Luuka 19:28–44
Kiidetud olgu Jeesus Kristus!
Armsad vennad ja õed, oleme nüüd jõudnud uude kirikuaastasse. Eelmisel pühapäeval mõtlesime täies aus ja väes saabuvale kuningale, kes lahutab sikud lammastest. Täna räägime sama kuninga esimesest ja alandlikust saabumisest oma rahva keskele.
Jumala Poja inimeseks saamine oli eriline alandlikkuse ja kuulekuse akt. Tema maise elu viimane vaatus oli suur kannatus ja oma elu ohvriks toomine. Algab see kannatusetee Tema kuningliku sissesõiduga Jeruusalemma, pühasse Taaveti linna. Valiku eeslisälu kasuks tegi Jeesus teadlikult, et läheks täide prohvet Sakarja ennustus: «Ole väga rõõmus, Siioni tütar, hõiska, Jeruusalemma tütar! Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja. Tema on alandlik ja sõidab eesli seljas, emaeesli sälu seljas.»
Samas oli Jeesus teadlik ka prohvet Jesaja ettekuulutusest: «Teda piinati ja ta alistus ega avanud oma suud nagu tall, keda viiakse tappa, nagu lammas, kes on vait oma niitjate ees, nõnda ei avanud ta oma suud.» Luukas ütleb, et kui Jeesus lähedale jõudis, nuttis Ta linna nähes tema pärast. Jeesus vaatas Jeruusalemma ja nägi sinna pühadeks kogunenud kirevat rahvahulka, kelle silmis peegeldus kõike muud kui äratundmine. Nad ei saanud aru Tema tulemise põhjustest. Neil olid silmad, kuid nad ei näinud. Neil olid kõrvad, kuid nad ei kuulnud. Neil jäi kättesaamatuks Jumala sõnumi tähendus. Seda kinnitab tõsiasi, et nad lehvitasid palmioksi just nii, nagu nad tegid seda Makkabidele, kui nood Süüria vallutajatest jagu said ja templiteenistuse taastasid. Palmiokste lehvitamisega rahvas näitas, et nad lootsid leida Jeesuses uue juhi, kes viib rahva võitlusse Rooma okupantide vastu. Nad andsid märku, et on valmis haarama oma mõõgad ja kilbid ning astuma lahingusse niipea, kui Jeesus neid selleks kutsub.
Paraku Jeesus ei tulnud Jeruusalemma selle eesmärgiga. Tal oli pakkuda palju oivalisem tee. Ta tuli näitama armastuse teed. Tema sõnumiks oli: «Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad. Kui keegi lööb sulle vastu paremat põske, keera talle ka teine ette. Ja sellele, kes tahab sinuga kohut käia ning võtta su särki – jätta talle ka kuub.»
Inimesed, kes Teda kuulasid, võisid arvatavasti mõelda, et need on küll ilusad sõnad, aga vaevalt Ta siin roomlasi mõtleb. Ainult haige inimene oleks võinud sundida juute armastama roomlasi. Meile on selline suhtumine tuttav ajast, mil Venemaa okupeeris Eestit. Küllap neid, kes kutsusid üles armastama venelasi, peeti rahva poolt samuti ebanormaalseteks või siis reeturiteks. Aga just seda Jeesus tegi – Ta ütles, et armastage isegi roomlasi. Tänu oma suurele armeele olid roomlased näinud mõõga jõudu, kuid nad ei olnud näinud armastuse jõudu.
Iisraeli lastel oli võimalus näidata roomlastele midagi täiesti uut. Aga kuna nad ei mõistnud Jeesust, ei saanud aru Tema tulemise eesmärgist, siis võeti see võimalus neilt ära. Nad olid Jumala lapsed, Jumala valitud rahvas, keda Issand juhtis läbi kõrbe tõotatud maale. Kuid kahjuks nüüd, kui Messias nende keskel kõndis, ei tundnud nad oma Issandat ära, vaid pidasid Teda uueks Taavetiks, kes Iisraeli kunagise hiilguse taastab. Seda nähes ja mõistes Jeesus nuttis Jeruusalemma väravate ees.
Jeesus nägi midagi, mis oli teiste silmade eest varjatud. Kui teised nägid uhket kuldset templit säramas päikese all, siis Jeesus nägi Tiituse armeed piiramas püha linna. «Sest päevad tulevad sinu peale, mil su vaenlased teevad sinu ümber valli ja piiravad sind ja ahistavad sind igalt poolt ja lõhuvad su maani maha, ja su lapsed sinu sees, ega jätta kivi kivi peale, sellepärast et sa ei ole ära tundnud oma soosinguaega.» Kindlasti oleks olnud juutide saatus teistsugune kui nad oleksid sälu seljas ratsutajas tundud ära oma Lunastaja. Küllap oleme meiegi tänapäeval Jeruusalemma olukorras, kus igaüks peab langetama oma otsuse Jeesuse kohta. Huvitav, mida Issand näeb, kui Ta vaatab meie nägusid? Kas Ta näeb inimesi, kes on mures paljude asjade pärast, mures raha, töö, tervise ja õnne pärast? Kas Ta näeb inimesi, kes askeldavad siin ja seal, kes on nii hõivatud, et ei mõtle kunagi igavikulistele asjadele, või näeb Ta inimesi, kes tunnevad Temas ära Kristuse, oma Lunastaja? Ei tea, kas Ta peab meid nähes taas nutma või tunneb Ta suurt rõõmu, et oleme võtnud vastu Tema väljasirutatud käed. Kas oleme need, kes hõiskavad «Hosianna» või need, kes kisavad «Löö risti, löö risti!»? Tahaks nii väga loota, et me oleme siiski nende hulgas, kes oma südames tundsid Jeesuses ära Jumala läkitatu ja võtsid Ta vastu tervitusega: «Õnnistatud olgu, kes tuleb, kuningas Issanda nimel!» Aamen.