Me kuulsime täna jõululugu püha Luuka järgi. See on jõuluevangeeliumidest kõige tuntum. Tegelikult leiame Piiblist aga lausa kolm jõuluevangeeliumi, igaüks jutustatud erinevast vaatenurgast.

Johannese evangeeliumi alguses (Jh 1:1–14) räägitakse Jeesusest kui Jumala Sõnast – Sõnast suure algustähega –, kelle läbi Jumal lõi maailma. Läbi Jeesuse on kogu olev saanud olemise ning kogu elav oma elamise: «Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal. Seesama oli alguses Jumala juures. Kõik on tekkinud tema läbi ja ilma temata ei ole tekkinud midagi. Mis on tekkinud tema kaudu, oli elu, ja elu oli inimeste valgus.» Ja siis jõuab selgitus Sõna toimimisest maailmas lauseni: «Ja Sõna sai lihaks.» [Võiks tõlkida ka võrdpildiga, mis algkeele tähendust eesti keeles paremini edasi annab: Ja Sõna sai luuks ja lihaks. Tõeliseks, päris inimeseks.]

Matteuse evangeeliumis (Mt 1:18–25) räägitakse Jeesuse sünnist Jeesuse kasuisa Joosepi vaatenurgast. Joosep on kihlatud Maarjaga. Siis saab Joosep aru, et Maarja on lapseootel – ning Joosep teab vägagi hästi, et tema ei ole lapse isa. Võime ette kujutada, kui keeruline see olukord Joosepi jaoks oli. Seda, et Maarja ei ole teda petnud, saab Joosep teada unenäos, kui talle ilmub ingel, kes teatab, et Maarjaga toimunu on Jumala Püha Vaimu töö. Lapse nimeks peab saama Jeesus, mis tähendab «Jumal päästab». Unest ärganuna võtab Joosep Maarja enese juurde, Maarja toob lapse ilmale ning Joosep paneb talle nimeks Jeesus.

Kolmandat jõuluevangeeliumi, püha Luuka järgi, kuulsime lõikhaaval ette loetuna tänasel jumala-teenistusel. See räägib jõulusündmusest Jeesuse ema Maarja pilgu läbi. See, mis täna kuulmata jäi, on eellugu lapseootele jäämisest (Lk 1:26–38), kui Maarjale ilmub ingel teatades Jumala plaanist, et Maarja toob ilmale Kõigekõrgema Poja ning olles selleks nõusoleku andnud, jääb Maarja lapseootele. Ka täna kuuldud evangeeliumis olid inglid need, kes andsid karjastele teada, et Petlemmas sündinud laps ei ole tavaline inimene: «Teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus».

Kõiki kolme jõulusündmuse kirjeldust ühendab punase niidina sama sõnum: Jeesuses saab Jumal inimeseks, Looja tuleb loodu keskele. Selleks, et tuua pimedusse valgust ning et hädasolijad päästa.

Aga võiks minna ka teisiti. Jumal võiks tulla ka kohtumõistjana, et meiega arveid klaarida. Iga aasta hingedeajal mõtleme oma lahkunud vanematele, jõule oodates kutsutakse meid panema tähele oma lähedasi. Kas neist kahest kuust piisab aasta ülejäänud kümneks kuuks? Kaugelt mitte! Iga päev kasvavad meie võlad nii Jumala kui kaasinimeste ees ning me ei taipa nende võlgade suurust enne, kui oleme surivoodil või seisame ise lähedase surivoodi või puusärgi juures.

Jeesuses annab Jumal meie võlad andeks, Temas saab meile nähtavaks Jumala arm ja tõde. (Jh 1:17). Et maailm tema läbi päästetaks.

Karjased kuulsid jõuluööl ingleid laulmas: «Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu, inimestest hea meel!» Kui küsime, kus siis maa peal on see rahu, saame vastuse ingli sõnadest: «Teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus.» Temas leiame rahu Jumalaga (Rm 5:1).

Tahan rääkida ühe tõestisündinud loo. Tänasel päeval täpselt 30 aastat tagasi pidasin jõuluõhtu jumalateenistust Muhu Katariina kirikus. Uue vaimulikuna olin kirikukülas alles uus inimene, paljud inimesed mind ei teadnud. Kuna mul poissmehena jõuluõhtul perekondlikke kohustusi polnud, siis mitu peret palusid, et käiksin õhtul nende juurest läbi ning saaksin ka osa laste lauludest ja luuletustest, mida nad jõuluvanale esitavad. Jätkan seda lugu kolmandas isikus, sest kuulajate hulgas on lapsi, kes praegugi jõuluvana ootavad.

Seega siis. Jõuluõhtu jumalateenistus sai peetud ning pisut aega hiljem käiski külas ringi jõuluvana, kes kuulas laste lugusid ning jagas kinke. Mõnel pool pakuti talle ka süüa, aga sellest pidi jõuluvana ära ütlema, sest suure habemega pole söömine sugugi lihtne. Noh, anti siis jõuluvanale mõned õunad kaasa. Kella poole kümneks õhtul olid kõik pered läbi käidud ning jõuluvana sai minna ise jõuluõhtut pidama. Aga siis tuli talle meelde, et hilisõhtul sõidab külast läbi Tallinn-Kuressaare buss. Nii otsustas ta, et viib need õunad, mis peredest kaasa pandi, bussijuhile. Olgu siis temalgi jõulurõõmu, kui jõuluõhtul tööl peab olema.

Teel bussipeatuse poole märkas jõuluvana, et katlamaja korstnast tõuseb suitsu. Ahaa, seal ka keegi tööl! Nii astus ta ka sinna sisse. Katlakütja, keda ta kohtas, väga jutukas ei olnud. Oli aru saada, et ta on neid va jõulujooke juba päris palju pruukinud ja keel üsna pehme. Egas jäänud jõuluvanal muud üle, kui pista talle üks õun pihku, soovida häid jõule ja jätkata oma teed. Kui buss peatusesse jõudis, sai ka bussijuht mõned õunad.

Paar päeva hiljem sain kuulda, et see vaene katlakütja oli jõuluvanaga kohtumisest ennast kaineks ehmatanud. Ta oli arvanud, et nüüd on ta joovastavate jookide pruukimisega sinnamaani jõudnud, et näeb viirastusi. Aga isegi kui ta nõnda seda asja endale seletas, jäi siiski üks küsimus: kui see oligi viirastus, kust sai siia see õun? Enne õuna ju ei olnud, ja nüüd oli.

Miks ma sellest räägin? Kui mõtleme jõuluööl väljal olnud karjastele, kellele ilmus ingel, kes teatas neile rõõmsat sõnumit. Seejärel avanesid taevad ning karjased kuulsid inglite sõjaväe hulka Jumalat kiitmas.

Ja järsku oli kõik läbi. Ikka seesama jahe öö, loomad, keda nad valvasid, võibolla lõkketuli. Võime arvata, kuidas nad küsisid endalt: Mis see nüüd oli, mida ma nägin? Kas mina üksi nägin seda? Kas teised ka?

Vastuse küsimusele, kas see, mida nad nägid, oli viirastus või mitte, saavad nad siis, kui otsivad Petlemmast üles vastsündinud «lapse, kes on mähitud ja magab sõimes» (Lk 2:12).

Ma alustasin tänast jõulujutlust meenutusega, et me leiame Piiblist lausa kolm erinevat jõuluevangeeliumi. Nüüd saab neile lisada veel neljanda. Loo sellest, et Sina oled täna, jõuluõhtul tulnud kirikusse ning oled saanud kuulda rõõmusõnumit Jumala sündimisest inimesena. Tõelise, päris inimesena. Ka sul tuleb otsustada, kas see, mida kuulsid, on ikka tõsi. Kui mitte varem, siis nüüd on õige aeg otsida Teda, kellest inglid meile kuulutasid.

Võin anda vihje, kust Teda leida. Kirikus, koguduse keskel laseb Jeesus ennast leida. Siin saame Temast osa pühas armulauas ning kuuleme Tema sõna. Sõna, milles Ta annab meile teada oma tahtest meid valgustada ja päästa.

Evangelist Johannes võtab selle kokku sõnadega: «Nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu. Jumal ei ole ju läkitanud oma Poega maailma, et ta kohut mõistaks maailma üle, vaid et maailm tema läbi päästetaks.» (Jh 3:16–17)

Jutlus jõuluõhtul Kirbla Püha Nikolause ja Märjamaa Maarja kirikus