avalikuks saanud teenimine on meie usu tunnus. Üksteise teenimine, üksteisele andeks andmine ja vastutustundega elamine üksteise keskel – need Jeesuse poolt esile toodud usu tundemärgid näitavad, et usk pole isiklik asi vaid ühine. Issand kutsub meid selles kristlikus kogukonnas osalema ja annab selleks ka jõudu. Üle maailma kogunevad täna inimesed erinevatest kristlikest uskkondadest Issanda lauale, et osa saada söömaajast mis on samuti üheks kristlaskonna arvamuse väljenduseks. Süües Tema ihu ja juues Tema verd ammutame jõudu, et olla Jumalale ustav rahvas; elada ausalt ja vastutustundega, andestada nagu meilegi on andestatud ja kuulekalt teenida vastuseks Jumala armule.
Tänagem Jumalat, et ta on meile kinkinud usu ja hoolitsenud kristlaste kogukonna eest, millesse meidki on kutsutud, et meie usk ja armastus ilmsiks saaks. Aamen