Markuse 10:35–45

Kiidetud olgu Jeesus Kristus!

Kui väike poiss palub oma vanematelt luba koerakutsika koju toomiseks, siis tavaliselt pole tal aimugi, mida kutsika omamine tegelikult tähendab. Vanemate küsimuse peale, kas ta hoolitseb koera eest, kas ta toidab teda ja käib temaga õues jalutamas, vastab laps agaralt oma nõusolekuga. Ta lubab isegi puhastada põrandale tehtud loigud ja valvata kutsika järgi, et too pahandust ei teeks. Lubadused on küll antud, aga tegelikult poiss ei kujuta ettegi, mida see endaga kaasa toob. Poisil õnnestub vanemad pehmeks rääkida. Ta toob oma kutsika koju ja mängib sellega. Aga peale esimest ööd, kui kutsikas ei lase tal magada ja nõuab, et laps mängiks temaga, avastab poiss, et kutsika omamine ei olegi üksnes lõbu. Ja kui ta järgnevatel päevadel peab lapiga mööda toa nurki käima ja valvame, et kutsikas mööblit ei näriks, jookseb ta vanematele kaebama. Lapsevanemad tuletavad talle meelde, et enne kui ta koera sai, lubas ta kutsika eest hoolitseda. Poiss aga vastab, et ta ei teadnud, millega tegemist on. Ja lõpuks on ikkagi lapsevanemad need, kes selle kutsika üles kasvatavad.

Sarnast lugu kuulsime püha Markuse evangeeliumist. Sebeduse pojad Johannes ja Jaakobus küsivad Jeesuselt eesõigust olla Tema kõrval, olla Tema aupaistes kui Messia oma riigi kehtestab. Olgu kohe öeldud, et meeste soov ei ole vale, nii nagu ei ole vale lapse soov saada endale kutsikas. Jeesus ise andis põhjuse sellise küsimuse esitamiseks. Püha Matteus kirjutab, et mõned päevad enne seda lubas Jeesus jüngritele, et kui Inimese Poeg istub oma kirkuse troonile, siis istuvad ka nemad kaheteistkümnele troonile Iisraeli kaheteistkümne suguharu üle kohut mõistma. Küllap need troonid mõlkusidki meeste mõtetes kui nad koos Jeesusega Jeruusalemma poole suundusid.

Milles siis jüngrite küsimus seisneb?

Esiteks küsivad nad väljapaistva isiku staatust. Nad tahavad istuda troonidel ja nautida sellega kaasnevat au ja erutust. Seda oli neile ju lubatud.

Teiseks soovisid nad lähedust. Teades, et jüngritele on varutud kaksteist trooni ja et nad olid hiljuti vaielnud selle üle, kes neist on suurim, siis ei ole raske mõista Johannese ja Jaakobuse soovi istuda troonile, mis on Jeesusele kõige lähemale. Seega paremale ja vasakule käele. Kas on see vale soov? Loomulikult ei ole vale tahta olla Jeesuse kõrval. Nad teadsid, et neil tuleb istuda koos Jeesusega Tema kirkuses ja sellepärast mõtlesid, et oleks korrektne paluda kõige lähemat kohta Issanda kõrval.

Ja kolmandaks, nad soovisid võimu. Trooniga ju tavaliselt käib kaasas võim. Mõnes mõttes jüngrid olid juba kogenud Jeesuselt saadud väge. Siis kui neid saadeti kahekaupa kuulutustööle, andis Jeesus neile meelevalla kurjade vaimude üle. Nii et nüüd nad paluvad seda, mis peaks nagu asja juurde kuuluma.

Oma vastuses Jeesus ei noomi jüngreid. Ta ei ütle: «Mehed, mis teil viga on? Kuidas te võite olla nii kõrgid?» Ta ei lükka tagasi auahnet soovi olla Tema lähedal, olla väljapaistev ja omada võimu. Küll aga ütleb Jeesus, et mehed tahavad kasutada selleks täiesti vale teed. Nad võrdsustavad taevaliku kirkuse maise au ja võimuga ja arvavad, et seda on võimalik saavutada samade meetmetega nagu maailmas kasutatakse. Neil pole aimugi, millist hinda neil tuleks maksta selle eest, et nende soov täituks. Jeesus annab mõista, et Ta on ise alles teel sinna, kuhu jüngrid ihaldavad järgneda. Aga erinevalt jüngritest, on Jeesusel teada, millist hinda Tal tuleb selle eest maksta. «Kas te võite juua karikast, mida mina joon, või saada ristitud selle ristimisega, millega mind ristitakse?» küsib Ta oma järgijatelt.

Karikas ja ristimine on siin kujundlik tähendus olukordadest, mis elus ette tulevad ja mille suhtes sul ei ole valikut. Sa pead selle vastu võtma ja põhjani jooma. Jeesus räägib loomulikult ristist. Ta näeb seda kui karikat, mille Isa Talle ulatab. Hiljem, Ketsemani aias, Ta palub: «Isa, kui sa tahad, võta see karikas minult ära! Ometi ärgu sündigu minu tahtmine, vaid Sinu oma.» Siin on jutt sündmustest täis kannatust, alandust, tagasilükkamist, pilkamist, sülitamist, ahastust, valu ja surma. Kas suudaksid jüngrid seda kanda? Tuleb üksnes imestada Johannese ja Jaakobuse enesekindlust. Täpselt teadmata, mida Jeesusele määratud karikas tähendab, kinnitavad mehed õhinaga oma valmisolekut vastu võtta sama saatus, mis Issandalgi. Arvan, et kui nad oleks teadnud, mis neid ees ootab, ei oleks nad sellist lubadust andnud. Igatahes Jeesus ei hakka asja selgitama, vaid haarab neid antud sõnast ja ütleb: «Olgu nii. Kui te arvate, et tahate ja suudate juua minu karikast ning olla ristitud minu ristimisega, siis selle võin ma teile tagada.» Ajas ette rutates võib öelda, et nii ka juhtus. Ka jüngritel tuli kanda häbi, ahastust, kannatust ja surma. Jaakobus oli apostlitest esimene, kes suri märtri surma ja Johannes oli viimane. Mõned varajased kirikuisad viitavad sellele, et Johannes keedeti elusalt õlis.

Aga jätkakem nüüd tänase sõnumiga tutvumist.

Johannese ja Jaakobuse soov olla tähtsal kohal Issanda kõrval, tekitab pahameelt ülejäänud kümne jüngri seas. Tegelikult ei ole nende viha põhjus mitte kahe jüngri salajases soovis, vaid selles, et Jaakobus ja Johannes jõudsid oma palvega teistest ette. Küllap teisedki mõlgutasid samu mõtteid. Kas ei ole see  vahel ka meie pahameele põhjuseks? Ajab ju vihale küll kui keegi sinu mõtted ja kavatsused enne sind täide viib.

Aga pangem tähele, mida Jeesus arvab sellest poliitilisest ärist ja manööverdamisest ja eeliste ning eriliste eesõiguste küsimisest. Ta ütleb, et see on  maailm tegutsemise viis, millega ei ole Jumala riigil midagi ühist. Kristuse kirikus, mis on ju Jumala riigi esindus siin maailmas, ei tohi olla võitlemist ega rabamist au järele. Paulus toob selle ilusasti esile oma kirjas Korintlastele, kus ta kirjeldab kogudust kui Kristuse ihu. Ta ütleb, et oleme kõik Püha Vaimuga ristitud ühe ihu liikmeteks. Oleme Kristuse ihu ning igaüks omast kohast Tema liikmed. Ja nõnda nagu inimese ihus ei ole lõhestumist, vaid liikmed täidavad neile määratud ülesandeid ja muretsevad üksmeelselt üksteise eest, nõnda ka koguduse liikmed täidavad neile seatud kohustusi ja ei rivaalitse koha pärast.

Sedasama tahabki Jeesus oma jüngritele öelda. Ta kutsub nad enda juurde ja ütleb: «Mu armsad sõbrad. Te olete jälginud paganaid, uskmatuid enda ümber. Kas te olete märganud, et kui tegemist on võimu teostamisega, siis toimub see alati kedagi maha surudes, kellestki üle sõites? Need, keda peetakse rahva valitsejateks, peremehetsevad nende üle ja nende suured meelevallatsevad nende kallal. Nende võimu mõõdupuuks on nende alluvuses oleva inimhulga suurus.» Jeesus ei kutsu meid üles eemaldama maailmast sellist suhtumist. Ta lihtsalt möönab, et maailmas on nii olnud, on ja jääb ka tulevikus nii. Paraku selline on viis, kuidas inimesed ajavad oma asju ja hindavad oma edukust. Ja kuigi see toob esile igat sorti võistlemist, vastasseisu, vägivalda, politikaanlust, manipuleerimist eesmärgiga teised oma käpa alla saada, ei saa me ometi inimesi selles süüdistada, kuna nad ei tea muud alust autoriteedi ehk võimu saavutamiseks.

Aga see, et maailm nõnda teeb, ei tähenda, et meie võiksime sama järgida. Jeesus ütleb siin väga selgelt ja radikaalselt: «Nõnda ärgu olgu teie seas, vaid kes iganes teie seas tahab saada suureks, olgu teie teenija, ning kes iganes teie seas tahab olla esimene, olgu kõigi sulane.» Siin on võti tõelise võimu saavutamiseks. Tõeline autoriteed kasvab välja teenimisest, teiste inimeste vajaduste rahuldamisest.

Ligimest armastades ehk siis teist inimest teenides juhtub midagi tähelepanuväärset. Tahtmatult saavutad sa kummalise autoriteedi selle inimese elus. Tema suhtumine sinusse muutub ja ta soovib teha midagi vastutasuks. Ta ei pea, aga ta tahab. Isegi kui see tahe  ei jõua tegudeni, on juba heasüdamlikkust suhtumisest palju kasu. Jeesus ütleb, et see on Jumala riigi põhimõte. Tõelist võimu omavad need, keda inimesed on õppinud austama sellepärast, et nad on ühel või teisel moel olnud teenija rollis. Ka kiriku võim ja vaimuliku autoriteet saab ilmsiks ainult läbi sulase rolli. Siin on Jeesus ise olnud meile kõige suuremaks eeskujuks. Olgem siis Tema sarnased. Aamen.